Kui ma load sain, olin juht, kellel teiste ebaprofessionaalne käitumine liikluses närvi kohutavalt mustaks ajas. Igasugused jalakäijad tilbendasid alati vales kohas ja autojuhid ei osanud parkida või keeldusid teistega arvestamast, sõites alla lubatud kiirust, liiklust niiviisi pidurdades. Ajaga on see paranenud, aga asendunud hoopis teise nähtusega: nüüd ajab mind närvi see, kui keegi kõrvalistmelt targutama kukub.
Ma tean, et olen algaja juht ja et mul tasuks õppida palju neilt, kellel load juba sajandeid käes olnud on, kuid mõni koht on lihtsalt selline, kus muna on kanast targem. Kui minu kallal hakkab aga võtma keegi, kes on terve oma elu jooksul ainult üks kord autoroolis istunud, on see minu jaoks viimane piisk karikasse.
Selline situatsioon juhtus minul üht vanapaari linnas sõidutades. Algatuseks oli keegi rooli ümber mässinud tolle karvaümbrise, eesmärgiga juhil käsi soojas hoida, aga see libises ümber rooli, nii et ma ei tunnetanud absoluutselt rooliratta liikumist. Küllap me oleks näinud, kellel käed kraavis kükitades soojad on, kui ma sellepärast teelt välja sõitnud oleks. Ennetavalt otsustasin katte roolilt maha kiskuda. Lisaks mugavusele parandas taoline käitumisviis suuresti auto interjööri väljanägemist.
Ristmikel hakati mulle ette ütlema, kas ma jõuan või ei jõua enne järgmist autot ära pöörata. Kahjuks läks paarike omavahel vaidlema, üks ütles üht, teine teist, ja tulemusena nad pigem segasid, kui et aitasid mind oma juhistega. Lõppude lõpuks on mul enesel silmad peas ja võime otsustada, kui kiiresti ma jala all olevat pedaali litsudes ristmikult ära jõuan.
Parklasse ei oskavat ma ka keerata. Selle asemel, et minna esimesest sissepääsust suunati mind teist teed pidi ja kus seejärel kukuti kisama, et ma sõidan kõnniteel, kuigi tegu oli täiesti tavalise parkimiskohtade vahelise alaga ja kõnnitee oli minu autoratastest mitme meetri kaugusel, ilusti muust platsist kõrgem.
Taheti, et ma pargiks invakohale, ja ma siis üritasin seletada, et ma ei saa seda teha, kui invatunnistust klaasi all pole, ja võin trahvi saada. "Aga mul on käekotis!"
Ka turvavööd pidin ise kinnitama, sest vanurite arust on sellised asjad ebavajalikud. Seleta siis pärast politseile, keda teel patrullimas oldi nähtud, et mammi ei saa rihma peale panna, sest see poogib. Teinekord pistan talle padja ahtri alla, nagu minule pisikesena tehti, et vöö kõrile ei suruks.
Nagu sellest veel vähe oleks... Maanteele jõudes panin muusika valjemaks, lootuses rahus ja vaikuses ülejäänud 50 km maha sõita, kuid mida see ikka aitas - seletati üle raadio. Terve tee käis selline mulisemine, et ma mõtlesin, et oleks ikka pidanud endale kuskilt kõrvatropid ostma. Lisaks blokiti ajalehega mu parempoolne tahavaatepeegel, millesse mulle mõnikord ikka pilku heita meeldib.
Pilt: Slavixs
Selline situatsioon juhtus minul üht vanapaari linnas sõidutades. Algatuseks oli keegi rooli ümber mässinud tolle karvaümbrise, eesmärgiga juhil käsi soojas hoida, aga see libises ümber rooli, nii et ma ei tunnetanud absoluutselt rooliratta liikumist. Küllap me oleks näinud, kellel käed kraavis kükitades soojad on, kui ma sellepärast teelt välja sõitnud oleks. Ennetavalt otsustasin katte roolilt maha kiskuda. Lisaks mugavusele parandas taoline käitumisviis suuresti auto interjööri väljanägemist.
Ristmikel hakati mulle ette ütlema, kas ma jõuan või ei jõua enne järgmist autot ära pöörata. Kahjuks läks paarike omavahel vaidlema, üks ütles üht, teine teist, ja tulemusena nad pigem segasid, kui et aitasid mind oma juhistega. Lõppude lõpuks on mul enesel silmad peas ja võime otsustada, kui kiiresti ma jala all olevat pedaali litsudes ristmikult ära jõuan.
Parklasse ei oskavat ma ka keerata. Selle asemel, et minna esimesest sissepääsust suunati mind teist teed pidi ja kus seejärel kukuti kisama, et ma sõidan kõnniteel, kuigi tegu oli täiesti tavalise parkimiskohtade vahelise alaga ja kõnnitee oli minu autoratastest mitme meetri kaugusel, ilusti muust platsist kõrgem.
Taheti, et ma pargiks invakohale, ja ma siis üritasin seletada, et ma ei saa seda teha, kui invatunnistust klaasi all pole, ja võin trahvi saada. "Aga mul on käekotis!"
Ka turvavööd pidin ise kinnitama, sest vanurite arust on sellised asjad ebavajalikud. Seleta siis pärast politseile, keda teel patrullimas oldi nähtud, et mammi ei saa rihma peale panna, sest see poogib. Teinekord pistan talle padja ahtri alla, nagu minule pisikesena tehti, et vöö kõrile ei suruks.
Nagu sellest veel vähe oleks... Maanteele jõudes panin muusika valjemaks, lootuses rahus ja vaikuses ülejäänud 50 km maha sõita, kuid mida see ikka aitas - seletati üle raadio. Terve tee käis selline mulisemine, et ma mõtlesin, et oleks ikka pidanud endale kuskilt kõrvatropid ostma. Lisaks blokiti ajalehega mu parempoolne tahavaatepeegel, millesse mulle mõnikord ikka pilku heita meeldib.
Pilt: Slavixs