Eelmisel aastal, kui mina olin üheteistkümnendas klassis, avastas kool, et leidub päris mitu õpilast, kellele suur kollektiiv ei sobi ja kes vajavad õppimiseks pisemat rühma. Seega loodi väikeklassid, kelle õppetöö jätkus ruumipuudusel mitte koolimajas, vaid... ühiselamus, toa number 303 vahetus läheduses.
See tähendab, et sellest ajast peale hakkasid igal tööpäeva hommikul hiljemalt kell pool kaheksa koridoris kõpsuma kontsakingad, kui saabus esimene õpetaja. Kui kümmekond minutit hiljem liitusid teised õpetajad, läks koridoris jutuvadaks, sest kinnise uksega "klassiruumis" ei ole ju ometi võimalik vestelda. Leidus ka üks õpetaja, kes jõudis heal juhul kohale viis minutit enne tunni algust, kuigi tuli, auto tagumiku all.
Umbes kolmveerandist hakkas järjest tilkuma ka õpilasi, kes maandusid koridori seinte ääres, sest "klassiruumi" neid ei lastud. Mingil hetkel ilmusid projekti või annetuskogumisürituse raames hangitud kott-toolid, millel lapsed lösutada said. Esimene tulija oli üldjuhul vait või siis mängis telefoniga, heli peal. Kui aga eakaaslasi liitus, läks lahti lärm ja kisa. No lapsed nagu lapsed ikka - poiste murdeeaeelsed kiledad hääled ja kontrollimatud detsibellid. Kui õpetajad lapsed lõpuks klassi kamandasid, jäi koridoris ajutiselt vaikseks, aga seda vaid pooleks tunniks, sest mõni pedagoog lõpetas tunni ettenähtust varem ja lasi lapsed koridori jooksma. Võikad hääled, üksteise materdamine, edasi-tagasi sööstmine, vetsuustega laamendamine olid igapäevased nähtused.
Siis, kui ma veel koolis käima pidin, see mind ei häirinud, aga kuna abiturientidel lõppesid tunnid 23. aprillil, tähendas see, et ma ei pidanud enam kolmveerand seitsmest ärkama ja oleksin tahtnud hommikuti kauem puhata. Kahjuks on see eelpoolmainitu tõttu võimatu. Sellest ka huvide konflikt.
Olgu, ma saan aru, et väikeklasside õpilased on tõele näkku vaadates ja läbi lillede rääkimata hüperaktiivsed kasvatamatud jõnglased, nii-öelda katkise hingega lapsed, mis tähendab, et eakaaslastega võrreldes on vint veelgi enam üle keeratud. Loomulikult on selliseid keeruline, kui mitte võimatu kontrollida.
Samuti saan ma aru sellest, et suures koolimajas on enamik klassidest pidevalt kasutuses, mistõttu ei leidu neile ruumi. Sellises eas ja seisukorras lastel on vaja oma koduklassi, mitte ühest vabast klassiruumist teise rännata, vältimaks niigi katkise hinge edasist lõhenemist.
Millest ma aru ei saa, on pedagoogide vältimatu vajadus koridoris mokalaata pidada pool tundi enne seda, kui tegelik kontrollimatu müraallikas saabub. Ma olen väga õrna unega. Ma ei saa uinuda isegi siis, kui läbi seina on kosta kõrvaltoas vibreeriv telefon, mis siis valjust jutuvadast ja kontsakingadel tammumisest rääkida. Oleks, et nad kinnise uksega klassiruumis vatraks, aga tundub, et need konkreetsed täiskasvanud ei oska teistega arvestada.
Minevikku vaadates ei meenu hetke, millal minu käest oleks küsitud, kas mul on vastuväiteid sellele, et mingisugused metslased viis päeva nädalas minu toa kõrval trallivad. Pandi lihtsalt fakti ette, et nii on ja peabki olema, sest muudmoodi ei saa.
Keegi ei tundnud huvi selle vastu, kas meie end turvaliselt tunneme, kui mingid pätid igal hommikul vilavate silmadega ukse taga ootavad, millal ma vannituppa hambaid pesema lähen, et saaksid siis toas laastamistööd teha. Võtku me võtmed kaasa, kui pissile minna tahame? Käigu pesus vahetustega, et tuba tühjaks ei jääks?
Sellele ei mõtle keegi, et võib-olla ma ei tunne end mugavalt pidžaama ja hommikumantliga koridoris liikudes, kui kari nolke öösärgisaba alla piiluda tahaks. Pangu me korralikult riidesse, ei ole tarvis tuduriiete moedemonstratsiooni teha?
See on minu teine kodu. Mul on õigus käia siin, kuidas tahan, millal tahan. Kui ma igal hommikul teie ukse taha karja kasvatamatuid jõnglasi tooks, oleksite õnnelik? Ma maksan 65 eurot kuus selle eest, et mind igal hommikul kontsakingade, klatši, kisa, mürgeldamise ja loomalike häältega äratataks. Ma maksan enam kui poolsada eurot, et elada pidevas paranoias, et äkki keegi läheb mu tuppa rahakoti kallale, kui näeb mind duši alla minemas. See on eelkõige ühiselamu, kus pesitsevad gümnasistid, mitte mingisugune lasteaed.
Kahju, et ma nii hilja mõistsin, mida mu üüriraha sisaldab - oleksin võinud madalamat hinda tingida või kannatuste eest kompensatsiooni nõuda. Aga ei. Nemad on katkise hingega lapsed. Nemad on represseeritud pool.
Praegu on ainus lahendus magades kõrvatroppe kasutada. Kahjuks panevad need mu kõrvad valutama. Aga kui valida, kas olla nagu talveunest äratatud karu või kannatada veidi ebamugavustunnet, siis olen sunnitud valima viimase, et mitte viitsütikuga pommi kombel plahvatada ja mingit lollust välja mõelda. Näiteks viimasel ajal on vaimuvälgatuste hulgas olnud idee tõmmata üle koridori tamiil, et jooksjad sinna taha komistaksid ja nina veriseks kukuksid, või kallata trepid üle õliga, et tormajad libisedes uperpalli lendaksid, või leida mingisugune moodus pisikestele põngerjatele üks korralik keretäis tappa anda, ilma et nad õpetajale ära kituma jookseksid nagu lastel kombeks. Kättemaksumõtteid on igasuguseid, üks morbiidsem kui teine. Kahjuks pole neid võimalik realiseerida ilma ise sekeldustesse sattumata.
Järgmisel õppeaastal lammutatakse toad 302 ja 303 niikuinii maha, et ehitada veel üks klassiruum. Siis pole enam kellelgi vinguda ja viriseda, et magada ei lasta. Olgu õnnelikud ja suunaku oma katkiste hingedega lapsi valguse poole edasi.
Teie represseeritud unine tusane ülekohtu ohver Rattus.
Pilt: Abysska
Umbes kolmveerandist hakkas järjest tilkuma ka õpilasi, kes maandusid koridori seinte ääres, sest "klassiruumi" neid ei lastud. Mingil hetkel ilmusid projekti või annetuskogumisürituse raames hangitud kott-toolid, millel lapsed lösutada said. Esimene tulija oli üldjuhul vait või siis mängis telefoniga, heli peal. Kui aga eakaaslasi liitus, läks lahti lärm ja kisa. No lapsed nagu lapsed ikka - poiste murdeeaeelsed kiledad hääled ja kontrollimatud detsibellid. Kui õpetajad lapsed lõpuks klassi kamandasid, jäi koridoris ajutiselt vaikseks, aga seda vaid pooleks tunniks, sest mõni pedagoog lõpetas tunni ettenähtust varem ja lasi lapsed koridori jooksma. Võikad hääled, üksteise materdamine, edasi-tagasi sööstmine, vetsuustega laamendamine olid igapäevased nähtused.
Siis, kui ma veel koolis käima pidin, see mind ei häirinud, aga kuna abiturientidel lõppesid tunnid 23. aprillil, tähendas see, et ma ei pidanud enam kolmveerand seitsmest ärkama ja oleksin tahtnud hommikuti kauem puhata. Kahjuks on see eelpoolmainitu tõttu võimatu. Sellest ka huvide konflikt.
Olgu, ma saan aru, et väikeklasside õpilased on tõele näkku vaadates ja läbi lillede rääkimata hüperaktiivsed kasvatamatud jõnglased, nii-öelda katkise hingega lapsed, mis tähendab, et eakaaslastega võrreldes on vint veelgi enam üle keeratud. Loomulikult on selliseid keeruline, kui mitte võimatu kontrollida.
Samuti saan ma aru sellest, et suures koolimajas on enamik klassidest pidevalt kasutuses, mistõttu ei leidu neile ruumi. Sellises eas ja seisukorras lastel on vaja oma koduklassi, mitte ühest vabast klassiruumist teise rännata, vältimaks niigi katkise hinge edasist lõhenemist.
Millest ma aru ei saa, on pedagoogide vältimatu vajadus koridoris mokalaata pidada pool tundi enne seda, kui tegelik kontrollimatu müraallikas saabub. Ma olen väga õrna unega. Ma ei saa uinuda isegi siis, kui läbi seina on kosta kõrvaltoas vibreeriv telefon, mis siis valjust jutuvadast ja kontsakingadel tammumisest rääkida. Oleks, et nad kinnise uksega klassiruumis vatraks, aga tundub, et need konkreetsed täiskasvanud ei oska teistega arvestada.
Minevikku vaadates ei meenu hetke, millal minu käest oleks küsitud, kas mul on vastuväiteid sellele, et mingisugused metslased viis päeva nädalas minu toa kõrval trallivad. Pandi lihtsalt fakti ette, et nii on ja peabki olema, sest muudmoodi ei saa.
Keegi ei tundnud huvi selle vastu, kas meie end turvaliselt tunneme, kui mingid pätid igal hommikul vilavate silmadega ukse taga ootavad, millal ma vannituppa hambaid pesema lähen, et saaksid siis toas laastamistööd teha. Võtku me võtmed kaasa, kui pissile minna tahame? Käigu pesus vahetustega, et tuba tühjaks ei jääks?
Sellele ei mõtle keegi, et võib-olla ma ei tunne end mugavalt pidžaama ja hommikumantliga koridoris liikudes, kui kari nolke öösärgisaba alla piiluda tahaks. Pangu me korralikult riidesse, ei ole tarvis tuduriiete moedemonstratsiooni teha?
See on minu teine kodu. Mul on õigus käia siin, kuidas tahan, millal tahan. Kui ma igal hommikul teie ukse taha karja kasvatamatuid jõnglasi tooks, oleksite õnnelik? Ma maksan 65 eurot kuus selle eest, et mind igal hommikul kontsakingade, klatši, kisa, mürgeldamise ja loomalike häältega äratataks. Ma maksan enam kui poolsada eurot, et elada pidevas paranoias, et äkki keegi läheb mu tuppa rahakoti kallale, kui näeb mind duši alla minemas. See on eelkõige ühiselamu, kus pesitsevad gümnasistid, mitte mingisugune lasteaed.
Kahju, et ma nii hilja mõistsin, mida mu üüriraha sisaldab - oleksin võinud madalamat hinda tingida või kannatuste eest kompensatsiooni nõuda. Aga ei. Nemad on katkise hingega lapsed. Nemad on represseeritud pool.
Praegu on ainus lahendus magades kõrvatroppe kasutada. Kahjuks panevad need mu kõrvad valutama. Aga kui valida, kas olla nagu talveunest äratatud karu või kannatada veidi ebamugavustunnet, siis olen sunnitud valima viimase, et mitte viitsütikuga pommi kombel plahvatada ja mingit lollust välja mõelda. Näiteks viimasel ajal on vaimuvälgatuste hulgas olnud idee tõmmata üle koridori tamiil, et jooksjad sinna taha komistaksid ja nina veriseks kukuksid, või kallata trepid üle õliga, et tormajad libisedes uperpalli lendaksid, või leida mingisugune moodus pisikestele põngerjatele üks korralik keretäis tappa anda, ilma et nad õpetajale ära kituma jookseksid nagu lastel kombeks. Kättemaksumõtteid on igasuguseid, üks morbiidsem kui teine. Kahjuks pole neid võimalik realiseerida ilma ise sekeldustesse sattumata.
Järgmisel õppeaastal lammutatakse toad 302 ja 303 niikuinii maha, et ehitada veel üks klassiruum. Siis pole enam kellelgi vinguda ja viriseda, et magada ei lasta. Olgu õnnelikud ja suunaku oma katkiste hingedega lapsi valguse poole edasi.
Teie represseeritud unine tusane ülekohtu ohver Rattus.
Pilt: Abysska