Igal kevadel, kui päike hakkab kõrgemalt käima, puudel tärkavad pungad ja loomad metsas pulmamänge peavad, muutuvad täisealised abituriendid nädalakeseks karjaks jõnglasteks, käies koolis ringi soditud särkide, patsilehvide, tõukerataste, veepüstolite ja pulgakommidega. Jutt on otse loomulikult abituuriumi viimastest tundidega koolipäevadest ehk tutinädalast.
Mina läksin esmaspäeval kooli alles kaheteistkümneks. Esimese, muusikatunni lasin üle, kuna järgmised kolm tundi tegid teised inglise keele proovieksamit, mida mina tegema ei pea, sest rahvusvaheline CAE sertifikaat on taskus. Seljas säravvalge särk, jalas ultralühikesed sinised püksid, kahe punupatsi otsas sama tooni lehvid, peas valged klambrid, kaenlas kaisuloom ja kotis üks vihik, markerid ja süstlad veesõja jaoks, olin valmis.
Algus oli rahulik. Esimesel päeval olin mina see, kes kõiki meelsasti veega pritsis. Palju leidus tujurikkujaid, kes kohe vinguma hakkasid, kui pisemgi veetilk nendele langes, kuid ma ei lasknud end neist häirida. Ma olin ikkagi alles esimese klassi pätakas, ainsa erinevusega, et mind ei huvitanud, kui keegi emale või õpetajale ära räägib. Tegelikult tuleb tunnistada, et kui ma järgnevatel päevadel end pisut tõbisena tundsin, oli kehv küll, kui minul parajasti tuju polnud, aga kellelgi lõbus oli ja mind ligedaks kasteti.
Oleks siis asi piirdunud süstalde või pisikeste veepüstolitega, mis minu varustusse kuulusid. Mõned paksema rahakotiga poisid olid endale SuperSoakerid ostnud. Korralikud pumppüssid, mis said sellise surve taha, et kui korra päästikule vajutada, tilgub ohver pealaest jalatallani. That's no fun. Pisike sirtsutamine on lõbus ja naljakas, aga kui ühekorraga märjaks saadakse, on ebaaus.
Minu klassis käib üks hästi ülbe tüdruk, kes peab ennast teistest peajagu paremaks. Mitte, et ma ise mingi talleke oleksin, aga mina vähemalt saan aru, kui ma oma üle sõitmisega kellelegi liialt haiget teinud olen. Tema ei saa. Ja tema kuulus nende hulka, kes ei talunud piiskagi vett. Otse loomulikult pritsisin ma teda. Meil oli auditooriumis abipolitseinike loeng, kui ma üle klassivenna tollele neiule süstlaga sooja vett õla ja kaela pihta sihtisin. Küll oli hea, et meil vahemaa oli, sest muidu oleks ta kindlasti midagi õelat sisistanud. Nagu siis, kui ma auditooriumist väljudes süstla talle kraevahele tühjendasin ja ta küsis, kas mul on mingi puue. Yeah, bitch, ma mõistan nalja. Peaksid endale ka sellise puude hankima.
Neljapäevaseks aktuseks pidi iga klass valmistama mingisuguse numbri. A-l ja B-l olid videod ja pildid, aga C-klass on alati teistest parem olnud ja niisiis ajasime kolmapäeva õhtul pärast kahetunnist kooriproovi kokku seitsmese pundi, kellega ühe klassiõe juures laulu õppida. Klassiõe ema on muusikaõpetaja ja oskas meid seega väga hästi juhendada. Algul oli veider, sest ma pole ammu nii väikese kollektiiviga laulnud ning mõned fraasid olid ka soolona, kuid lõpuks sulasin lauluga ühte, nagu juhendaja õpetaski. Korraga oli kõik nii lihtne ja arusaadav, sõnum ja sisu ja viis ja mina üks tervik ja laulda lihtne. Kahju ainult, et seda tunnet on kuulajatele paari minuti jooksul esinedes keeruline edasi anda.
Niisiis, neljapäeval oli klassijuhatajatund, kus tegelikud esimese klassi junsud meile isevalmistatud medalid andsid (millest ma paela säilitasin, sorry, pisike, mul pole paberi jaoks tõesti ruumi; olen kohutav inimene, tean, aga milleks sellist asja hoida...), ning pärast mida ülejäänud klassid treppidele spaleeri võtsid, et me saaksime aulasse aktusele liikuda. Oleksin aktuse lõpus toimunud puntrakallis äärepealt oma patsilehvi kaotanud, aga õnneks oli keegi selle kaasa haaranud. Pärast aktust oli klassikaline pildistamine, kus ma lõpuks ometi sain klassi kõige pikema, kahemeetrise poisi kukil istuda - hetk, mida ma kolm aastat oodanud olin ja mis liiga kiiresti otsa sai.
Kuna linnas on kaks kooli, on kujunenud traditsiooniks tutipäeval teise koolimaja juurde jooksma minna. Kõigepealt tuli aga läbi joosta oma koolimaja. Taipasin end paigutada rivi algusesse, mis oli väga tark otsus, sest tagumised kippusid ketist lahti murdma ja maha jääma. Niiviisi huilates ja klassiuksi avades tegime kiiresti koolile ringi peale. Üllataval kombel ei võtnud isegi võhmale. Pärast jooksu rivistusime kooli ette, et laulda kooli hümni. Kui me seal parasjagu valjusti ja valesti kassikoorina austust avaldasime, lähenesid eemalt Teise Kooli Omad, kes alustasid jooksu ümber koolimaja. Soovides neid üllatada, pistsime teises suunas punuma, kuid ega nemadki lollid polnud - pöörasid otsa ringi ja läksid kohe esiuksest sisse, kuigi MEILE oli selgelt öeldud, et koolid leppisid omavahel kokku, et hoonetesse sisse ei minda ja tunde ei segata. Aga noh... Teised! Nemad ei teadnud midagi.
Kättemaks on magus. Seega seadsime sammud Teise Kooli poole. Kui meie uss lõpuks paari kilomeetri kaugusele siuelnud oli, marssisime julgelt Teise Kooli sisse ja jooksime selle ka läbi. Selles koolis pole mingisugust süsteemi, oleksime ära eksinud, kui ma poleks endist Teise Kooli õpilast rivi etteotsa saatnud. Pärast kogunesime Teise Kooli taha, kus meie Isa pidas kõne ja kus me oma kooli hümni laulsime.
Tagasi enda kooli poole liikudes üritasid Teised meid rünnata. Nende rivid olid lagunenud, mõned läksid koju, mõned proovisid meid autodes varitseda. Üks osa läks tagasi Teise Kooli asjade järele. Nemad piirasime sisse ja kastsime märjaks. Kesklinna jõudes tuldi uuesti autodega. Väga alatu tegu, sest meie olime kõik jalgsi, välja arvatud üks jalgrattur ja üks tüdruk tõukerattaga. Üksiküritajast poiss oli autost väljunud ja katsus meid pritsida, kuid meie poistel olid paremad relvad ja ta oli sunnitud ligedama autosse taganema. Vihast lähenesin autole ja pritsisin juhti ning armatuuri. Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Niiviisi alatult autodega veel.
Ja ongi kõik. Kool on põhimõtteliselt läbi. Ainult eksamid ongi veel teha. Inglise keele riigieksamit ma tegema ei pea, sest sain rahvusvahelisel CAE eksamil C2 taseme. See on kõige kõrgem, mida on võimalik saada, Eesti riigieksam annab vaid B1 ja B2 taset. Õnneks tunnustab Innove rahvusvahelisi eksameid, nii et saan veidi kergemalt. Eesti keele ja matemaatika riigieksamist ning koolieksamist ma sellegipoolest kahjuks ei pääse.
Pilt: TamarViewStudio
Algus oli rahulik. Esimesel päeval olin mina see, kes kõiki meelsasti veega pritsis. Palju leidus tujurikkujaid, kes kohe vinguma hakkasid, kui pisemgi veetilk nendele langes, kuid ma ei lasknud end neist häirida. Ma olin ikkagi alles esimese klassi pätakas, ainsa erinevusega, et mind ei huvitanud, kui keegi emale või õpetajale ära räägib. Tegelikult tuleb tunnistada, et kui ma järgnevatel päevadel end pisut tõbisena tundsin, oli kehv küll, kui minul parajasti tuju polnud, aga kellelgi lõbus oli ja mind ligedaks kasteti.
Oleks siis asi piirdunud süstalde või pisikeste veepüstolitega, mis minu varustusse kuulusid. Mõned paksema rahakotiga poisid olid endale SuperSoakerid ostnud. Korralikud pumppüssid, mis said sellise surve taha, et kui korra päästikule vajutada, tilgub ohver pealaest jalatallani. That's no fun. Pisike sirtsutamine on lõbus ja naljakas, aga kui ühekorraga märjaks saadakse, on ebaaus.
Minu klassis käib üks hästi ülbe tüdruk, kes peab ennast teistest peajagu paremaks. Mitte, et ma ise mingi talleke oleksin, aga mina vähemalt saan aru, kui ma oma üle sõitmisega kellelegi liialt haiget teinud olen. Tema ei saa. Ja tema kuulus nende hulka, kes ei talunud piiskagi vett. Otse loomulikult pritsisin ma teda. Meil oli auditooriumis abipolitseinike loeng, kui ma üle klassivenna tollele neiule süstlaga sooja vett õla ja kaela pihta sihtisin. Küll oli hea, et meil vahemaa oli, sest muidu oleks ta kindlasti midagi õelat sisistanud. Nagu siis, kui ma auditooriumist väljudes süstla talle kraevahele tühjendasin ja ta küsis, kas mul on mingi puue. Yeah, bitch, ma mõistan nalja. Peaksid endale ka sellise puude hankima.
Neljapäevaseks aktuseks pidi iga klass valmistama mingisuguse numbri. A-l ja B-l olid videod ja pildid, aga C-klass on alati teistest parem olnud ja niisiis ajasime kolmapäeva õhtul pärast kahetunnist kooriproovi kokku seitsmese pundi, kellega ühe klassiõe juures laulu õppida. Klassiõe ema on muusikaõpetaja ja oskas meid seega väga hästi juhendada. Algul oli veider, sest ma pole ammu nii väikese kollektiiviga laulnud ning mõned fraasid olid ka soolona, kuid lõpuks sulasin lauluga ühte, nagu juhendaja õpetaski. Korraga oli kõik nii lihtne ja arusaadav, sõnum ja sisu ja viis ja mina üks tervik ja laulda lihtne. Kahju ainult, et seda tunnet on kuulajatele paari minuti jooksul esinedes keeruline edasi anda.
Niisiis, neljapäeval oli klassijuhatajatund, kus tegelikud esimese klassi junsud meile isevalmistatud medalid andsid (millest ma paela säilitasin, sorry, pisike, mul pole paberi jaoks tõesti ruumi; olen kohutav inimene, tean, aga milleks sellist asja hoida...), ning pärast mida ülejäänud klassid treppidele spaleeri võtsid, et me saaksime aulasse aktusele liikuda. Oleksin aktuse lõpus toimunud puntrakallis äärepealt oma patsilehvi kaotanud, aga õnneks oli keegi selle kaasa haaranud. Pärast aktust oli klassikaline pildistamine, kus ma lõpuks ometi sain klassi kõige pikema, kahemeetrise poisi kukil istuda - hetk, mida ma kolm aastat oodanud olin ja mis liiga kiiresti otsa sai.
Kuna linnas on kaks kooli, on kujunenud traditsiooniks tutipäeval teise koolimaja juurde jooksma minna. Kõigepealt tuli aga läbi joosta oma koolimaja. Taipasin end paigutada rivi algusesse, mis oli väga tark otsus, sest tagumised kippusid ketist lahti murdma ja maha jääma. Niiviisi huilates ja klassiuksi avades tegime kiiresti koolile ringi peale. Üllataval kombel ei võtnud isegi võhmale. Pärast jooksu rivistusime kooli ette, et laulda kooli hümni. Kui me seal parasjagu valjusti ja valesti kassikoorina austust avaldasime, lähenesid eemalt Teise Kooli Omad, kes alustasid jooksu ümber koolimaja. Soovides neid üllatada, pistsime teises suunas punuma, kuid ega nemadki lollid polnud - pöörasid otsa ringi ja läksid kohe esiuksest sisse, kuigi MEILE oli selgelt öeldud, et koolid leppisid omavahel kokku, et hoonetesse sisse ei minda ja tunde ei segata. Aga noh... Teised! Nemad ei teadnud midagi.
Kättemaks on magus. Seega seadsime sammud Teise Kooli poole. Kui meie uss lõpuks paari kilomeetri kaugusele siuelnud oli, marssisime julgelt Teise Kooli sisse ja jooksime selle ka läbi. Selles koolis pole mingisugust süsteemi, oleksime ära eksinud, kui ma poleks endist Teise Kooli õpilast rivi etteotsa saatnud. Pärast kogunesime Teise Kooli taha, kus meie Isa pidas kõne ja kus me oma kooli hümni laulsime.
Tagasi enda kooli poole liikudes üritasid Teised meid rünnata. Nende rivid olid lagunenud, mõned läksid koju, mõned proovisid meid autodes varitseda. Üks osa läks tagasi Teise Kooli asjade järele. Nemad piirasime sisse ja kastsime märjaks. Kesklinna jõudes tuldi uuesti autodega. Väga alatu tegu, sest meie olime kõik jalgsi, välja arvatud üks jalgrattur ja üks tüdruk tõukerattaga. Üksiküritajast poiss oli autost väljunud ja katsus meid pritsida, kuid meie poistel olid paremad relvad ja ta oli sunnitud ligedama autosse taganema. Vihast lähenesin autole ja pritsisin juhti ning armatuuri. Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Niiviisi alatult autodega veel.
Ja ongi kõik. Kool on põhimõtteliselt läbi. Ainult eksamid ongi veel teha. Inglise keele riigieksamit ma tegema ei pea, sest sain rahvusvahelisel CAE eksamil C2 taseme. See on kõige kõrgem, mida on võimalik saada, Eesti riigieksam annab vaid B1 ja B2 taset. Õnneks tunnustab Innove rahvusvahelisi eksameid, nii et saan veidi kergemalt. Eesti keele ja matemaatika riigieksamist ning koolieksamist ma sellegipoolest kahjuks ei pääse.
Pilt: TamarViewStudio