Mul on kombeks väga sageli oma huvialasid vahetada ja niiviisi oskustepõldu laiendada. Kui eelmisel aastal oli minu hobiks laskmine, siis sel aastal on selleks vaieldamatult helitehnika ja minu uueks pesaks on kujunenud kooli tehnorõdu.
Kõik sai alguse sellest, kui 11. klasside korraldatavas iga-aastases etenduses oli vaja helimeest. Olin juba ammu tahtnud ennast sellele kohale pakkuda, kuid 10. klassi lõpus oli mu lootused purustanud üks õpetaja, kes oma klassi poistele puldiametid juba broneerinud oli.
Sügisel selgus minu õnneks ja tema õnnetuseks, et esialgne helimees peab operatsioonist taastuma ega saa seni kuidagi kaasa lüüa. Puhtjuhuslikult-poolkogemata sattusin ühe läbimängu ajal õigel hetkel tehnorõdule, kus kogu maagia aset leiab, ja kuuldes kurtmist, et pult on tühi, pakkusin häbelikult oma abikätt.
Nii sai alguse minu tutvus kooli helitehniku A-ga, kes nüüdseks mu ülemuseks kujunenud on. Juba aastaid olevat A kurtnud, et miks talle helipulti kunagi ühtki korralikku tibi ei tooda. Mitte et ta mingisugune pervert oleks, aga naised pidavat lihtsalt paremini tähele panema ja korralikumalt asjaga tegelema. Hiljem on ta tunnistanud, et on minuga väga rahul, sest mind ei pea tulise oraga taga ajama, vaid ma huvitun kõigest ise. Tõepoolest, mõnikord tundun endalegi liiga tüütu, kui tal pidevalt sabas jooksen ja küsin, et mis see on ja mis too teeb, aga kuidas muidu õpitakse?
Igatahes, mida teeb helitehnik? Töö ei seisne ainult õhtu otsa toolil istumises, jalgade kõlgutamises ja nuppude kruttimises. Kõigepealt tuleb tehnika üles panna. See tähendab, et tuleb lahti kerida suur hunnik juhtmeid, need õigesse paika vedada ja igaks juhuks teibiga põranda külge kinnitada, et keegi nende taha ei koperdaks. Ainuüksi valesti kokku keritud juhtmetest sõlmide harutamine on aeganõudev. Hea, et ma õige kerimise lõpuks ära õppisin...
Lisaks tuleb juhtmetega ühendada mikrofonid, instrumendid, kõlarid, monitorid, võimendid ja otse loomulikult helipult. Tihtipeale ilmneb veel viimasel hetkel enne bändi lavale tulekut, et keegi tahab juhet või mikrofoni ja siis tuleb kiiruga joosta ning sättida. Sest esineja on kuningas ja pult tema sibi.
Aga see pole veel kõik! Kui tehnika on üles seatud, tuleb paika saada helitasemed. Selleks on tehnorõdul kaks helipulti: üks vanem ja paljude-paljude nuppude ja juhtmetega ning teine uuem ja vägevam elektrooniline PreSonus. Lisaks veel kaks arvutit, millest üks kontrollib PreSonust, makid, ekvalaiser ja muu kola, mille nimetust ma ei teagi.
Alles nüüd hakkab pihta meeletu nuppude kruttimine. Gain, frequency, thresh, response, ratio ja tuhat muud terminit, mille tähendust võib amatöör vaid aimata, varjutavad helipuldi ekraani. Tehnik palub muusikutel mängida, kuulab hoolega, sätib sagedusi ja tasemeid, kuni kõik ilusti kõlab. Mõnikord võetakse abiks veelgi moodsamad tehnikavidinad ja heli seatakse paika iPad'iga saalis või laval ringi käies. Helitehnik pole aga kunagi rahul. Terve kontserdi aja jälgib ta helitasemeid, kuulab kõla ja tõmbleb puldi taga, üritades hetkeolukorraga kohaneda.
Tehnikust veel vähem rahul on aga muusikud, kes kunagi ennast ei kuule ja teisi veel vähem. Tihtipeale tõmmatakse sisse ka pudel kangemat, mis kõrvad rivist täiesti välja viib ja helitehniku töö palju raskemaks teeb. Kokkuvõtteks on ikkagi alati tehniku süü, et monitorist midagi kuulda ei olnud, kui trummar sellele hi-hat'i ette tõstis, ja et kellelgi kitarrisoolo untsu läks. Tänamatu töö.
Sellegipoolest olen õnnelik, et mulle on avanenud võimalus sellisel alal oma kätt proovida. Lisaks meie selleaastasele etendusele olen helipuldis abiks olnud ka kooli bändifestivali, playback'i ja teatripäevade ajal.
Playback oli lihtne. Valid vaid õige video ja lased selle projektorist ekraanile, samal ajal muusika mängima. Ainult Kihnu Virve trillereid ei tahtnud arvuti edastada, kuid see pisike apsakas sai kiiresti YouTube'i abil eemaldatud.
Bändifestival oli juba paras pähkel. Pidi jälgima, et keegi oma võimsa kitarriga pulti läbi ei kõrvetaks, et pille enam-vähem ühtlaselt edastataks ja et muusikud monitoridest ennast kuuleksid. Päris korralikult astusin pange siis, kui esimese loo ajal oli laval basskitarr ja soolokitarr, teiseks looks tuli üks viisikitarr lisaks, mina aga olin liiga ametis oma helitasemete jälgimisega, nii et lülitasin lisandunud kitarri sisse alles poole loo pealt... Õnneks sai kutt aru ega olnud pahane.
Teine suur katsumus oli kolm päeva kestnud kooliteatrite festival, kus ma olin puldis koos kolme poisiga ning enamasti A meil abiks ei olnud. Seal tuli lisaks tavapärasele helile ja valgusele jälgida ka seda, et toimiks videoülekanne koolimajas asuvatesse teleritesse, et kaamera lindistaks ja et žürii sisenedes oma tunnusmeloodiat kuuleks.
Kuigi A-d ei olnud kogu aeg meiega, hoidis ta videoülekande abil toimuval silma peal. Kõige huvitavam oli, et kuna etenduste ajal saali siseneda ei tohtinud, võttis ta mingil hetkel TeamViewer'iga arvuti kontrollimise üle ning hakkas Notepad'i kaudu juhendama, kuidas kaamera pilti parandada. Kui me etenduste vaheajal hätta jäime, tuli ta jooksuga appi.
Teisel päeval jäi aga tema abistki väheks, sest Rakvere teatritrupi liiga agar helimees suutis oma tossumasina enne süsteemiga ühendada, kui puldis juhtmed lahti tehti. Tagajärjeks oli pisike pauk. Kui ma tehnorõdule kontrollima läksin, tundsin kärsahaisu. Paanikas ja muretsedes hinnalise tehnika heaolu pärast, kukkusin kohe A-d appi kisendama. Kui too lõpuks tossumasina juurest tehnorõdule jõudis, oli ta üsna näost ära, sest Rakvere noor ja roheline kukk oli suutnud puldi kaheksanda kanali läbi kõrvetada.
Seda oli aga tarvis meie õhtuses etenduses. Natuke juhtmete ümber seadmist ja show sai pisikeste viperustega tehtud, kuid ega see pulti veel päästnud. Pärast teatrifestivali seisis A-l niisiis ees terve puldi lahtilammutamine, kõigi nuppude maha keeramine, viga saanud juppide asendamine ja puldi kokku lappimine.
Seni, kuni arhailise helipuldi korda saab, on põhikasutuses PreSonus, hellitusnimega Preson ehk tulnukas, millega mina suurt midagi teha ei oska. Sellegipoolest on mul kindel plaan ka selle masina elementaarsed funktsioonid selgeks õppida, kuni mind veel tehnorõdule lastakse.
Ja kes teab, võib-olla ühel heal päeval olen midagi enamat kui kõigest tantsuetenduse amatöörhelitehnik?
Pilt: kamysweet
Jupike minu uuest pesast:
Sügisel selgus minu õnneks ja tema õnnetuseks, et esialgne helimees peab operatsioonist taastuma ega saa seni kuidagi kaasa lüüa. Puhtjuhuslikult-poolkogemata sattusin ühe läbimängu ajal õigel hetkel tehnorõdule, kus kogu maagia aset leiab, ja kuuldes kurtmist, et pult on tühi, pakkusin häbelikult oma abikätt.
Nii sai alguse minu tutvus kooli helitehniku A-ga, kes nüüdseks mu ülemuseks kujunenud on. Juba aastaid olevat A kurtnud, et miks talle helipulti kunagi ühtki korralikku tibi ei tooda. Mitte et ta mingisugune pervert oleks, aga naised pidavat lihtsalt paremini tähele panema ja korralikumalt asjaga tegelema. Hiljem on ta tunnistanud, et on minuga väga rahul, sest mind ei pea tulise oraga taga ajama, vaid ma huvitun kõigest ise. Tõepoolest, mõnikord tundun endalegi liiga tüütu, kui tal pidevalt sabas jooksen ja küsin, et mis see on ja mis too teeb, aga kuidas muidu õpitakse?
Igatahes, mida teeb helitehnik? Töö ei seisne ainult õhtu otsa toolil istumises, jalgade kõlgutamises ja nuppude kruttimises. Kõigepealt tuleb tehnika üles panna. See tähendab, et tuleb lahti kerida suur hunnik juhtmeid, need õigesse paika vedada ja igaks juhuks teibiga põranda külge kinnitada, et keegi nende taha ei koperdaks. Ainuüksi valesti kokku keritud juhtmetest sõlmide harutamine on aeganõudev. Hea, et ma õige kerimise lõpuks ära õppisin...
Lisaks tuleb juhtmetega ühendada mikrofonid, instrumendid, kõlarid, monitorid, võimendid ja otse loomulikult helipult. Tihtipeale ilmneb veel viimasel hetkel enne bändi lavale tulekut, et keegi tahab juhet või mikrofoni ja siis tuleb kiiruga joosta ning sättida. Sest esineja on kuningas ja pult tema sibi.
Aga see pole veel kõik! Kui tehnika on üles seatud, tuleb paika saada helitasemed. Selleks on tehnorõdul kaks helipulti: üks vanem ja paljude-paljude nuppude ja juhtmetega ning teine uuem ja vägevam elektrooniline PreSonus. Lisaks veel kaks arvutit, millest üks kontrollib PreSonust, makid, ekvalaiser ja muu kola, mille nimetust ma ei teagi.
Alles nüüd hakkab pihta meeletu nuppude kruttimine. Gain, frequency, thresh, response, ratio ja tuhat muud terminit, mille tähendust võib amatöör vaid aimata, varjutavad helipuldi ekraani. Tehnik palub muusikutel mängida, kuulab hoolega, sätib sagedusi ja tasemeid, kuni kõik ilusti kõlab. Mõnikord võetakse abiks veelgi moodsamad tehnikavidinad ja heli seatakse paika iPad'iga saalis või laval ringi käies. Helitehnik pole aga kunagi rahul. Terve kontserdi aja jälgib ta helitasemeid, kuulab kõla ja tõmbleb puldi taga, üritades hetkeolukorraga kohaneda.
Tehnikust veel vähem rahul on aga muusikud, kes kunagi ennast ei kuule ja teisi veel vähem. Tihtipeale tõmmatakse sisse ka pudel kangemat, mis kõrvad rivist täiesti välja viib ja helitehniku töö palju raskemaks teeb. Kokkuvõtteks on ikkagi alati tehniku süü, et monitorist midagi kuulda ei olnud, kui trummar sellele hi-hat'i ette tõstis, ja et kellelgi kitarrisoolo untsu läks. Tänamatu töö.
Sellegipoolest olen õnnelik, et mulle on avanenud võimalus sellisel alal oma kätt proovida. Lisaks meie selleaastasele etendusele olen helipuldis abiks olnud ka kooli bändifestivali, playback'i ja teatripäevade ajal.
Playback oli lihtne. Valid vaid õige video ja lased selle projektorist ekraanile, samal ajal muusika mängima. Ainult Kihnu Virve trillereid ei tahtnud arvuti edastada, kuid see pisike apsakas sai kiiresti YouTube'i abil eemaldatud.
Bändifestival oli juba paras pähkel. Pidi jälgima, et keegi oma võimsa kitarriga pulti läbi ei kõrvetaks, et pille enam-vähem ühtlaselt edastataks ja et muusikud monitoridest ennast kuuleksid. Päris korralikult astusin pange siis, kui esimese loo ajal oli laval basskitarr ja soolokitarr, teiseks looks tuli üks viisikitarr lisaks, mina aga olin liiga ametis oma helitasemete jälgimisega, nii et lülitasin lisandunud kitarri sisse alles poole loo pealt... Õnneks sai kutt aru ega olnud pahane.
Teine suur katsumus oli kolm päeva kestnud kooliteatrite festival, kus ma olin puldis koos kolme poisiga ning enamasti A meil abiks ei olnud. Seal tuli lisaks tavapärasele helile ja valgusele jälgida ka seda, et toimiks videoülekanne koolimajas asuvatesse teleritesse, et kaamera lindistaks ja et žürii sisenedes oma tunnusmeloodiat kuuleks.
Kuigi A-d ei olnud kogu aeg meiega, hoidis ta videoülekande abil toimuval silma peal. Kõige huvitavam oli, et kuna etenduste ajal saali siseneda ei tohtinud, võttis ta mingil hetkel TeamViewer'iga arvuti kontrollimise üle ning hakkas Notepad'i kaudu juhendama, kuidas kaamera pilti parandada. Kui me etenduste vaheajal hätta jäime, tuli ta jooksuga appi.
Teisel päeval jäi aga tema abistki väheks, sest Rakvere teatritrupi liiga agar helimees suutis oma tossumasina enne süsteemiga ühendada, kui puldis juhtmed lahti tehti. Tagajärjeks oli pisike pauk. Kui ma tehnorõdule kontrollima läksin, tundsin kärsahaisu. Paanikas ja muretsedes hinnalise tehnika heaolu pärast, kukkusin kohe A-d appi kisendama. Kui too lõpuks tossumasina juurest tehnorõdule jõudis, oli ta üsna näost ära, sest Rakvere noor ja roheline kukk oli suutnud puldi kaheksanda kanali läbi kõrvetada.
Seda oli aga tarvis meie õhtuses etenduses. Natuke juhtmete ümber seadmist ja show sai pisikeste viperustega tehtud, kuid ega see pulti veel päästnud. Pärast teatrifestivali seisis A-l niisiis ees terve puldi lahtilammutamine, kõigi nuppude maha keeramine, viga saanud juppide asendamine ja puldi kokku lappimine.
Seni, kuni arhailise helipuldi korda saab, on põhikasutuses PreSonus, hellitusnimega Preson ehk tulnukas, millega mina suurt midagi teha ei oska. Sellegipoolest on mul kindel plaan ka selle masina elementaarsed funktsioonid selgeks õppida, kuni mind veel tehnorõdule lastakse.
Ja kes teab, võib-olla ühel heal päeval olen midagi enamat kui kõigest tantsuetenduse amatöörhelitehnik?
Pilt: kamysweet
Jupike minu uuest pesast: