Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, mil Rattus on piisavalt vana, et hakata mõtlema autojuhilubade peale. Tõepoolest, juba 7. jaanuarist alates käib ta igal teisipäeval ja neljapäeval autokooli teooriatundides ja kimab vabal ajal linna peal ringi.
Süsteem on väga lihtne. Õppetöö toimub riikliku õppekava alusel, see tähendab, et umbes 430 € eest läbitakse 41 tundi liiklusteooriat, esmaabikursus ja 22 sõidutundi, millest üks on kohustuslik pimedaaja koolitus. Lisaks toimub libedasõidu koolitus Pärnu libedarajal sümboolse 50 € maksumusega. Üsna kallis lõbu, aga see-eest iga senti väärt.
Nagu öeldud, toimuvad loengud kaks korda nädalas 17.30 - 20.00 pisikese 15-minutilise pausiga minu õnneks otse ühiselamu kõrval koolimajas, hõlmates erinevaid teemasid sõiduki ehitusest selle juhtimiseni. Loengupidaja on tore neljakümnendates aastates mees, kes mõnikord tuima ja igava teooria suudab naljade ja jutuga üsnagi huvitavaks teha.
Kuigi nii mõnigi õpilane peab loengu ajal asjalikumaks pigem magada või mobiiliga mängida, kirjutan mina korralikult konspekti, sest lisaks korrapäraselt toimuvatele vahekontrolltestidele päädib kõik autokooli lõpueksamiga, mille viiekümnest küsimusest võib valesti vastatud olla maksimaalselt 4.
Selleks, et kooli- ja ARKi eksam edukalt tehtud saaks, jagatakse laiali liiklusseadus ning -testid, mida kasutades on võimalik iseseisvalt õppida. Lisaks avastasin internetist teooria.ee rakenduse mobiilidele ja tahvelarvutitele, mis sisaldab 30 liiklustesti. Nüüd tuleb vaid leida tahtmine neid lahendada.
Samuti on vaja läbida esmaabikursus. Selleks käib mõnikord teooriatundide asemel meile tarka juttu puhumas üks tore tädike kohalikust haiglast. Kuigi kunagi ammu käisin lausa esmaabivõistlustel, on pea kõik teadmised ära ununenud. Seepärast on hea neid jälle meenutada. Ka esmaabi lõppeb pisikese eksamiga, mille raskuse määrab igaühele tema tähelepanu ja keskendumine loengute ajal. Nimelt vaatab tädi pidevalt ruumis ringi ja küsib korralike õpilaste käest kergemaid küsimusi. Niisiis tuleb oma kõige tuupurlikum nägu ette manada, et pärast lihtsam oleks.
Kõige vahvam on aga otse loomulikult õppesõit. Minu juhendajaks on vahva mees X, kes kohe alguses tegi selgeks, et kõige olulisem on koostöö juhi ja õpetaja vahel ning küsimusi peab julgema esitada. Esimeses sõidutunnis läksime kõigepealt parklasse, kus tehti selgeks igasugused indikaatorid, kangid, tuled ja muu. Seejärel lasi X mul parklas sidurit tunnetada, paar ringi teha, veidi tagurpidi sõita ja kui arvas, et mul sellest küllalt saanud on, pakkus maanteele minekut. Otse loomulikult olin ma nõus ja niisiis tegime pisikese ringi linnaservast ringteed kaudu ühiselamu ette. Kokkuvõtteks kiitis väga.
Teisel tunnil kell 12.10 läksime juba pikemalt maanteele sõitma. Kerge 90 km/h sees sõitsin mina rahulikult linnavälisel teel, sel ajal kui X praktiliselt terve tunni telefoniga rääkis, vahetevahel suunajuhiseid andes. Pärast sõidutundi kehalisse joostes kirusid kõik klassiõed mind, et ma kooli ees kehalise kasvatuse õpetajale otsa ei põrutanud - oleks vähemalt tund ära jäänud.
Kolmandal korral, kui tund toimus kell 8.00 hommikul, oli eesmärgiks püstitatud linnaristmikud ja kitsad kõrvaltänavad. Sain teada, et mind on valesti õpetatud jälgedes sõitma ja tegelikult tuleb siiski oma sõidurajal püsida, mitte lumevabamat kohta otsida. Seisvatest objektidest möödudes tuleb alati suunaga märku anda, kui oma sõidurajalt väljutakse. Samuti ei julge ma anda gaasi ja keeran rooli liiga järsult. Kooli ees ignoreerisin taaskord ülekäigurada ületada soovivat poissi. Viga, mis eksami lõpetanud oleks. Teinekord targem, võtan hoo maha.
Üldiselt mulle aga õppesõit meeldib. Iga kord on pärast nii erutatud olek, et pool tundi hüplen ärevana ringi ja mõtlen, millal uuesti sõita saab. Ka järgmiseks nädalaks on sõiduajad juba paigas: kolmapäeval pärast tunde ja laupäeval kaks tükki järjest.
Võib tekkida küsimus, miks ma talvel autokooli läksin, sest siis on ju libe, pime ega näe teemärgistusi. Alguses mõtlesin, et lumega maskeeritud jooned tulevad mulle kasuks, sest siis ei saa nende kallal nii palju norida, aga tegelikult on see halb, sest ideaalse graafiku järgi toimub ARKi eksam märtsis, mil lund ei pruugi enam maas olla.
Pimedaga on aga see hea asi, et ei pea pimedasõidu jaoks eraldi Pärnusse minema, nagu teevad need, kes suvel autokoolis käivad. Ka libedatunnetuse peaksin eeldatavasti talvel paremini kätte saama. Kahjuks pole ma siiamaani kordagi külglibisemisse sattunud, kuigi X imestas ükskord, kui ma liiga järsult rooli keerasin, et auto külge ette ei visanud.
Huvitavaks teeb asja see, et õppesõit hakkab pihta enne, kui noored juhihakatised üldse liiklusmärke või reegleidki teavad. Õnneks on õpetajapoolse istme ees siduri- ja piduripedaal ning vajadusel haarab ta ka roolist või käigukangist. Siiski oleks kergem, kui ei peaks pidevalt sõidu ajal paralleelselt teooriat õppima.
Ühesõnaga, autokool on lahe, aga igaks juhuks tasub jalakäijatel ja vanematel juhtidel õppesõiduautot nähes suure kaarega mööda minna, sest kunagi ei või teada, millal masina roolis olen mina, kes ma veel sõita ei oska ja reegleid ei tea.
Pilt: foxupsidedown
Nagu öeldud, toimuvad loengud kaks korda nädalas 17.30 - 20.00 pisikese 15-minutilise pausiga minu õnneks otse ühiselamu kõrval koolimajas, hõlmates erinevaid teemasid sõiduki ehitusest selle juhtimiseni. Loengupidaja on tore neljakümnendates aastates mees, kes mõnikord tuima ja igava teooria suudab naljade ja jutuga üsnagi huvitavaks teha.
Kuigi nii mõnigi õpilane peab loengu ajal asjalikumaks pigem magada või mobiiliga mängida, kirjutan mina korralikult konspekti, sest lisaks korrapäraselt toimuvatele vahekontrolltestidele päädib kõik autokooli lõpueksamiga, mille viiekümnest küsimusest võib valesti vastatud olla maksimaalselt 4.
Selleks, et kooli- ja ARKi eksam edukalt tehtud saaks, jagatakse laiali liiklusseadus ning -testid, mida kasutades on võimalik iseseisvalt õppida. Lisaks avastasin internetist teooria.ee rakenduse mobiilidele ja tahvelarvutitele, mis sisaldab 30 liiklustesti. Nüüd tuleb vaid leida tahtmine neid lahendada.
Samuti on vaja läbida esmaabikursus. Selleks käib mõnikord teooriatundide asemel meile tarka juttu puhumas üks tore tädike kohalikust haiglast. Kuigi kunagi ammu käisin lausa esmaabivõistlustel, on pea kõik teadmised ära ununenud. Seepärast on hea neid jälle meenutada. Ka esmaabi lõppeb pisikese eksamiga, mille raskuse määrab igaühele tema tähelepanu ja keskendumine loengute ajal. Nimelt vaatab tädi pidevalt ruumis ringi ja küsib korralike õpilaste käest kergemaid küsimusi. Niisiis tuleb oma kõige tuupurlikum nägu ette manada, et pärast lihtsam oleks.
Kõige vahvam on aga otse loomulikult õppesõit. Minu juhendajaks on vahva mees X, kes kohe alguses tegi selgeks, et kõige olulisem on koostöö juhi ja õpetaja vahel ning küsimusi peab julgema esitada. Esimeses sõidutunnis läksime kõigepealt parklasse, kus tehti selgeks igasugused indikaatorid, kangid, tuled ja muu. Seejärel lasi X mul parklas sidurit tunnetada, paar ringi teha, veidi tagurpidi sõita ja kui arvas, et mul sellest küllalt saanud on, pakkus maanteele minekut. Otse loomulikult olin ma nõus ja niisiis tegime pisikese ringi linnaservast ringteed kaudu ühiselamu ette. Kokkuvõtteks kiitis väga.
Teisel tunnil kell 12.10 läksime juba pikemalt maanteele sõitma. Kerge 90 km/h sees sõitsin mina rahulikult linnavälisel teel, sel ajal kui X praktiliselt terve tunni telefoniga rääkis, vahetevahel suunajuhiseid andes. Pärast sõidutundi kehalisse joostes kirusid kõik klassiõed mind, et ma kooli ees kehalise kasvatuse õpetajale otsa ei põrutanud - oleks vähemalt tund ära jäänud.
Kolmandal korral, kui tund toimus kell 8.00 hommikul, oli eesmärgiks püstitatud linnaristmikud ja kitsad kõrvaltänavad. Sain teada, et mind on valesti õpetatud jälgedes sõitma ja tegelikult tuleb siiski oma sõidurajal püsida, mitte lumevabamat kohta otsida. Seisvatest objektidest möödudes tuleb alati suunaga märku anda, kui oma sõidurajalt väljutakse. Samuti ei julge ma anda gaasi ja keeran rooli liiga järsult. Kooli ees ignoreerisin taaskord ülekäigurada ületada soovivat poissi. Viga, mis eksami lõpetanud oleks. Teinekord targem, võtan hoo maha.
Üldiselt mulle aga õppesõit meeldib. Iga kord on pärast nii erutatud olek, et pool tundi hüplen ärevana ringi ja mõtlen, millal uuesti sõita saab. Ka järgmiseks nädalaks on sõiduajad juba paigas: kolmapäeval pärast tunde ja laupäeval kaks tükki järjest.
Võib tekkida küsimus, miks ma talvel autokooli läksin, sest siis on ju libe, pime ega näe teemärgistusi. Alguses mõtlesin, et lumega maskeeritud jooned tulevad mulle kasuks, sest siis ei saa nende kallal nii palju norida, aga tegelikult on see halb, sest ideaalse graafiku järgi toimub ARKi eksam märtsis, mil lund ei pruugi enam maas olla.
Pimedaga on aga see hea asi, et ei pea pimedasõidu jaoks eraldi Pärnusse minema, nagu teevad need, kes suvel autokoolis käivad. Ka libedatunnetuse peaksin eeldatavasti talvel paremini kätte saama. Kahjuks pole ma siiamaani kordagi külglibisemisse sattunud, kuigi X imestas ükskord, kui ma liiga järsult rooli keerasin, et auto külge ette ei visanud.
Huvitavaks teeb asja see, et õppesõit hakkab pihta enne, kui noored juhihakatised üldse liiklusmärke või reegleidki teavad. Õnneks on õpetajapoolse istme ees siduri- ja piduripedaal ning vajadusel haarab ta ka roolist või käigukangist. Siiski oleks kergem, kui ei peaks pidevalt sõidu ajal paralleelselt teooriat õppima.
Ühesõnaga, autokool on lahe, aga igaks juhuks tasub jalakäijatel ja vanematel juhtidel õppesõiduautot nähes suure kaarega mööda minna, sest kunagi ei või teada, millal masina roolis olen mina, kes ma veel sõita ei oska ja reegleid ei tea.
Pilt: foxupsidedown