Nagu näiteks Otskonna kontsert ehk Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli rütmikursuse lõpetajate esinemine 16. mail. Lavale sättisid end vaheldumisi noored muusikud, kes esitasid enamjaolt džässivõtmes lugusid ning üritasid pingelise eksamisessiooni vahelisel ajal pisut puhata.
Klahvpillid, saksofon, kitarr, basskitarr, trummid, kontrabass ja vokaal sulandusid kaunilt kokku. Esimeste mitmehäälsete laulude ajal käisid üle kere tugevad külmavärinad, sest nelja neiu tämbrid olid väga omapärased ning, nagu džässis ikka, esines madaldatud III ja VII astet ning muid erilisi kõlavärve. (Wikipedia otse loomulikult - mida mina ka džässist tean?)
Nagu alati, meeldis mulle ka seekord kõige enam puhkpilliosa. Ma ei tea, mis on see, mis mind vaskpuhkpillides võlub, aga neid on alati meeldiv kuulata. Ehk on see pidulikkus, ehk lihtsalt eriline metalne kõla, üks on aga kindel - kui sisse tuua vaskpuhkpill, on kontsert minu jaoks korda läinud.
Noored muusikud mängisid noodist. Džässis ongi noodid enamasti kõige olulisemad. Kuulsin kunagi kuskilt, et ka improvisatsioonid on suuresti noodis kirjas. Minu jaoks on see harjumatu, sest kuigi ma oskan nooti lugeda, suudan ma alati mängides järje ära kaotada. Seega lähengi lihtsama vastupanu teed ja õpin loo otsast lõpuni pähe.
Sattusin istuma otse helimeeste ja puldi kõrvale. Suure puhvis habemega noormees ja tema DJ-laadsest olendist sõber marssisid veidi enne kontserdi algust oma limonaadipurke täis seljakottidega saali ja hakkasid erinevaid kange ja nupukesi liigutama-vajutama. Nad pälvisid kohati mu tähelepanu isegi rohkem kui lavalolijad, lihtsalt sellepärast, et mind taoline tehnika huvitab. Ega niisiivi silmanurgast kiigates midagi aru ei saanud, peale selle, et oma helimehed on ikka paremad kui võõrad.
Kohal oli kahetsusväärselt vähe rahvast ning need mõningadki jäid üsna külmaks. Kui mina kui esineja oleksin pidanud Tallinnast kohale tulema, oleks mu pettumus olnud suur. Õhtujuhiks oli tore noormees, kes kontrabassimängu vahepeal publikut oma naljadega vähegi kaasa haarata püüdis, kuid eestlased on juba teadupoolest selline tuim rahvas, kelle üles kütmiseks kulub palju aega. Kahjuks rohkem, kui kahetunnine kontsert võimaldas.
Nii, nagu saab otsa Georg Otsa muusikakooli liikmete õpingud, hakkab lõpu poole veerema ka minu aeg ühiselamus. Teisipäeval on oodata suuremat kokkuvõtvat postitust ning seejärel on aeg kõigil lugejatel, kes minuga selle aja veetnud on, anda pisut tagasisidet. Kuid teisipäev on alles kaugel - seni mõelge kriitikale või komplimentidele, mida ühele pisikesele ühikarott Rattusele edastada soovite.
Pilt: chibikooh
Nagu alati, meeldis mulle ka seekord kõige enam puhkpilliosa. Ma ei tea, mis on see, mis mind vaskpuhkpillides võlub, aga neid on alati meeldiv kuulata. Ehk on see pidulikkus, ehk lihtsalt eriline metalne kõla, üks on aga kindel - kui sisse tuua vaskpuhkpill, on kontsert minu jaoks korda läinud.
Noored muusikud mängisid noodist. Džässis ongi noodid enamasti kõige olulisemad. Kuulsin kunagi kuskilt, et ka improvisatsioonid on suuresti noodis kirjas. Minu jaoks on see harjumatu, sest kuigi ma oskan nooti lugeda, suudan ma alati mängides järje ära kaotada. Seega lähengi lihtsama vastupanu teed ja õpin loo otsast lõpuni pähe.
Sattusin istuma otse helimeeste ja puldi kõrvale. Suure puhvis habemega noormees ja tema DJ-laadsest olendist sõber marssisid veidi enne kontserdi algust oma limonaadipurke täis seljakottidega saali ja hakkasid erinevaid kange ja nupukesi liigutama-vajutama. Nad pälvisid kohati mu tähelepanu isegi rohkem kui lavalolijad, lihtsalt sellepärast, et mind taoline tehnika huvitab. Ega niisiivi silmanurgast kiigates midagi aru ei saanud, peale selle, et oma helimehed on ikka paremad kui võõrad.
Kohal oli kahetsusväärselt vähe rahvast ning need mõningadki jäid üsna külmaks. Kui mina kui esineja oleksin pidanud Tallinnast kohale tulema, oleks mu pettumus olnud suur. Õhtujuhiks oli tore noormees, kes kontrabassimängu vahepeal publikut oma naljadega vähegi kaasa haarata püüdis, kuid eestlased on juba teadupoolest selline tuim rahvas, kelle üles kütmiseks kulub palju aega. Kahjuks rohkem, kui kahetunnine kontsert võimaldas.
Nii, nagu saab otsa Georg Otsa muusikakooli liikmete õpingud, hakkab lõpu poole veerema ka minu aeg ühiselamus. Teisipäeval on oodata suuremat kokkuvõtvat postitust ning seejärel on aeg kõigil lugejatel, kes minuga selle aja veetnud on, anda pisut tagasisidet. Kuid teisipäev on alles kaugel - seni mõelge kriitikale või komplimentidele, mida ühele pisikesele ühikarott Rattusele edastada soovite.
Pilt: chibikooh