Aasta lõpp on igale ühikarotile kohutav aeg, sest siis tuleb oma kotid-kodinad kokku pakkida ja koju minna. Eelmisel aastal suure hunniku all lookas olles lubasin, et ei vea ühiselamusse enam nii palju asju, aga millegipärast tunduvad, et mul on kapis must auk, sest kui kevadel kolima hakata, tuleb asjade ära tarimiseks ikkagi kätest puudu.
Mul on vedanud, et vanaema vaid kahe maja kaugusel elab, sest nii saan ma osa esemetest suveks linna jätta ega pea neid asjatult edasi-tagasi vedama. Kahjuks ei ole just kõige meeldivam suurt potte, panne ja muud kola täis reisikohvrit neljandale korrusele lohistada. Lohutan ennast mõttega, et see on parem trenn kui jõusaal.
Mul on vedanud, et vanaema vaid kahe maja kaugusel elab, sest nii saan ma osa esemetest suveks linna jätta ega pea neid asjatult edasi-tagasi vedama. Kahjuks ei ole just kõige meeldivam suurt potte, panne ja muud kola täis reisikohvrit neljandale korrusele lohistada. Lohutan ennast mõttega, et see on parem trenn kui jõusaal.
Aasta lõpus ühikatuba koristada on nagu jõulude ajal kingipakke avada: kõikjalt leiab nii palju uut ja huvitavat. Näiteks mina ei teadnud, et mul on voodi all hunnik kasutamata vihikuid ja kaustikuid ning sahtlipõhjas vanad kõrvaklapid ja 7 pakki nätsu.
Kõige hullem lugu on riietega. Ma vannun, et mul oli kapis ja kohvris pluuse-pükse, mille ma kümnenda klassi alguses linna tõin ja mida ma kordagi kandnud ei ole. Samas ei julge midagi koju ka viia, sest kool nõuab soliidset riietust ja ilm mängib ka pidevalt vingerpusse. Nii peabki ka viimasel nädalal kapp riietest pungil olema.
Kui ma omadega lõpuks nii kaugele jõudsin, et kõik tarviliku enam-vähem kottidesse ära mahutada suutsin, tuldi mulle autoga järgi. Ja no jumal tänatud, et tuldi, sest bussiga ma küll mingeid kolmekiloseid hantleid, nelja suurt kotti ja kaheksat riidepuud ära veetud poleks saanud.
Õigemini oleks ma pidanud koos kapiga kolima, sest kui ma kõik need kodinad oma toa uksest sisse sain, ei olnud neid absoluutselt kuskile panna. Juba neljandat päeva näeb mu tuba välja, nagu oleks siin pomm plahvatanud. Ime, et ma veel ise ära mahun...
Pilt: AHscapes
Kõige hullem lugu on riietega. Ma vannun, et mul oli kapis ja kohvris pluuse-pükse, mille ma kümnenda klassi alguses linna tõin ja mida ma kordagi kandnud ei ole. Samas ei julge midagi koju ka viia, sest kool nõuab soliidset riietust ja ilm mängib ka pidevalt vingerpusse. Nii peabki ka viimasel nädalal kapp riietest pungil olema.
Kui ma omadega lõpuks nii kaugele jõudsin, et kõik tarviliku enam-vähem kottidesse ära mahutada suutsin, tuldi mulle autoga järgi. Ja no jumal tänatud, et tuldi, sest bussiga ma küll mingeid kolmekiloseid hantleid, nelja suurt kotti ja kaheksat riidepuud ära veetud poleks saanud.
Õigemini oleks ma pidanud koos kapiga kolima, sest kui ma kõik need kodinad oma toa uksest sisse sain, ei olnud neid absoluutselt kuskile panna. Juba neljandat päeva näeb mu tuba välja, nagu oleks siin pomm plahvatanud. Ime, et ma veel ise ära mahun...
Pilt: AHscapes