Ah, sa madu, ah, sa madu, õues tuisk ja lumesadu!
Teeolud on halvad - täis lund ja loomi. Järgnevalt üks õpetlik tõsieluline lugu talvel liiklemisest ja teel püsimisest.
Teeolud on halvad - täis lund ja loomi. Järgnevalt üks õpetlik tõsieluline lugu talvel liiklemisest ja teel püsimisest.
Olude sunnil oli autojuhiks minule tundmatu mees, kes siiski tuttava kaasreisija sõber. Hakkasime linnast suure lumesajuga sõitma. Olime parajasti piirkonnast välja viival ringteel, kui korraga tajusin, et auto pöörab natuke liiga palju. Tõstsin pilgu ja märkasin, kuidas auto tegi ilusti peaaegu täisringi keset teed. Ei olnud mingit karjumist ega ehmumist, sest see kõik oli olnud niivõrd sujuv. Juht andis aga gaasi ja sõitis edasi, nagu midagi poleks olnudki.
Autojuht oli ikka päris hull! Kogu tee sõitis vähemalt 100 kilomeetrit tunnis (Täpset kiirust ei olnud võimalik öelda, sest spidomeeter ei töötanud...) ja möödus pidevalt eessõitvatest autodest. (Jah, ema, ma tean. Anna andeks, aga mul tõesti ei olnud muud võimalust.) 40 kilomeetrit sõitsime ära 20 minutiga - tehke ise oma arvutused, et leida keskmine kiirus... Talvel on selline tempo suhteliselt eluohtlik, eriti siis, kui tee on paksult lund täis.
Kummalisel kombel ei tundnud ma absoluutselt hirmu. Ehk on põhjus selles, et kui juht tunneb end ebamugavalt, on ka sõidukis ärev õhkkond. Selles autos olid aga kõik rahulikud ja roolitagune inimene vilunud ning arvatavasti harjunud kiiresti sõitma nii suvel kui talvel. Sellepärast ei olnud kordagi ka libedust või kõrvalekaldumist tunda. Isegi kurve läbisime üsna tempokalt...
Osaliselt aitas teel püsimisele kaasa ka auto raskus - tegu oli nimelt raskemat sorti esiveoga sedaaniga.
Kaks kitse jooksid ka selle sõidu ajal üle tee. Õnneks siiski meie kiiresti sõitvast autost kaugemalt.
Väga kehv näidislugu, aga tegelikult tahan ikkagi öelda, et ükskõik, kui heaks autojuhiks Te end ei pea, kunagi ei või ette teada, milliste Teist sõltumatute olude kokku sattumise korral võib õnnetus juhtuda. Seepärast ärge võtke eeskuju tollest autojuhist, kelle autos mina need 20+20 minutit viibima pidin. Sõitke ennast- ja teisisäästvalt, ärge ülehinnake oma võimeid ning ärge laske end häirida hulludest, kes Teist suurel kiirusel mööda kihutavad või Teile aeglast kiirust ette heidavad. Sõitmine on ohtlik aasta läbi ja piirkiirused on sätestatud eesmärgiga...
Pilt: MissMayonnaise
Autojuht oli ikka päris hull! Kogu tee sõitis vähemalt 100 kilomeetrit tunnis (Täpset kiirust ei olnud võimalik öelda, sest spidomeeter ei töötanud...) ja möödus pidevalt eessõitvatest autodest. (Jah, ema, ma tean. Anna andeks, aga mul tõesti ei olnud muud võimalust.) 40 kilomeetrit sõitsime ära 20 minutiga - tehke ise oma arvutused, et leida keskmine kiirus... Talvel on selline tempo suhteliselt eluohtlik, eriti siis, kui tee on paksult lund täis.
Kummalisel kombel ei tundnud ma absoluutselt hirmu. Ehk on põhjus selles, et kui juht tunneb end ebamugavalt, on ka sõidukis ärev õhkkond. Selles autos olid aga kõik rahulikud ja roolitagune inimene vilunud ning arvatavasti harjunud kiiresti sõitma nii suvel kui talvel. Sellepärast ei olnud kordagi ka libedust või kõrvalekaldumist tunda. Isegi kurve läbisime üsna tempokalt...
Osaliselt aitas teel püsimisele kaasa ka auto raskus - tegu oli nimelt raskemat sorti esiveoga sedaaniga.
Kaks kitse jooksid ka selle sõidu ajal üle tee. Õnneks siiski meie kiiresti sõitvast autost kaugemalt.
Väga kehv näidislugu, aga tegelikult tahan ikkagi öelda, et ükskõik, kui heaks autojuhiks Te end ei pea, kunagi ei või ette teada, milliste Teist sõltumatute olude kokku sattumise korral võib õnnetus juhtuda. Seepärast ärge võtke eeskuju tollest autojuhist, kelle autos mina need 20+20 minutit viibima pidin. Sõitke ennast- ja teisisäästvalt, ärge ülehinnake oma võimeid ning ärge laske end häirida hulludest, kes Teist suurel kiirusel mööda kihutavad või Teile aeglast kiirust ette heidavad. Sõitmine on ohtlik aasta läbi ja piirkiirused on sätestatud eesmärgiga...
Pilt: MissMayonnaise