Minu kõige hullem õudusunenägu on tõeks saanud - toakaaslane kuulis mind unes rääkivat. Ma olevat ühel ööl midagi üliinimlikul kiirusel tasakesi vuristanud ja siis uuesti sügavasse unne langenud.
Unes rääkimine ehk rahvapäraselt sonimine võib esineda une kõigis faasides. See võib olla vaikne või vali, lihtsamad häälitsused või pikad monoloog-dialoogid, mis võivad esineda öö jooksul mitu korda. Enamasti räägivad unes lapsed, kuid see võib esineda ka täiskasvanutel. Sonimine iseenesest on ohutu, kuid võib häirida teisi või olla mõne raskema unehäire sümptomiks. (Wikipedia)
Unes rääkimine ehk rahvapäraselt sonimine võib esineda une kõigis faasides. See võib olla vaikne või vali, lihtsamad häälitsused või pikad monoloog-dialoogid, mis võivad esineda öö jooksul mitu korda. Enamasti räägivad unes lapsed, kuid see võib esineda ka täiskasvanutel. Sonimine iseenesest on ohutu, kuid võib häirida teisi või olla mõne raskema unehäire sümptomiks. (Wikipedia)
See on ammu teada, et ma just kõige rahulikuma unega ei ole. Üsna sageli ärkan öösel poolunes ja hakkan rääkima või tõusen istukile. Enamasti ma selliseid episoode järgmisel hommikul ka mäletan.
Ühes laagris ärkasin keset ööd üles, tõusin istuma, võtsin klambri tukast ja hakkasin juukseid siluma, sest peas pendeldas raudkindel teadmine, et kohe tuleb härra X ja hakkab meilt intervjuud võtma... Sättisin juuksed ära, vaatasin mõned sekundid tühjusesse ja langesin tagasi padjale, jäädes otsekohe magama. Hommikul saime seltskonnaga naerda, kui neile rääkisin, mida öösel teinud olin.
Teinekord ärkan poolenisti, pööran teise külje, rapsan paar korda käega, noogutan peaga, ütlen "Jajah!" või "Ei, mitte mingil juhul!", mõnikord ka midagi enamat, ja vajun jälle ära.
Olen täheldanud, et sellised poolteadvusel kõnelemised toimuvad siis, kui olen üksinda, kellegagi samas ruumis magades suudab mu alateadvus vestlused iseendaga vaikuses maha pidada. Tegelikult mulle kohutavalt meeldib unes rääkida-liigutada, sest see teeb elu põnevamaks - hommikul on, mida meenutada ja tagantjärele naerda.
Toakaaslasele see aga nii väga meeldida ei pruugi - kui minu sisemonoloogid teda üles ajavad, ei saa temagi korralikult välja puhata, minust rääkimata... Aga küll me hakkama saame! Peaasi, et ma ei norska.
Või norskan?
Ühes laagris ärkasin keset ööd üles, tõusin istuma, võtsin klambri tukast ja hakkasin juukseid siluma, sest peas pendeldas raudkindel teadmine, et kohe tuleb härra X ja hakkab meilt intervjuud võtma... Sättisin juuksed ära, vaatasin mõned sekundid tühjusesse ja langesin tagasi padjale, jäädes otsekohe magama. Hommikul saime seltskonnaga naerda, kui neile rääkisin, mida öösel teinud olin.
Teinekord ärkan poolenisti, pööran teise külje, rapsan paar korda käega, noogutan peaga, ütlen "Jajah!" või "Ei, mitte mingil juhul!", mõnikord ka midagi enamat, ja vajun jälle ära.
Olen täheldanud, et sellised poolteadvusel kõnelemised toimuvad siis, kui olen üksinda, kellegagi samas ruumis magades suudab mu alateadvus vestlused iseendaga vaikuses maha pidada. Tegelikult mulle kohutavalt meeldib unes rääkida-liigutada, sest see teeb elu põnevamaks - hommikul on, mida meenutada ja tagantjärele naerda.
Toakaaslasele see aga nii väga meeldida ei pruugi - kui minu sisemonoloogid teda üles ajavad, ei saa temagi korralikult välja puhata, minust rääkimata... Aga küll me hakkama saame! Peaasi, et ma ei norska.
Või norskan?