Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, mil ma end ametlikult hulluks tunnistada võin. Nimelt kuulen ma hääli, mille reaalses eksistentsis ma päris veendunud pole.
Pühapäeva õhtul üksinda ühikatoas olles sättisin end rahulikult voodisse, tegin arvutis veel viimaseid toimetusi, kui korraga kuulsin uksel koputust ja lingi katsumist. Kell oli juba liiga palju, et toakaaslane tulla oleks võinud, niisiis pidi see olema keegi võõras. Ma olin tookord aga liiga laisk ega viitsinud enam voodist välja ronida, et vaadata, kes minust puudust tunneb, niisiis ignoreerisin ma toda sissetungimiskatset. Huvitav oli aga see, et ma ei kuulnud lahkuvaid samme.
Keerasin magama ära ja sain teatud aja rahulikult uneleda, kui ärkasin äkitselt kahe terava koputuse peale üles. Ainult kaks, mis mind üles ajasid, ei rohkem, ei vähem. Ning taaskord ei mingeid samme. Unesegane, nagu ma olin, pöörasin teise külje ja norskasin edasi.
Kui ma hommikul ärkasin, olid hakid akna täis pasandanud.
Pilt: lalisa-doniho
Keerasin magama ära ja sain teatud aja rahulikult uneleda, kui ärkasin äkitselt kahe terava koputuse peale üles. Ainult kaks, mis mind üles ajasid, ei rohkem, ei vähem. Ning taaskord ei mingeid samme. Unesegane, nagu ma olin, pöörasin teise külje ja norskasin edasi.
Kui ma hommikul ärkasin, olid hakid akna täis pasandanud.
Pilt: lalisa-doniho