Pühadeaeg on tasakesi kätte jõudnud - kohe-kohe koputavad uksele jõulud ning peagi saabub uus aasta. Kui maailm muidugi enne otsa ei saa, nagu lubati.
Pühade ajal on kombeks saanud perekonnaga koos viibida, võib-olla isegi suuremat sorti tähistamine maha pidada. Kui kõigil on vats maani, tõustakse söögilauast ja seatakse sammud kuuse alla, kuhu on kuhjatud kingitusi. Nii on see vähemalt väikeste laste puhul, kellele jõulud on tõepoolest imeline aeg.
Mida vanemaks saadakse, seda kulunumaks see aeg aastast muutub. Tekib kohustus kingitusi teha, praade küpsetada ja teistele häid pühi soovides võltsnaeratus ette manada. Meil on kadunud see jõuluime, mis iga aasta lõpul laste silmist peegeldub.
Kuidas siiski seda imet uuesti üles leida? Et jõulud ei tekitaks tüdimust ja oleks tähtsad vaid sellepärast, et ülemus laseb töölt puhkusele või saabub koolivaheaeg. Et me oleksime rõõmsad lihtsalt sellepärast, et meil on tuju hea, kõht täis, pere meie ümber.
Kuid kas alati on pere meie ümber? Millal külastasite viimati vanaema-vanaisa? Just nimelt külastasite, kallistasite ja vestlesite näost-näkku? Sest on kerge haarata telefon ja helistada või saata SMS. Ehk saadate Teiegi pühade puhul sõnumi: "Memm, kõik on mõnus!"? Kujutagem siis ette, kuidas kallis memm, kellele tuli sõnum lapselt või lapselapselt, istub maha, sätib prillid ninale ja hakkab oma mobiiltelefoni uurima. Tore on, kui Te olete talle eelnevalt selgitanud, kuidas SMSe lugeda, sest muidu ei saagi memm teada, et Te temale kõike head soovida tahtsite.
Nii istubki memm mugavalt tugitoolis, prillid ninal, ning üritab teie sõnumit lahti kodeerida. "Memm, kõik on mõnus!" - viis sõna helendavad vastu telefoniekraanilt. Ta mõteb ja mõtleb, kuid ei saa aru.
Memm on harjunud saama jõuluks kaarte. Kirjugi potsatab vahel postkasti. Kas Te mäletate aega, kui tegite viimati memmele jõuluks ise kaardi? Panite sinna oma südame ja kui ei andnud käest-kätte, siis vähemalt saatsite postigagi. Tähtis oli vaid see, et kaart oli Teie oma kätetöö ja soov tuli südamest. Memm vaatas kaarti pikalt heldinud pilgul. Ta sättis selle kapiservale teiste kaartide juurde, kuid alati esiritta. Oli too ju ometi omaenda lapselapselt. Külalistele näitas ta alati esimesena just Teie kingitud kaarti ja kiitis tegijat taevani...
Kogu selle jutuga tahan ma Teile südamele panna, et kuigi tehnoloogia on hea ja kasulik (ma ei üritagi vastupidist väita), siis meie vanamoelised memmed-taadid ei pruugi alati mõista meie sõltuvust igasugustest vidinatest. Leidke niipalju aega, et meisterdada valmis üks kaart või kirjutada kiri. Veelgi parem oleks, kui läheksite neile külla ja teeksite (vana)vanematele suure kalli. Isegi kui see on Teile pisut vastukarva, siis mõelge sellest, kui heaks teeb see tuju Teie vanaemal-vanaisal.
Ühtlasi annan teada, et pühade ja vaheaja tõttu Rattuse blogisse arvatavasti uusi postitusi ei ilmu. Kuid ei või iial teada, millal mul tuleb tuju paar rida ka Teile kirjutada.
"Memm, kõik on mõnus!"
Mida vanemaks saadakse, seda kulunumaks see aeg aastast muutub. Tekib kohustus kingitusi teha, praade küpsetada ja teistele häid pühi soovides võltsnaeratus ette manada. Meil on kadunud see jõuluime, mis iga aasta lõpul laste silmist peegeldub.
Kuidas siiski seda imet uuesti üles leida? Et jõulud ei tekitaks tüdimust ja oleks tähtsad vaid sellepärast, et ülemus laseb töölt puhkusele või saabub koolivaheaeg. Et me oleksime rõõmsad lihtsalt sellepärast, et meil on tuju hea, kõht täis, pere meie ümber.
Kuid kas alati on pere meie ümber? Millal külastasite viimati vanaema-vanaisa? Just nimelt külastasite, kallistasite ja vestlesite näost-näkku? Sest on kerge haarata telefon ja helistada või saata SMS. Ehk saadate Teiegi pühade puhul sõnumi: "Memm, kõik on mõnus!"? Kujutagem siis ette, kuidas kallis memm, kellele tuli sõnum lapselt või lapselapselt, istub maha, sätib prillid ninale ja hakkab oma mobiiltelefoni uurima. Tore on, kui Te olete talle eelnevalt selgitanud, kuidas SMSe lugeda, sest muidu ei saagi memm teada, et Te temale kõike head soovida tahtsite.
Nii istubki memm mugavalt tugitoolis, prillid ninal, ning üritab teie sõnumit lahti kodeerida. "Memm, kõik on mõnus!" - viis sõna helendavad vastu telefoniekraanilt. Ta mõteb ja mõtleb, kuid ei saa aru.
Memm on harjunud saama jõuluks kaarte. Kirjugi potsatab vahel postkasti. Kas Te mäletate aega, kui tegite viimati memmele jõuluks ise kaardi? Panite sinna oma südame ja kui ei andnud käest-kätte, siis vähemalt saatsite postigagi. Tähtis oli vaid see, et kaart oli Teie oma kätetöö ja soov tuli südamest. Memm vaatas kaarti pikalt heldinud pilgul. Ta sättis selle kapiservale teiste kaartide juurde, kuid alati esiritta. Oli too ju ometi omaenda lapselapselt. Külalistele näitas ta alati esimesena just Teie kingitud kaarti ja kiitis tegijat taevani...
Kogu selle jutuga tahan ma Teile südamele panna, et kuigi tehnoloogia on hea ja kasulik (ma ei üritagi vastupidist väita), siis meie vanamoelised memmed-taadid ei pruugi alati mõista meie sõltuvust igasugustest vidinatest. Leidke niipalju aega, et meisterdada valmis üks kaart või kirjutada kiri. Veelgi parem oleks, kui läheksite neile külla ja teeksite (vana)vanematele suure kalli. Isegi kui see on Teile pisut vastukarva, siis mõelge sellest, kui heaks teeb see tuju Teie vanaemal-vanaisal.
Ühtlasi annan teada, et pühade ja vaheaja tõttu Rattuse blogisse arvatavasti uusi postitusi ei ilmu. Kuid ei või iial teada, millal mul tuleb tuju paar rida ka Teile kirjutada.
"Memm, kõik on mõnus!"