[@Ventspils]
Laupäev oli ametlik konverentsipäev. Peas oli ammu küpsenud soov sealt põgeneda ja eelneva õhtu ebaõnnestunud proov andis selleks täiusliku ettekäände - kui te tahate meid esinema, peate laskma meil harjutada.
Laupäev oli ametlik konverentsipäev. Peas oli ammu küpsenud soov sealt põgeneda ja eelneva õhtu ebaõnnestunud proov andis selleks täiusliku ettekäände - kui te tahate meid esinema, peate laskma meil harjutada.
Viisakuse poolest ilmusime siiski konverentsi esimesel poolel audientsi sekka istuma, kuid ega ülemeelikud poisid kaua vaikust hoida suutnud. Peagi kostus tagumisest reast sosinat, kihistamist ja kaameraplõksutusi. Põhjus oli suures osas ka selles, et rahvatantsurühm üheski noortevahetuses osalenud ei olnud, seega ei teanud keegi, millest parasjagu publiku ees jahutakse. Korraldajate poolt saadetud tapvaid pilke ei märganud aga keegi ja niiviisi lollitati kuni lõunasöögini.
Pärast lõunasööki tegi rahvatantsurühm sääred, kuid kuna meile oli prooviruumi lubatud alles viiest, jäime ula peale. Ei taha küll oma saba väga kergitada, aga mina olin siiski see, kes oma kutsikasilmadega kohaliku Creative Centre'i korrapidaja ära võlus ja meile prooviruumid välja nõudis. Kokku tantsisime kolmes eri kohas - peegelsaalis, "klassiruumis" ja suures aulas, kus samal õhtul ka esinema pidime.
Võrreldes reedeõhtuse prooviga oli areng märgatav - CD töötas laitmatult, liikumisruumi oli piisavalt ja sammud ei läinud sassi. Projektijuht oleks meil nelja tunni asemel harjutada lasknud ainult 30 minutit, sest omakasupüüdlikult taheti projekti suruda neid, kes sellega väga vähe seotud olid, ning nii vähesest ajast ei oleks head nahka saanud.
Lisaks lubati meile pärast õhtusööki trenni tegemiseks, rahvariiete vahetamiseks ja patsipunumiseks mitu tundi aega, mis lõpuks siiski viieteistkümnele kiirustamist täis minutile taandus. Bussiga kämpingusse, riided kiiresti selja, särgipaelad ees lahti, vöö kaelas rippumas ja juuksed sorakil, tormasime tagasi majja, kus esinema pidime, et ülejäänud projektiinimesed saaksid varjuteatrit harjutada.
Üritus, mis pidi algama kell 20.00, lükkus ligi tund aega hilisemaks, tänu millele õnnestus mul WC-s juuksed patsidesse punuda, läätsed silma suruda ja ennast esinduslikuks rahvatantsijaks moondada. Naeratus näole manatud, võis kontsert alata.
Esinesime vaheldumisi kohalike rahvatantsijate ja lauljatega, sest muidu ei oleks kumbki rühm tempokaid tantse edukalt üle elanud. Iga kord, kui publiku eest pääsesime, jooksin veeautomaadi juurde, ja iga kord anti puhkuseks maksimaalselt 8 minutit, misjärel tuli taas kaunis sära esile võluda.
Kui me kell 12.00 kämpingutesse pääsesime, olin läbiväsinud, higine ja haisev. Õnneks pakkus mu tantsupartner võimalust enese ja veel kahe noormehe majakeses sooja vett kasutada, mida meie majas ikka veel ei olnud. Konks seisnes ainult selles, et vannitoa uks ei käinud lukus. Ei ole teada, mitu inimest mind vahepeal piilumas käis, aga puhtaks küüritud ma end sain. Lisaks avastasime poistega, et vee sees ligunenud sporditeibi võtab jalakarvade küljest hästi maha tavaline veekindla meigi eemaldusvedelik!
Sel ajal kui mina, kes ma olin eelnevast ja tollasest päevast väsinud, hakkasin vaikselt voodi poole sättima, käis kämpingualal suurejooneline möll. Kuna ma kuskilt midagi huvitavat ei leidnud, vajusin kella kolmest öösel kosutavasse unne, millest äratuskell mind kell 7.00 välja tiris.
Minu neli tundi und oli siiski rohkem kui paljudel ülejäänutel, kes ei olnud üldse magama läinud. Pärast hommikusööki ja viimseid hüvastijätte koguneti bussi, mille tagapingi hõivasid purjus-pohmellis noormehed, kes peagi suikusid ja sellega tagasiteel ka teistel puhata võimaldasid.
Kojusõit tundus olevat lühem, kuigi kestis täpselt sama kaua kui minek Ventspilsi. Millegipärast on see alati nii. Kui ma õhtul oma kottide ja kodinatega uksest sisse valgusin, ei jaksanud ma enam lillegi liigutada. Tol ööl magasin nagu koomas.
Pilt: chickow
Pärast lõunasööki tegi rahvatantsurühm sääred, kuid kuna meile oli prooviruumi lubatud alles viiest, jäime ula peale. Ei taha küll oma saba väga kergitada, aga mina olin siiski see, kes oma kutsikasilmadega kohaliku Creative Centre'i korrapidaja ära võlus ja meile prooviruumid välja nõudis. Kokku tantsisime kolmes eri kohas - peegelsaalis, "klassiruumis" ja suures aulas, kus samal õhtul ka esinema pidime.
Võrreldes reedeõhtuse prooviga oli areng märgatav - CD töötas laitmatult, liikumisruumi oli piisavalt ja sammud ei läinud sassi. Projektijuht oleks meil nelja tunni asemel harjutada lasknud ainult 30 minutit, sest omakasupüüdlikult taheti projekti suruda neid, kes sellega väga vähe seotud olid, ning nii vähesest ajast ei oleks head nahka saanud.
Lisaks lubati meile pärast õhtusööki trenni tegemiseks, rahvariiete vahetamiseks ja patsipunumiseks mitu tundi aega, mis lõpuks siiski viieteistkümnele kiirustamist täis minutile taandus. Bussiga kämpingusse, riided kiiresti selja, särgipaelad ees lahti, vöö kaelas rippumas ja juuksed sorakil, tormasime tagasi majja, kus esinema pidime, et ülejäänud projektiinimesed saaksid varjuteatrit harjutada.
Üritus, mis pidi algama kell 20.00, lükkus ligi tund aega hilisemaks, tänu millele õnnestus mul WC-s juuksed patsidesse punuda, läätsed silma suruda ja ennast esinduslikuks rahvatantsijaks moondada. Naeratus näole manatud, võis kontsert alata.
Esinesime vaheldumisi kohalike rahvatantsijate ja lauljatega, sest muidu ei oleks kumbki rühm tempokaid tantse edukalt üle elanud. Iga kord, kui publiku eest pääsesime, jooksin veeautomaadi juurde, ja iga kord anti puhkuseks maksimaalselt 8 minutit, misjärel tuli taas kaunis sära esile võluda.
Kui me kell 12.00 kämpingutesse pääsesime, olin läbiväsinud, higine ja haisev. Õnneks pakkus mu tantsupartner võimalust enese ja veel kahe noormehe majakeses sooja vett kasutada, mida meie majas ikka veel ei olnud. Konks seisnes ainult selles, et vannitoa uks ei käinud lukus. Ei ole teada, mitu inimest mind vahepeal piilumas käis, aga puhtaks küüritud ma end sain. Lisaks avastasime poistega, et vee sees ligunenud sporditeibi võtab jalakarvade küljest hästi maha tavaline veekindla meigi eemaldusvedelik!
Sel ajal kui mina, kes ma olin eelnevast ja tollasest päevast väsinud, hakkasin vaikselt voodi poole sättima, käis kämpingualal suurejooneline möll. Kuna ma kuskilt midagi huvitavat ei leidnud, vajusin kella kolmest öösel kosutavasse unne, millest äratuskell mind kell 7.00 välja tiris.
Minu neli tundi und oli siiski rohkem kui paljudel ülejäänutel, kes ei olnud üldse magama läinud. Pärast hommikusööki ja viimseid hüvastijätte koguneti bussi, mille tagapingi hõivasid purjus-pohmellis noormehed, kes peagi suikusid ja sellega tagasiteel ka teistel puhata võimaldasid.
Kojusõit tundus olevat lühem, kuigi kestis täpselt sama kaua kui minek Ventspilsi. Millegipärast on see alati nii. Kui ma õhtul oma kottide ja kodinatega uksest sisse valgusin, ei jaksanud ma enam lillegi liigutada. Tol ööl magasin nagu koomas.
Pilt: chickow