Pika ja raske nädala ainukese öö, mil ma oleks võinud korralikult välja puhata, rikkus ära järjekordne ühikaneljapäev, mille raames ülemeelikud tuttavad mu ukse taha tralli tegema tulid.
Kui ma olin juba niigi kaua 312-s passinud, X-i krõpsu, dipikastet ja koolat hävitanud, Y-le pinda käinud ja muude aeg-ajalt läbi hüppavate külalistega jutustanud, meenus, et reedel on koolipäev. Pealegi veel pikk, sest lõppes hooaja viimase tantsuetendusega. Kuigi mul oli esimene tund vaba, otsustasin magama minna, sest terve nädala uni oli olnud kuidagi katkendlik ja ärev.
Niisiis käisin pesus ja pugesin linade vahele. Uni tuli harjumatult kiiresti - senised hakitud ööd, mil iga pisima krabina ja kääksatuse peale üles ärkasin, andsid tunda. Hinges oli lootus maha saada korraliku iluunega, mida pikendas hommikune vaba tund.
Kell 2.30 ehmusin koridorist lähenevate jooksusammude ja vaikse naeru peale üles. Ma olen kas erilise linnuunega või olin ma juba varem ärkvel, et ma sellise vaikse heli peale reageerisin. Kulus kõigest millisekund, enne kui mõistsin, kes tuleb ja miks tuleb. Lendasin voodist ülehelikiirusel, et uks lukust lahti keerata ja avada, vältimaks koputamisega kaasnevat põrgulärmi.
Ma jäin hiljaks.
Ukse taga seisid X ja Y, näol totter irve, lõkerdamas täpselt nagu hüäänid. Millest me rääkisime, ma ei mäleta, aga ma üritasin neid igatahes 303-st eemale saada, et nad mu toakaaslast üles ei ajaks. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui voodist tekk ümber haarata, sest tuduriided pole just need, millega ma kahe kuti ees piinlikkustundeta seisaksin, ja nad oma järel kööki tirida, kus ma ühtlasi veepudeli täitsin.
Nad olid ilmselgelt purjus, kuigi kui mina 312-st lahkusin, oli neil ostetud ainult üks pudel rummi ja koolat. Arvatavasti oli mõju tingitud tühja kõhu peale joomisest. Y naeris nagu hüäänikutsikas ja küsis-väitis korduvalt, kas ma olen kuri ja et ma olen tõesti kuri, samal ajal kui X teda pisutki tagasi hoida üritas, meenutades, et tema peab minuga järgneval päeval veel tundides koos olema.
Ma teadsin täpselt, kumb neist oli tulnud mõttele öösel kell pool kolm minu toa ukse taha koputama tulla ja olin seetõttu temas väga pettunud. Oma kurjuse või mittekurjuse kohta sõnakestki lausumata käskisin neil detsibelle maha keerata, et nad teisi üles ei ajaks ja suundusin tagasi voodisse. Viimase asjana kuulsin veel, kuidas Y-le meenus, et tal on pesu alles masinas ja kuidas nad kahekesi irvitades seda tooma läksid.
Hommikul palusin toakaaslaselt vabandust, et mul nii lollakad sõbrad on.
Pildid: CassiesCrue
Niisiis käisin pesus ja pugesin linade vahele. Uni tuli harjumatult kiiresti - senised hakitud ööd, mil iga pisima krabina ja kääksatuse peale üles ärkasin, andsid tunda. Hinges oli lootus maha saada korraliku iluunega, mida pikendas hommikune vaba tund.
Kell 2.30 ehmusin koridorist lähenevate jooksusammude ja vaikse naeru peale üles. Ma olen kas erilise linnuunega või olin ma juba varem ärkvel, et ma sellise vaikse heli peale reageerisin. Kulus kõigest millisekund, enne kui mõistsin, kes tuleb ja miks tuleb. Lendasin voodist ülehelikiirusel, et uks lukust lahti keerata ja avada, vältimaks koputamisega kaasnevat põrgulärmi.
Ma jäin hiljaks.
Ukse taga seisid X ja Y, näol totter irve, lõkerdamas täpselt nagu hüäänid. Millest me rääkisime, ma ei mäleta, aga ma üritasin neid igatahes 303-st eemale saada, et nad mu toakaaslast üles ei ajaks. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui voodist tekk ümber haarata, sest tuduriided pole just need, millega ma kahe kuti ees piinlikkustundeta seisaksin, ja nad oma järel kööki tirida, kus ma ühtlasi veepudeli täitsin.
Nad olid ilmselgelt purjus, kuigi kui mina 312-st lahkusin, oli neil ostetud ainult üks pudel rummi ja koolat. Arvatavasti oli mõju tingitud tühja kõhu peale joomisest. Y naeris nagu hüäänikutsikas ja küsis-väitis korduvalt, kas ma olen kuri ja et ma olen tõesti kuri, samal ajal kui X teda pisutki tagasi hoida üritas, meenutades, et tema peab minuga järgneval päeval veel tundides koos olema.
Ma teadsin täpselt, kumb neist oli tulnud mõttele öösel kell pool kolm minu toa ukse taha koputama tulla ja olin seetõttu temas väga pettunud. Oma kurjuse või mittekurjuse kohta sõnakestki lausumata käskisin neil detsibelle maha keerata, et nad teisi üles ei ajaks ja suundusin tagasi voodisse. Viimase asjana kuulsin veel, kuidas Y-le meenus, et tal on pesu alles masinas ja kuidas nad kahekesi irvitades seda tooma läksid.
Hommikul palusin toakaaslaselt vabandust, et mul nii lollakad sõbrad on.
Pildid: CassiesCrue