Pool vaheajast oli juba möödas, kui mulle tuli pähe äkkotsus koju minna. Teisipäeval segamini ühiselamutoas istudes jõudsin järeldusele, et vahet pole, kus ma teisipäeva öösel omaette lebotan, ja loobusin korraga esialgsest plaanist kolmapäeval kodu poole liikuda.
Mõeldud, tehtud! Paar telefonikõnet ja ilmnes, et polegi nii lihtne autotransporti leida. Ühel polnud masinas enam ruumi, teine oli sootuks puhkusel... Viimase abinõuna helistasin endise klassiõe isale ja lootsin, et too tol päeval tööl on.
"No kui sa kahe minutiga valmis saad, võin su ju peale võtta!"
Ahah... Et kohe kahe minutiga, jah? Kiire pilk enda ümber viis järeldusele, et tühja kah: kui sõdurpoisid saavad minutiga täisvarustuse selga, saan mina kahega oma kotid pakitud küll.
Ja kus siis neid asju alles lendas! Rätikud, vannilina, hambahari, juukseklambrid, must pesu, kohustuslik kirjandus, elektroonikatarbed - kõik maandus läbisegi spordikoti põhjas.
Ning kuna iial ei või teada, millal keegi võõras tuppa number 303 satub, pidin kiiruga seni tegemata voodi ka enam-vähem vaadeldavaks muutma. King Julian vist kaduski linade vahele ära.
Võib-olla mul tõesti läks natuke rohkem kui kaks minutit, aga kui ma trepist alla tormasin, tuli tunnistada, et nii kena hooga pole ma veel kunagi ühiselamust sääri teinud. Mis kõige parem: suured autod sõidavad alati kaks korda kiiremini kui pisikesed sedaanid ja nii läbisingi ma 45 kilomeetrit täpselt poole tunniga!
Kodus muidugi hakkasid järjest tulema avastused kõigest, mis maha jäi. Hea, et võtmed kotti visata taipasin, muidu poleks enne kolmapäeva õhtut, kui ema naases, uksest sisse saanud.
Pilt: CassiesCrue
"No kui sa kahe minutiga valmis saad, võin su ju peale võtta!"
Ahah... Et kohe kahe minutiga, jah? Kiire pilk enda ümber viis järeldusele, et tühja kah: kui sõdurpoisid saavad minutiga täisvarustuse selga, saan mina kahega oma kotid pakitud küll.
Ja kus siis neid asju alles lendas! Rätikud, vannilina, hambahari, juukseklambrid, must pesu, kohustuslik kirjandus, elektroonikatarbed - kõik maandus läbisegi spordikoti põhjas.
Ning kuna iial ei või teada, millal keegi võõras tuppa number 303 satub, pidin kiiruga seni tegemata voodi ka enam-vähem vaadeldavaks muutma. King Julian vist kaduski linade vahele ära.
Võib-olla mul tõesti läks natuke rohkem kui kaks minutit, aga kui ma trepist alla tormasin, tuli tunnistada, et nii kena hooga pole ma veel kunagi ühiselamust sääri teinud. Mis kõige parem: suured autod sõidavad alati kaks korda kiiremini kui pisikesed sedaanid ja nii läbisingi ma 45 kilomeetrit täpselt poole tunniga!
Kodus muidugi hakkasid järjest tulema avastused kõigest, mis maha jäi. Hea, et võtmed kotti visata taipasin, muidu poleks enne kolmapäeva õhtut, kui ema naases, uksest sisse saanud.
Pilt: CassiesCrue