Valvelauas on kaks raamatut: üks külaliste märkimiseks ja teine neile, kes kavatsevad öösel hilja peale jääda. Piinlik tunnistada, aga enne laupäeva ei olnud mina viimasesse kordagi oma nime kritseldanud. Ju ma siis siiamaani olin korralik. Enam mitte.
Raamat nõuab kuupäeva, nime, toa numbrit, lahkumisaega ja eeldatavat saabumisaega, et valvelauatädike teaks, mis kella paiku ukse lahti keeramiseks valmis olema peab. Visandasin sinna hooletult ~2.00, arvates, et olen väsinud ja viisakas ja tulen vara tagasi.
Olin suutnud end edukalt A juures toimuvale koosviibimisele smuugeldada, sest tuju oli hea ja ei tahtnud laupäeva õhtut üksinda ühiselamus kopitades veeta. B ema viskas meid autoga ära, kuigi tegelikult polnud sihtkoht ühiselamust üldse kaugel.
Koosviibimine tähendas seda, et neli inimest sõid võõrustaja serveeritud maasikaid vahukoorega ja vaatasid pool ööd telerit: videot ühest eelnevast tantsuetendusest ja "Kääbiku" teist osa. Kui film lõppes, oli kell juba kolm läbi ja seega aeg ühiselamu poole sättima hakata. Mulle haakus sappa C, kes elab minust vaid paari sammu kaugusel.
Öisel linnatänaval jalutades tajusin korraga, et midagi on valesti. Kulus veidi aega taipamaks, et kuulen linnulaulu. Öösel. Pimedas. Linnas. Ja mitte ühe linnu oma, vaid mitme. Esimese hooga olin väga segaduses, kuni C mulle meelde tuletas, et on siiski varahommik. Kultuurišokk minusuguse jaoks, kes pole varem eriti kella poole neljast ringi jalutanud.
Kui ma ühikasse jõudsin, oli uks lukus. Koputasin kergelt ja teisele poole ilmus tädike, kes tõttas ust avama. Visandasin raamatusse oma allkirja, täheldades kõrvale märgitud ~2.00 ja tollehetkest kellaaega, mis lähenes pigem neljale. Minule kui reaalklassi õpilasele tundus 2±2 suurest veast hoolimata üsna arvestatava tulemusena.
Kui ma trepist üles koperdasin, mõtlesin, kui magus oleks kättemaks, aga takistasin end, enne kui 312 ukse taha laamendama oleksin läinud, sest ma olen ikkagi suuremeelne inimene ja austan teiste unevajadust. Äkitselt oli mul aga uni läinud ja sõba sain silmale alles umbkaudu 4.30.
Hommikul pidin ärkama varem, kui oleksin tahtnud, aga öö oli seda väärt.
Pilt: CassiesCrue
Olin suutnud end edukalt A juures toimuvale koosviibimisele smuugeldada, sest tuju oli hea ja ei tahtnud laupäeva õhtut üksinda ühiselamus kopitades veeta. B ema viskas meid autoga ära, kuigi tegelikult polnud sihtkoht ühiselamust üldse kaugel.
Koosviibimine tähendas seda, et neli inimest sõid võõrustaja serveeritud maasikaid vahukoorega ja vaatasid pool ööd telerit: videot ühest eelnevast tantsuetendusest ja "Kääbiku" teist osa. Kui film lõppes, oli kell juba kolm läbi ja seega aeg ühiselamu poole sättima hakata. Mulle haakus sappa C, kes elab minust vaid paari sammu kaugusel.
Öisel linnatänaval jalutades tajusin korraga, et midagi on valesti. Kulus veidi aega taipamaks, et kuulen linnulaulu. Öösel. Pimedas. Linnas. Ja mitte ühe linnu oma, vaid mitme. Esimese hooga olin väga segaduses, kuni C mulle meelde tuletas, et on siiski varahommik. Kultuurišokk minusuguse jaoks, kes pole varem eriti kella poole neljast ringi jalutanud.
Kui ma ühikasse jõudsin, oli uks lukus. Koputasin kergelt ja teisele poole ilmus tädike, kes tõttas ust avama. Visandasin raamatusse oma allkirja, täheldades kõrvale märgitud ~2.00 ja tollehetkest kellaaega, mis lähenes pigem neljale. Minule kui reaalklassi õpilasele tundus 2±2 suurest veast hoolimata üsna arvestatava tulemusena.
Kui ma trepist üles koperdasin, mõtlesin, kui magus oleks kättemaks, aga takistasin end, enne kui 312 ukse taha laamendama oleksin läinud, sest ma olen ikkagi suuremeelne inimene ja austan teiste unevajadust. Äkitselt oli mul aga uni läinud ja sõba sain silmale alles umbkaudu 4.30.
Hommikul pidin ärkama varem, kui oleksin tahtnud, aga öö oli seda väärt.
Pilt: CassiesCrue