[ARK vol 1]
[ARK vol 2]
Kuna teooriaeksam sai tehtud ning sõidueksamile läbi raskuste aeg pandud, põgenesin esmaspäeval koolist enne, kui tunnid lõppesid, ja jooksin kohaliku Maanteeameti büroo poole.
[ARK vol 2]
Kuna teooriaeksam sai tehtud ning sõidueksamile läbi raskuste aeg pandud, põgenesin esmaspäeval koolist enne, kui tunnid lõppesid, ja jooksin kohaliku Maanteeameti büroo poole.
Hirmu ajas nahka lisaks ka see, et paralleelklassi tüdruku sõit oli enne mind. Tema sai läbi, aga oli väga üllatunud, kui mind ARKis ootamas nägi. Nimelt ei olnud ma kellelegi öelnud, millal mu sõidueksam on. Esiteks sellepärast, et keegi tänavatele lollitama ei tuleks, teiseks selleks, et hiljem läbikukkumist tunnistama ei peaks. Lubasin, et annan teada, kui eksami sooritan.
Eksamineerijaks oli hallipäine meesterahvas. Algatuseks suunas ta mind auto juurde, palus kontrollida, kas auto on sõidukorras. Vaatasin üle tuled ja rehvid ning istusin uude Toyota Aurisesse. Kõigepealt lubati masinat tunnetada ja käiguvahetust harjutada.
Seejärel suundusime ARKi-tagusest parklast välja maanteele. Ma olin juba selleks hetkeks üsna kindel, et kukun kohe-kohe läbi, aga kahjuks ei öelda tulemust enne eksami lõppu. Estakaadi pooledukalt läbinud, tegin sujuva käiguvahetuse esimeselt neljandale, sest kang oli läbi ragistamata ja liikus liiga lihtsalt.
Edasi läks järjest hullemaks:
Kui ma lõpuks auto pargitud sain, jäin punastades rooli taha istuma ja oma saatust kuulama. Olin juba esimese kümne minuti jooksul kindel, et olen eksamist läbi kukkunud.
"Kuidas Te ise oma sõitu kommenteerite?"
"Natuke ebakindel oli..."
"Ja mis Te ise arvate, miks?"
"Noh, eks mu viimasest sõidust ole ka veidi aega möödas juba..."
"Kui palju siis?"
"Üle kuu või nii..."
Sõidu ajal oli eksamineerija lehe peale mingisuguseid ringe kritseldanud, mille alusel ta nüüd mu vigu ette lugema hakkas. Kui mul enne oli halb, siis nüüd oli täisti masendav olla. Lugesin mõttes riigilõivu raha kokku, kui eksamineerijalt kostus äkki:
"Nojah, arvestame selle Teil siis ära."
Olin täiesti segaduses, sest ma ei saanud aru, kas ta mõtles, et ma sain sõidust läbi või lihtsalt linnukese kirja, et ilmusin kohale, aga põrusin. Kui mulle lõpuks kohale jõudis, et eksam on sooritatud, pobisesin midagi aitähisarnast ja lahkusin.
Terve tee tagasi ühiselamusse oli raskusi püsti püsimisega, sest jalad värisesid all, kõhus keeras ja adrenaliini voolas läbi kogu keha. Siiamaani ei usu, et juhiload saan. Mina poleks küll andnud, aga tundub, et ma sõitsin nii kohutavalt, et eksamineerija ei julge lihtsalt enam teist korda minuga samasse autosse istuda.
[ARK vol 4+]
Pilt: picturefactory
Eksamineerijaks oli hallipäine meesterahvas. Algatuseks suunas ta mind auto juurde, palus kontrollida, kas auto on sõidukorras. Vaatasin üle tuled ja rehvid ning istusin uude Toyota Aurisesse. Kõigepealt lubati masinat tunnetada ja käiguvahetust harjutada.
Seejärel suundusime ARKi-tagusest parklast välja maanteele. Ma olin juba selleks hetkeks üsna kindel, et kukun kohe-kohe läbi, aga kahjuks ei öelda tulemust enne eksami lõppu. Estakaadi pooledukalt läbinud, tegin sujuva käiguvahetuse esimeselt neljandale, sest kang oli läbi ragistamata ja liikus liiga lihtsalt.
Edasi läks järjest hullemaks:
- Ringtee, kus sõitsin julmalt teisele autole ette.
- Maanteelõik kiirusepiiranguga 70 km/h, mille ma kuidagi pingutades kätte sain, endal jalg all tudisemas.
- Ringteele terve tiir peale ja sama rada pidi tagasi.
- Ringteelt pööre paremale. Avastasin liiga hilja ja tegin inetult suure hoo ja kaarega.
- Ristmikult vasakpööre, mis tuli üsna rahuldavalt välja. Lasin isegi jalakäijad enne ära minna, kui teisele autole ette pöörasin.
- Väikesed ühesuunalised kõrvaltänavad, mille puhul ma korduvalt unustasin vaadata, mitu suunavööndit tänavas on, mistõttu ma sooritasin vasakpöörde teeserva asemel hoopis tee keskelt. Positiivne oli aga see, et kitsastel tänavatel näitasin objektidest ümber põigates korralikult suunda.
- Hanekstõmbamiskatse kesklinna pöörates: keelumärk oli ees, eksamineerija ei öelnud, kuhu edasi minema pean. Kuna trikk oli tuttav, pöörasin lihtsalt vasakule.
- Kaks korda sõitsin parempööret sooritades üle kõnnitee.
- Tähelepanu oli kogu sõidu vältel hajunud.
- Bussijaama ristmikul suretasin auto välja, mis põhjustas jokutamise, sest kord tuli auto, kord jalakäija läbi lasta.
- Uuesti ARKi jõudes tuli teha 90-kraadine tagurpidi parkimine ettenähtud kohale. Kui ma sõiduõpetajaga seal käisin, tuli kõik rahuldavalt välja, aga seekord ei olnud mul midagi meeles. Auto tundlikkus oli sootuks teine ja ma lõpetasin poolenisti kõrvalolevas kastis, mispeale eksamineerija rahulikult mainis, et kas ma ikka näen toda suurt sinist silti õige koha juures. Ega's midagi - uuesti.
Kui ma lõpuks auto pargitud sain, jäin punastades rooli taha istuma ja oma saatust kuulama. Olin juba esimese kümne minuti jooksul kindel, et olen eksamist läbi kukkunud.
"Kuidas Te ise oma sõitu kommenteerite?"
"Natuke ebakindel oli..."
"Ja mis Te ise arvate, miks?"
"Noh, eks mu viimasest sõidust ole ka veidi aega möödas juba..."
"Kui palju siis?"
"Üle kuu või nii..."
Sõidu ajal oli eksamineerija lehe peale mingisuguseid ringe kritseldanud, mille alusel ta nüüd mu vigu ette lugema hakkas. Kui mul enne oli halb, siis nüüd oli täisti masendav olla. Lugesin mõttes riigilõivu raha kokku, kui eksamineerijalt kostus äkki:
"Nojah, arvestame selle Teil siis ära."
Olin täiesti segaduses, sest ma ei saanud aru, kas ta mõtles, et ma sain sõidust läbi või lihtsalt linnukese kirja, et ilmusin kohale, aga põrusin. Kui mulle lõpuks kohale jõudis, et eksam on sooritatud, pobisesin midagi aitähisarnast ja lahkusin.
Terve tee tagasi ühiselamusse oli raskusi püsti püsimisega, sest jalad värisesid all, kõhus keeras ja adrenaliini voolas läbi kogu keha. Siiamaani ei usu, et juhiload saan. Mina poleks küll andnud, aga tundub, et ma sõitsin nii kohutavalt, et eksamineerija ei julge lihtsalt enam teist korda minuga samasse autosse istuda.
[ARK vol 4+]
Pilt: picturefactory