Poolpimedad prillikandjad, kes veedavad ilma abivahenditeta oma elu nagu siil udus, teavad, kui olulised on okulaarid ning missugust paanikat põhjustab nende puudumine või, veel hullem, teadmata kadunuks jäämine.
Neljapäeva õhtul oli, nagu ikka, pisike koosviibimine. Olles lärmakamast seltskonnast juhuse tahtel irdunud, avanes minul ja ühikakaaslasel X võimalus omavahel rahulikult vestelda. Jutu käigus avaldas ta soovi mu prille proovida, mille ma heatahtlikult temale ulatasin. Ilmnes, et meil on ligikaudu samad miinused, aga tema prille ega läätsi ei kanna ega oma.
Taoline uudis üllatas mind, sest teadsin teda pidevalt mootorrattaga ringi sõitvat. Noormees tunnistas, et ei näe tõepoolest liiklusmärke enam kui 10 meetri kauguselt, mis kujutab liikluses üsnagi arvestatavat ohtu. Pange tähele, et mina oma kahe miinusega ei istu ealeski autorooli ilma prillideta.
Vestlus aga jätkus, oma silmaklaasid küsisin tagasi ning mõne aja pärast liitusime taas teistega, kel oli parasjagu käsil suuremat sorti õgardlus köögipoolel. X soovis jälle mu prille proovida ning pahaaimamatult ulatasingi need talle.
Kuna ma toimuvas midagi meeliülendavat ei leidnud, otsustasin end tasapisi voodi poole sättida. Käisin pesus, pistsin veel korraks pea köögiukse vahelt sisse ja ütlesin teistele uduselt head aega.
Kui ma hommikused toimetused tehtud saanud olin ja peeglist üldmuljele pilku heita soovisin, avastasin, et prille pole kuskil. Tuulasin läbi lauapealsed, sahtlid, kapi, voodialuse... Isegi päevateki kiskusin uuesti pealt, meenutades, kuidas üks kord prillid selle vahele jäid, aga neid ei olnud toas. Edasi jooksin vannituppa, arvates, et olin nägu pestes okulaarid eest võtnud ning need kuskile laokile jätnud. Ka köögis polnud.
Olin valmis juba läätsi silma toppima, kui viimaks ujus pinnale aimdus, mis juba ammu alateadvuses küpsenud oli, ja ma tormasin X-i tuppa. Otse loomulikult olid esimesed asjad, mis mulle tema laualt vastu vaatasid, minu prillid. Poetasin veel paar kurjemat sõna ja äratasin mõlemad sügavalt norskavad noormehed ning tegin siis kooli poole minekut.
Hiljem selgus, et X oli terve õhtu minu prillidega ringi lasknud. Paljud olid temalt küsinud, kas ta siis saigi endale lõpuks prillid, mispeale ta vastas, et tõepoolest. Just nii käibki ühikas asjade omastamine.
Õnneks oli X osanud võõrast vara hästi hoida, prillid olid alles ja, mis kõige tähtsam, terved. Kuidas ta aga nõndamoodi siilina udus elada saab, mina ei mõista.
Pilt: Pretty-As-A-Picture
Taoline uudis üllatas mind, sest teadsin teda pidevalt mootorrattaga ringi sõitvat. Noormees tunnistas, et ei näe tõepoolest liiklusmärke enam kui 10 meetri kauguselt, mis kujutab liikluses üsnagi arvestatavat ohtu. Pange tähele, et mina oma kahe miinusega ei istu ealeski autorooli ilma prillideta.
Vestlus aga jätkus, oma silmaklaasid küsisin tagasi ning mõne aja pärast liitusime taas teistega, kel oli parasjagu käsil suuremat sorti õgardlus köögipoolel. X soovis jälle mu prille proovida ning pahaaimamatult ulatasingi need talle.
Kuna ma toimuvas midagi meeliülendavat ei leidnud, otsustasin end tasapisi voodi poole sättida. Käisin pesus, pistsin veel korraks pea köögiukse vahelt sisse ja ütlesin teistele uduselt head aega.
Kui ma hommikused toimetused tehtud saanud olin ja peeglist üldmuljele pilku heita soovisin, avastasin, et prille pole kuskil. Tuulasin läbi lauapealsed, sahtlid, kapi, voodialuse... Isegi päevateki kiskusin uuesti pealt, meenutades, kuidas üks kord prillid selle vahele jäid, aga neid ei olnud toas. Edasi jooksin vannituppa, arvates, et olin nägu pestes okulaarid eest võtnud ning need kuskile laokile jätnud. Ka köögis polnud.
Olin valmis juba läätsi silma toppima, kui viimaks ujus pinnale aimdus, mis juba ammu alateadvuses küpsenud oli, ja ma tormasin X-i tuppa. Otse loomulikult olid esimesed asjad, mis mulle tema laualt vastu vaatasid, minu prillid. Poetasin veel paar kurjemat sõna ja äratasin mõlemad sügavalt norskavad noormehed ning tegin siis kooli poole minekut.
Hiljem selgus, et X oli terve õhtu minu prillidega ringi lasknud. Paljud olid temalt küsinud, kas ta siis saigi endale lõpuks prillid, mispeale ta vastas, et tõepoolest. Just nii käibki ühikas asjade omastamine.
Õnneks oli X osanud võõrast vara hästi hoida, prillid olid alles ja, mis kõige tähtsam, terved. Kuidas ta aga nõndamoodi siilina udus elada saab, mina ei mõista.
Pilt: Pretty-As-A-Picture