Nii uskumatult, kui see ka ei kõlaks, hakkas Rattus, treenimata inimene, omast vabast tahtest jõusaalis käima. Tuntud kui üsnagi püsimatu olevus, on ainult aja küsimus, millal ta uuest väljakutsest tüdib ja Spordikeskuse uksest sisenemisest loobub.
Kõik sai alguse sellest, kui ühikarott X otsis kaaslasi, kellega kohaliku jõusaali ringtreeningusse minna. Puhtast uudishimust ja soovist erinevate treeningvahendite otstarvet teada saada lasi Rattus end sabast tirides kohale lohistada.
Ringtreening seisneb selles, et kari naisi (ja mõni üksik kaasa veetud mees) kogunevad jõusaali, kus instruktor näitab ette teatud hulga harjutusi erinevatel masinatel. Olenevalt inimeste arvust on iga instrumendi kasutusaeg 35-45 sekundit, millele järgneb vahetus. Kokku tehakse kolm ringi kaheminutiliste vahedega. Pärast trenni venitatakse ja lõdvestatakse ühiselt.
Kõige olulisem igasuguse füüsilise tegevuse juures ongi soojendus ja lõdvestus. Olen avastanud, et pärast jõusaalis rahmimist ei ole mu lihased-liigesed kunagi valusad, erinevalt kehalise kasvatuse tundide järgsest ajast. Põhjus lihtne: jõusaalis teen kõigepealt kohusetundlikult soojendust (sõudmine, ratas, stepper) ning lõpus põhjalikult venitusharjutusi, samal ajal kui tunnist lastakse meid nii hilja minema, et jõuab vaevu end vee alt läbi kasta, lõdvestusest rääkimata.
Kui olin ringtreeningus erinevat masinate toimimispõhimõtted selgeks saanud, võtsin riski ja läksin jõusaali üksinda. Esimene kord oli jube: ma ei teadnud, kuidas masinaid enese kehale sobivaks sättida ja milliseid kuidas kasutada. Teisel korral olin juba vähem segaduses ning kolmandal korral tegin mõnele lausa silmad ette.
Jõusaali peetakse sageli meeste pärusmaaks ning eks see mingil määral tõsi olegi. Tipphetkel oli jõusaalis 16 musklimäge ja mina ainsa naisena. Iseenesest oli mõnus, sest kui hätta jäin, tormasid kõik hea meelega appi. Mõtetes võitlevad aga alati kaks poolt: üks, mis põeb oma nõrkuse ja välimuse pärast; teine, millele meeldib kekutada ja mis nõuab tähelepanu ("Vaadake, olen tugev tibi!").
Trenn pole odav lõbu - üks kord ehk 90 minutit kohalikus jõusaalis maksab 3,5 €. Mitme korra kaardiga langeb hind veidi, kuid olles ebakindel oma püsivuses pole ratsionaalne seda osta. Et mitte nina maas tänavalt sente otsida või poe ees kerjata, konsulteerisin poiste kehalise kasvatuse õpetajaga, kes korraldab igal teisipäeval kell 16.00 jõusaalis kaheteistkümnenda klassi valikkursust. Kuuldes soovist liituda, oli ta kohe nõus, sest tema sõnul on ainult hea, kui noored, eriti neiud, avaldavad lausa ise soovi end füüsiliselt arendada - enamasti ei pidavat õrnem sugu sellest huvituma.
Küll küllale liiga ei tee ja niisiis sättisin end pärast esmaspäevast jõusaalis käiku ja teisipäevast kehalise kasvatuse tundi samal päeval taaskord tuttavale rajale, kartes seekord aga selle pärast, et kõik ruumis viibivad inimesed on minust vanemad koolikaaslased. Kui algus oli hirmutav, siis peagi naersin koos teistega selle üle, kuidas noormehed erinevaid kätekõverdusi üritades ebaõnnestusid, ja tundsin end muidu hästi. Kuigi oma kooli treeningaeg on pool tundi lühem tavalisest, on see siiski odavam variant ja õnneks lubatakse veidi varem soojendust tegema minna.
Minult on mitu korda küsitud, miks ma üldse jõusaalis käin. Põhjuseid on mitmeid:
Ma katsun veel vastu pidada ja regulaarselt jõusaalis käia, sest vastasel juhul peaksin ma küpsiste ja magusa pealt kokku hoidma, aga seda ma ometi teha ei taha. Seniks aga - lihas pingesse!
Ringtreening seisneb selles, et kari naisi (ja mõni üksik kaasa veetud mees) kogunevad jõusaali, kus instruktor näitab ette teatud hulga harjutusi erinevatel masinatel. Olenevalt inimeste arvust on iga instrumendi kasutusaeg 35-45 sekundit, millele järgneb vahetus. Kokku tehakse kolm ringi kaheminutiliste vahedega. Pärast trenni venitatakse ja lõdvestatakse ühiselt.
Kõige olulisem igasuguse füüsilise tegevuse juures ongi soojendus ja lõdvestus. Olen avastanud, et pärast jõusaalis rahmimist ei ole mu lihased-liigesed kunagi valusad, erinevalt kehalise kasvatuse tundide järgsest ajast. Põhjus lihtne: jõusaalis teen kõigepealt kohusetundlikult soojendust (sõudmine, ratas, stepper) ning lõpus põhjalikult venitusharjutusi, samal ajal kui tunnist lastakse meid nii hilja minema, et jõuab vaevu end vee alt läbi kasta, lõdvestusest rääkimata.
Kui olin ringtreeningus erinevat masinate toimimispõhimõtted selgeks saanud, võtsin riski ja läksin jõusaali üksinda. Esimene kord oli jube: ma ei teadnud, kuidas masinaid enese kehale sobivaks sättida ja milliseid kuidas kasutada. Teisel korral olin juba vähem segaduses ning kolmandal korral tegin mõnele lausa silmad ette.
Jõusaali peetakse sageli meeste pärusmaaks ning eks see mingil määral tõsi olegi. Tipphetkel oli jõusaalis 16 musklimäge ja mina ainsa naisena. Iseenesest oli mõnus, sest kui hätta jäin, tormasid kõik hea meelega appi. Mõtetes võitlevad aga alati kaks poolt: üks, mis põeb oma nõrkuse ja välimuse pärast; teine, millele meeldib kekutada ja mis nõuab tähelepanu ("Vaadake, olen tugev tibi!").
Trenn pole odav lõbu - üks kord ehk 90 minutit kohalikus jõusaalis maksab 3,5 €. Mitme korra kaardiga langeb hind veidi, kuid olles ebakindel oma püsivuses pole ratsionaalne seda osta. Et mitte nina maas tänavalt sente otsida või poe ees kerjata, konsulteerisin poiste kehalise kasvatuse õpetajaga, kes korraldab igal teisipäeval kell 16.00 jõusaalis kaheteistkümnenda klassi valikkursust. Kuuldes soovist liituda, oli ta kohe nõus, sest tema sõnul on ainult hea, kui noored, eriti neiud, avaldavad lausa ise soovi end füüsiliselt arendada - enamasti ei pidavat õrnem sugu sellest huvituma.
Küll küllale liiga ei tee ja niisiis sättisin end pärast esmaspäevast jõusaalis käiku ja teisipäevast kehalise kasvatuse tundi samal päeval taaskord tuttavale rajale, kartes seekord aga selle pärast, et kõik ruumis viibivad inimesed on minust vanemad koolikaaslased. Kui algus oli hirmutav, siis peagi naersin koos teistega selle üle, kuidas noormehed erinevaid kätekõverdusi üritades ebaõnnestusid, ja tundsin end muidu hästi. Kuigi oma kooli treeningaeg on pool tundi lühem tavalisest, on see siiski odavam variant ja õnneks lubatakse veidi varem soojendust tegema minna.
Minult on mitu korda küsitud, miks ma üldse jõusaalis käin. Põhjuseid on mitmeid:
- Treenitud keha on seksikas! Oleme ausad, kui lihast on kasvõi nõrgalt naha all aimata, on vaatepilt ilus, musklimeestest parem ei räägigi. Pean tunnistama, et üks osa ajast, mille jõusaalis veedan, kulub harjutusi tehes enese peeglist jälgimisele. Vaheldumisi pingulduvad ja lõdvestuvad lihaseid on nii vahva vaadata.
- Musklimehed. Kangi all ähkivad ja puhkivad lihaselised mehed pakuvad kangesti koomilist vaatepilti.
- Vormi hoidmine. Ühikas nuudlite ja võileibade-saiakeste peal kasvades kipub kehakuju pisut laiali valguma.
- Tugevus. Rahvatantsus on sel aastal tõsted, mis nõuavad neiult ilma kõrvalise abita enese käte abil üles surumist.
- Terves kehas terve vaim. Trenn paneb vere liikuma ja aju tööle, parandab kõigele lisaks ka mälu.
- Parem öine uni. Väsinud inimene magab paremini, ütleb üldlevinud arvamus, mis minu puhul enamasti ei kehti, kuid mille lootuses jõusaalis käia võib.
- Aja kulutamine. Kui vaba ajaga pole midagi peale hakata, tasub teha trenni ja kui ei taha teha uurimistööd, on jõusaal suurepäraseks ettekäändeks!
Ma katsun veel vastu pidada ja regulaarselt jõusaalis käia, sest vastasel juhul peaksin ma küpsiste ja magusa pealt kokku hoidma, aga seda ma ometi teha ei taha. Seniks aga - lihas pingesse!