Sel aastal on ühiselamusse oma pesa teinud üllatavalt palju uusi rotipoegi. Mul pole vanade nimedki peas, kui juba uusi tutvusi tekitama vaja hakata. Õnneks on nii mõnigi värsketest nägudest varasemast tuttav.
Minu endisest koolist on majja sattunud mu kunagine klassiõde ja üks aasta noorem tüdruk, kellest viimasele esimestel päevadel juba täieliku ühikaekskursiooni tegin. Vanad rotid peavad nooremad ikkagi oma tiiva alla võtma ning kogemusi jagama.
Mäletan, kui ise eelmisel aastal kooli vahetasin ja linna kolisin. Mind ei olnud ees ootamas ühtki sõpra ega tuttavat. Päris mitu kuud kulus harjumiseks ja tutvusringkonna laiendamiseks, kuid päris õigeid usaldusväärseid sõpru pole tekkinud siiamaani. Ainult mõned, kellega saab rohkem lävitud. Sellepärast üritangi noortega hästi palju suhelda, kuigi tundub, et paljudel on juba hulgaliselt kamraade.
Kui neid pisikesi vaid vähem oleks! Tegime toakaaslasega teisel ja kolmandal korrusel suure kommikarbiga tutvumistiiru, lootes mõned näod ja nimed kokku viia, kuid tulemuseks oli vaid suur segadus. Mõned olid pisut meeldejäävamad, kuid teiste ees peab vist veel pikka aega vabandama, kui kuidagi nende poole pöörduda ei oska.
Saab näha, kuidas rotipojad ühiseluga hakkama saavad. Kaks juba kurtsid sügavalt, et nemad ei saa öise lärmi pärast magada, ja kolmas on ka näost väga ära vajunud. Samas on ka selliseid, kes väga aktiivselt inimestega tutvuvad ja suhtlevad.
Üldiselt tunduvad uued tulijad üsnagi toredad. Peaasi, et me neid ühikaretsimisega ära ei hirmuta...
Pilt: ErikTjernlund
Mäletan, kui ise eelmisel aastal kooli vahetasin ja linna kolisin. Mind ei olnud ees ootamas ühtki sõpra ega tuttavat. Päris mitu kuud kulus harjumiseks ja tutvusringkonna laiendamiseks, kuid päris õigeid usaldusväärseid sõpru pole tekkinud siiamaani. Ainult mõned, kellega saab rohkem lävitud. Sellepärast üritangi noortega hästi palju suhelda, kuigi tundub, et paljudel on juba hulgaliselt kamraade.
Kui neid pisikesi vaid vähem oleks! Tegime toakaaslasega teisel ja kolmandal korrusel suure kommikarbiga tutvumistiiru, lootes mõned näod ja nimed kokku viia, kuid tulemuseks oli vaid suur segadus. Mõned olid pisut meeldejäävamad, kuid teiste ees peab vist veel pikka aega vabandama, kui kuidagi nende poole pöörduda ei oska.
Saab näha, kuidas rotipojad ühiseluga hakkama saavad. Kaks juba kurtsid sügavalt, et nemad ei saa öise lärmi pärast magada, ja kolmas on ka näost väga ära vajunud. Samas on ka selliseid, kes väga aktiivselt inimestega tutvuvad ja suhtlevad.
Üldiselt tunduvad uued tulijad üsnagi toredad. Peaasi, et me neid ühikaretsimisega ära ei hirmuta...
Pilt: ErikTjernlund