Seoses igakevadise Abiturientide Balliga organiseeriti kaheteistkümnendikele taaskord peotantsukursus, et keegi peol piinlikusse olukorda ei satuks ega karu moodi partneri varvastel ei tammuks. Juhendajateks on väärikas eas, kuid sellest hoolimata kõbus abielupaar, kes on peotantsuga tegelenud väiksest saati.
Ka minul õnnestus üks kutt endale ümber sõrme mässida ja tantsupartneriks meelitada. Õigemini ei mäletagi ma, kas ta mind päris omaalgatuslikult kutsus, sest andsin juba tükk maad enne vihjetega märku. A girl's gotta do what a girl's gotta do!
Trennid toimuvad neljapäeviti 16.00-17.30, kokku viis korda. Ühe korra hind on 1.50, seega üsnagi mõistlik. Õppimisele tulevad eelkõige kiire ja aeglane valss ja, kui aega üle jääb, ka muud peotantsud.
Lasin endale kodust saata kingad ja hunniku seelikuid, et neist sobivaim välja valida. Õnnelikuks osutus punane flamenkoseelik, mida mäletasin juba lapsepõlvest saati. Hiljem selgus, et seeliku ajalugu ulatub minust palju kaugemale, lausa sellesse aega, kui ema põhikoolis rahvatantsu tantsis. Samuti minu praeguse kooli aulas.
Mustad sukad, must pluus ja erepunane seelik ümber põlvede lehvimas jalutasin kooli poole. Üllatus oli aga suur, kui klassikaaslaste nägudele ilmus mind nähes põlastav muie ja ühel tüdrukul oli lausa jultumust küsida: "Mis SUL seljas on?!" Riided, otse loomulikult. Paistab muudmoodi või?
Hetkeks tuli peale algklassinolgi tunne. Väiksena piisas ühest sõnast või kõõrdi heidetud pilgust, et tulevane naisehakatis põdema hakkaks ja teatud riideeseme igaveseks kapipõhja peidaks. Kuid nüüd mind teiste arvamus ei morjenda. See seelik on ilus ja tal on ajalugu. Pealegi mässib ta end tantsides korralikult ümber jalgade, mis pakub suurepärast trenni ballikleidi jaoks. Ei tea, kas mu kallid sõbrannad plaanivad vorstikiledes (loe: liibuvates minikleitides) Abiturientide Ballile ilmuda, et ei karda seelikusse takerduda, või on nad juba nii professionaalsed tantsijad, et oskavad igasuguse pikkusega kleitides puusi hööritada.
Igatahes viskasin pea kuklasse ja nautisin võimalust tantsupõrandal ilusa noormehe käte vahel olla. Kui juhendajad kõigi paaride algasendit kontrollisid, küsiti meilt lausa, kas oleme varem tantsinud, sest meie poos olevat ideaalne. Jätsin mainimata, et põhikooli alguses sai tõepoolest peotantsuringis käidud, kuid seda väga algelisel tasemel.
Kingad olid küll kohutavalt libedad, aga olen otsustanud kodust uusi mitte tuua, sest raske õppustel, kerge lahingus. Parem harjuda trennis sellega, et jala vahel alt viskab, kui et ballil taolist fopaad esimest korda kogeda.
Kuna kohal oli kõvasti üle poole lennu, jäi aulas tantsimise jaoks ruumi isegi väheks, mistõttu tehti lõpus tantsimine kahes vahetuses. Niiviisi mahtus palju lahedamalt ära ega olnud ohtu kellelegi otsa põrgata.
Mul on kahju, et tänapäeval on tantsukunst midagi haruldast, mitte elementaarne seltskondlik oskus nagu lauakombed või tervitamine. Mõnikord mõtlen, et olen sündinud vales ajastus - sobiksin palju paremini mõnele simmanile, 70ndate diskole või ballile kui nüüdisaegse ööklubi põrandale end kellegi kummunud pükste vastu hõõruma.
Seepärast on mul ka hea meel näha, et meie lennus oli kohale ilmunud peaaegu võrdne arv poisse ja tüdrukuid, mehi vist isegi natuke rohkem. Kindlalt ei julge öelda, sest ega mul väga muuks silmi ei jätkunud kui oma partneri jaoks. Kuigi tantsuvõte käsib tegelikult noormehest mööda vaadata.
Eesti mees on tantsulõvi ja loodetavasti mitte väljasurev liik.
Pilt: hontor
Trennid toimuvad neljapäeviti 16.00-17.30, kokku viis korda. Ühe korra hind on 1.50, seega üsnagi mõistlik. Õppimisele tulevad eelkõige kiire ja aeglane valss ja, kui aega üle jääb, ka muud peotantsud.
Lasin endale kodust saata kingad ja hunniku seelikuid, et neist sobivaim välja valida. Õnnelikuks osutus punane flamenkoseelik, mida mäletasin juba lapsepõlvest saati. Hiljem selgus, et seeliku ajalugu ulatub minust palju kaugemale, lausa sellesse aega, kui ema põhikoolis rahvatantsu tantsis. Samuti minu praeguse kooli aulas.
Mustad sukad, must pluus ja erepunane seelik ümber põlvede lehvimas jalutasin kooli poole. Üllatus oli aga suur, kui klassikaaslaste nägudele ilmus mind nähes põlastav muie ja ühel tüdrukul oli lausa jultumust küsida: "Mis SUL seljas on?!" Riided, otse loomulikult. Paistab muudmoodi või?
Hetkeks tuli peale algklassinolgi tunne. Väiksena piisas ühest sõnast või kõõrdi heidetud pilgust, et tulevane naisehakatis põdema hakkaks ja teatud riideeseme igaveseks kapipõhja peidaks. Kuid nüüd mind teiste arvamus ei morjenda. See seelik on ilus ja tal on ajalugu. Pealegi mässib ta end tantsides korralikult ümber jalgade, mis pakub suurepärast trenni ballikleidi jaoks. Ei tea, kas mu kallid sõbrannad plaanivad vorstikiledes (loe: liibuvates minikleitides) Abiturientide Ballile ilmuda, et ei karda seelikusse takerduda, või on nad juba nii professionaalsed tantsijad, et oskavad igasuguse pikkusega kleitides puusi hööritada.
Igatahes viskasin pea kuklasse ja nautisin võimalust tantsupõrandal ilusa noormehe käte vahel olla. Kui juhendajad kõigi paaride algasendit kontrollisid, küsiti meilt lausa, kas oleme varem tantsinud, sest meie poos olevat ideaalne. Jätsin mainimata, et põhikooli alguses sai tõepoolest peotantsuringis käidud, kuid seda väga algelisel tasemel.
Kingad olid küll kohutavalt libedad, aga olen otsustanud kodust uusi mitte tuua, sest raske õppustel, kerge lahingus. Parem harjuda trennis sellega, et jala vahel alt viskab, kui et ballil taolist fopaad esimest korda kogeda.
Kuna kohal oli kõvasti üle poole lennu, jäi aulas tantsimise jaoks ruumi isegi väheks, mistõttu tehti lõpus tantsimine kahes vahetuses. Niiviisi mahtus palju lahedamalt ära ega olnud ohtu kellelegi otsa põrgata.
Mul on kahju, et tänapäeval on tantsukunst midagi haruldast, mitte elementaarne seltskondlik oskus nagu lauakombed või tervitamine. Mõnikord mõtlen, et olen sündinud vales ajastus - sobiksin palju paremini mõnele simmanile, 70ndate diskole või ballile kui nüüdisaegse ööklubi põrandale end kellegi kummunud pükste vastu hõõruma.
Seepärast on mul ka hea meel näha, et meie lennus oli kohale ilmunud peaaegu võrdne arv poisse ja tüdrukuid, mehi vist isegi natuke rohkem. Kindlalt ei julge öelda, sest ega mul väga muuks silmi ei jätkunud kui oma partneri jaoks. Kuigi tantsuvõte käsib tegelikult noormehest mööda vaadata.
Eesti mees on tantsulõvi ja loodetavasti mitte väljasurev liik.
Pilt: hontor