Pühapäeva õhtul tegin pisikese jalutuskäigu, et pead tuulutada, selle asemel et blogi kirjutada, kartes, et äkki läheb kõik kirjanduslik võimekus kaduma. Ning seda oli järgneval päeval maksimaalses koguses vaja, sest toimus eesti keele riigieksam.
Terve eelneva öö piinasid mind õudusunenäod, hoolimata sellest, et olin vara magama läinud, lootes korralikult välja puhata. Nägin unes, et ei jõudnud eesti keele eksamit valmis, sest aega jäi väheks, ja sama matemaatika eksami puhul. Nägin unes, et klassiõde jäi üle poole tunni eksamile hiljaks, aga õppealajuhataja lubas tal sellegipoolest eksamit sooritada. Nägin unes, kuidas koer mind mõlemast käest pures ja kõrvalseisjad mind sugugi ei aidanud. Mäletan, kuidas mõtlesin, et tore küll, just tulin haiglast ja nüüd pean tagasi teetanusesüsti tegema minema.
Hommikul tuli närv sisse. Hirm. Äkki põrun. Ikkagi tark õpilane, minult oodatakse palju. Aga kui lehed kätte jaotati ja pliiatsi haarasin, olin järsku omas elemendis ja mõtlesin, et on, mis on, tuleb, mis tuleb, mina lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ehk kirjutan siiralt ja südamest.
Esimene pool koosnes kolmest küsimusest, millele tuli etteantud teksti põhjal vastata, kontrollimaks funktsionaalset lugemisoskust. Teiseks tuli kirjutada kirjand, valides ühe teema etteantud neljast. Mina tegin mõlemad ülesanded geneetikateksti põhjal, sest tundsin end seekord kõige pädevamana just selles valdkonnas. Pealegi on teadus sageli täpne ja konkreetne, mitte nagu ilukirjandus, mille teksti puhul võib kõike välja lugeda.
Kui ma kirjandiga alustasin, oli juhe koos ja algus vaevaline, kuid nagu iga asjaga - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Lõpus enda kirjutatut lugedes oli päris muhe olla, aga võib-olla olin lihtsalt enda ilajutuga ära harjunud. Tegelikult lasin ma enda kirjandist koopia ka teha, aga see on mul ära peidetud ja seda ei näita ma veel kellelegi. Ka sulle mitte, ema, palun ära otsi.
Õhtul, kui oli pingelangus, tegime peo. Vinüülplaatidega ja puha.
Pilt: RaijuTheory
Hommikul tuli närv sisse. Hirm. Äkki põrun. Ikkagi tark õpilane, minult oodatakse palju. Aga kui lehed kätte jaotati ja pliiatsi haarasin, olin järsku omas elemendis ja mõtlesin, et on, mis on, tuleb, mis tuleb, mina lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ehk kirjutan siiralt ja südamest.
Esimene pool koosnes kolmest küsimusest, millele tuli etteantud teksti põhjal vastata, kontrollimaks funktsionaalset lugemisoskust. Teiseks tuli kirjutada kirjand, valides ühe teema etteantud neljast. Mina tegin mõlemad ülesanded geneetikateksti põhjal, sest tundsin end seekord kõige pädevamana just selles valdkonnas. Pealegi on teadus sageli täpne ja konkreetne, mitte nagu ilukirjandus, mille teksti puhul võib kõike välja lugeda.
Kui ma kirjandiga alustasin, oli juhe koos ja algus vaevaline, kuid nagu iga asjaga - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Lõpus enda kirjutatut lugedes oli päris muhe olla, aga võib-olla olin lihtsalt enda ilajutuga ära harjunud. Tegelikult lasin ma enda kirjandist koopia ka teha, aga see on mul ära peidetud ja seda ei näita ma veel kellelegi. Ka sulle mitte, ema, palun ära otsi.
Õhtul, kui oli pingelangus, tegime peo. Vinüülplaatidega ja puha.
Pilt: RaijuTheory