Kui ma viimane kord sõbra 80-kilogrammiste "kutsikatega" jalutama läksin, arenesid asjad ülehelikiirusel ning enne, kui ma õieti reageeridagi jõudsin, sõin kohalikus sadamakohvikus poolakatega grillvõileibu.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma tuttava X penisid mööda alevikku ringi vedasin. Õigemini vedasid nemad mind, sest mina olen koertest kergem ja nõrgem. Kui suur must elajas poe ees mu õla peaaegu liigesest välja tiris, pidin otsa jooksma kahele segaduses noormehele. Neist välja tegemata jätkasin oma teekonda koera järel lohisedes.
Teadetetahvli juures tegime peatuse, et lugeda uudiseid ja kuulutusi. Peagi tulid meie juurde noodsamad noormehed, kellele ma poe ees otsa jooksma pidin. Üks neist küsis, et ega me ei oska soovitada neile vaatamisväärsusi või kohta, kust saaks osta kohalikku toitu. Infopunkti töötaja polevat suutnud nendega inglise keeles suhelda (on see tänapäeval võimalik?) ning seega olid nad sunnitud abi otsima teistelt kohalikelt. Õnneks oleme X-iga mõlemad agarad ja abivalmid inimesed ning kraamisime keset alevikku välja oma targad telefonid, et eksinud turiste juhatada.
Kahjuks pidid poolakad pettuma, sest jalutuskäigu kaugusel ei leidunud ühtki lähemat uurimist väärivat kohta. Ainuke, mida oskasime neile soovitada, oli minna randa, et ennast pärast pikka ja palavat päeva merevees jahutada. Olles kaardilt tee kätte näidanud, jätsime jumalaga ja vaatasime, kuidas noormehed juhatatud suunas lahkusid.
"On sul muidu täna õhtul tegemist?" küsisin X-i käest.
"Ega ei ole väga."
"Aga kas sa ei tahaks nendega kaasa minna? Mul on ka palav, saaksime ujuda... ja suhelda! Ma pole teab mis ajast inglise keeles rääkinud."
Mõeldud, tehtud. Püüdsime poolakad kinni ja küsisime, kas neil oleks midagi selle vastu, kui me nendega liituks. Kuna neil seltskonna vastu midagi polnud, palusime neil oodata, kuni kiiresti kodus käime, et kutsikad ära viia ja ujumisasjad võtta.
Haarasin X-i kodu juurest tema ratta ning kihutasin enda kortermaja poole, samal ajal kui X välismaalastega ranna suunas liikus. Kiiruga viskasin kotti bikiinid, rätiku, tuulepluusi ja eestimaise Kalevi šokolaadi, et turistid midagigi kohalikku mekkida saaksid.
Kokkulepitud paigas kohtusime taas ning jätkasime oma teekonda jalgsi. Alevikust lähimasse korralikku randa on ligikaudu 4 kilomeetrit, seega läks aega, enne kui end jahedasse vette kasta saime.
Rand ise nägi välja ilusam, kui ma arvanud olin. Väiksena oli Pati auk ainuke rand, kus regulaarselt käidud sai, sest too asus piisavalt lähedal, et rattaga kohale vändata. Mingil hetkel vohasid seal aga vetikad, rand oli adru täis ja rohi kõrgus rinnuni. Hetkel on koht palju esinduslikum ning RMK on hoolitsenud lõkkeplatside ja telkimisalade olemasolu eest.
Kui me lõpuks veest välja tulime, küsisid poolakad Borys ja Marcin, kas me ei tahaks järgmise päeva varahommikul samuti nendega ujuma tulla. Mõtlesime, et mõnikord võib ju vara ka ärgata ning lubasime kell pool kaheksa platsis olla. Saatsime poolakad nende pisikese jahini, mis oli ankrus lähedal asuvas sadamas ning suundusime ise kodu poole.
Järgmisel hommikul helises äratuskell kuuest ning unise ja segasena ronisin voodist välja, tegin end korda, pakkisin koti, istusin ratta selga ning suundusin aleviku südames paikneva parkimisplatsi poole, et seal kohtuda X-i ja Y-iga, kellega olin lubanud niikuinii tol päeval samasse kanti kalale minna.
Jõudsime kohale enne poolakaid, mis võimaldas meil kivi peal istudes neid oodata. Peagi ilmusid nad metsa vahelt nähtavale, kaasas aerud ja kummipaat, mille nad täis pumpasid.
Pisut umbusklikult suundusin vee poole, sest ma pole kunagi hea ujuja olnud ega tunne end kindlalt, kui kindlat pinda jalge all pole. Ning kindlat pinda jalge all ei olnud, sest kummipaat on kõige efektiivsem pisut sügavamas vees, kui aluselt hüpates on väiksem võimalus peaga merepõhja penetreerida.
Vees avastati aga, et kummipaadis on pisi-pisikesed augud, kust läbi õhk välja tungib. Õnneks ei olnud kadu nii suur, et olukord ohtlikuks muutuda võiks ning paati järel vedades suunduti sügavamale. Umbes põlvekõrguses vees kästi minul kummipaati istuda, et hiljem poleks sisse saamisega probleemi. Nagu ma poleks piisavalt osav, et sügavas vees ulpivale alusele ronida. Hiljem avanes mulle korduvalt võimalus vastupidist tõestada.
Kui olime piisavalt kaua vees ligunenud, leidsime, et on aeg tagasi randa suunduda. Vahetasime riided, lasime kummipaadil päikese käes kuivada ning arutasime, kustkaudu sadamasse minna. Kuna Marcin ja Borys soovisid rannajoont näha, murdsime end läbi metsa ja niidu. Kohati kriimustasid paljaid sääri oksad, ohakad ja nõgesed, kohati ligunesid läbi jalanõud, vahel tundus, et enam edasi ei saagi, aga julgelt tungisime mööda maismaaserva peaaegu sadamaalani välja. Nähes ees sirguvaid kõrkjaid ja rinnuni kasvavaid nõgeseid, sai mul lõpuks küllalt ja ma palusin ühelt poolakalt, kas ta ei tahaks mind kummipaadiga sadamasse viia. Kui ta tolle idee ise varem välja käis, ei olnud keegi nõus, aga ees kõrguvat taimestikku nähes tundus plaan mulle vägagi ahvatlev.
Niisiis usaldasin oma ratta Borysi ning enda Marcini hoolde. Kartsin pidevalt, et paat läheb ümber või midagi juhtub, sest päästevesti polnud meil kummalgi, kuid Marcin kinnitas, et on korduvalt esmaabi koolitustel käinud ning töötab vabal ajal vetelpäästjana. See leevendas pisut mu hirmu, kuid teades, et pisike kummipaat loksub praamikanalis, kuhu jääb mitu meetrit vett, hoidsin keha endiselt krambis.
Lõpuks läks kõik siiski hästi ning randusime kai ääres, mina kuiv, aga värisev, ning kummipaat ikka veel õhku täis. Sadamas ootasid meid Borys, X ja Y, kelle teekond oli olnud palju vaevalisem: läbi kõrvetavate nõgeste ja torkivate ohakate, aeg-ajalt peatudes, et rattakette taimedest puhastada.
Olles veidi hinge tõmmanud, suundusime muulile, et kala püüda. Kuna sööt polnud vee-elukate seas eriti populaarne, leotasime lihtsalt paar tundi õngesid ning vestlesime.
Poolakad olid tegelikult pisikesel merereisil neljakesi. Marcin ja Borys, keda meil oli õnnestunud rajalt maha võtta, olid mõlemad tudengid. Marcin õpib viiendat aastat meditsiini ning Borys logistikat, hobikorras töötavad nad vetelpäästjatena. Kuna mõlemad elavad suurlinnas, meeldib neile puhkuse ajal maale põgeneda. Seega panid nad kokku meeskonna, hankisid kuskilt jahi ning purjetasid Baltikumi kaldaid mööda väikeasulaid otsides seni, kuni kohalikud kaabakad (meie) nad oma tiiva alla võtsid ning pisikese mere lähedal asuva aleviku väheseid vaatamist väärivaid kohti näitasid. Maismaal on Borysi ja Marcini liikumistrajektoor piiratud ühistranspordi ja kondimootoriga, sest rattaid neil jahi peal pole. Avamerel sõltuvad meremehed suuresti õigest suunast puhuvast tuulest või jahi mootorist.
Kuna kell luges tunde ning lähenes aeg, mil poolakad järgmisesse sadamasse suunduma pidid, pakkisime õnged kokku ning lahkusime muulilt. Meid ei lastud siiski minema kerge lõunasöögita, sest Borys ja Marcin olid otsustanud sadamakohvikus meid nuumata. Tänutäheks giiditöö eest tegid nad meile välja maitsvad grillvõileivad, jäätised ja limonaadid. Lisaks vahetasime kontaktandmeid, et mitme maa ja mere tagant ühenduses püsida.
See hetk, kui lähed koeraga jalutama ja lõpetad kahe uue välismaise sõbra ja lubadusega aasta pärast uuesti kohtuda... Ning järgmine kord broneerivat nad jahil koha ka mulle.
Pilt: Triumfa
Teadetetahvli juures tegime peatuse, et lugeda uudiseid ja kuulutusi. Peagi tulid meie juurde noodsamad noormehed, kellele ma poe ees otsa jooksma pidin. Üks neist küsis, et ega me ei oska soovitada neile vaatamisväärsusi või kohta, kust saaks osta kohalikku toitu. Infopunkti töötaja polevat suutnud nendega inglise keeles suhelda (on see tänapäeval võimalik?) ning seega olid nad sunnitud abi otsima teistelt kohalikelt. Õnneks oleme X-iga mõlemad agarad ja abivalmid inimesed ning kraamisime keset alevikku välja oma targad telefonid, et eksinud turiste juhatada.
Kahjuks pidid poolakad pettuma, sest jalutuskäigu kaugusel ei leidunud ühtki lähemat uurimist väärivat kohta. Ainuke, mida oskasime neile soovitada, oli minna randa, et ennast pärast pikka ja palavat päeva merevees jahutada. Olles kaardilt tee kätte näidanud, jätsime jumalaga ja vaatasime, kuidas noormehed juhatatud suunas lahkusid.
"On sul muidu täna õhtul tegemist?" küsisin X-i käest.
"Ega ei ole väga."
"Aga kas sa ei tahaks nendega kaasa minna? Mul on ka palav, saaksime ujuda... ja suhelda! Ma pole teab mis ajast inglise keeles rääkinud."
Mõeldud, tehtud. Püüdsime poolakad kinni ja küsisime, kas neil oleks midagi selle vastu, kui me nendega liituks. Kuna neil seltskonna vastu midagi polnud, palusime neil oodata, kuni kiiresti kodus käime, et kutsikad ära viia ja ujumisasjad võtta.
Haarasin X-i kodu juurest tema ratta ning kihutasin enda kortermaja poole, samal ajal kui X välismaalastega ranna suunas liikus. Kiiruga viskasin kotti bikiinid, rätiku, tuulepluusi ja eestimaise Kalevi šokolaadi, et turistid midagigi kohalikku mekkida saaksid.
Kokkulepitud paigas kohtusime taas ning jätkasime oma teekonda jalgsi. Alevikust lähimasse korralikku randa on ligikaudu 4 kilomeetrit, seega läks aega, enne kui end jahedasse vette kasta saime.
Rand ise nägi välja ilusam, kui ma arvanud olin. Väiksena oli Pati auk ainuke rand, kus regulaarselt käidud sai, sest too asus piisavalt lähedal, et rattaga kohale vändata. Mingil hetkel vohasid seal aga vetikad, rand oli adru täis ja rohi kõrgus rinnuni. Hetkel on koht palju esinduslikum ning RMK on hoolitsenud lõkkeplatside ja telkimisalade olemasolu eest.
Kui me lõpuks veest välja tulime, küsisid poolakad Borys ja Marcin, kas me ei tahaks järgmise päeva varahommikul samuti nendega ujuma tulla. Mõtlesime, et mõnikord võib ju vara ka ärgata ning lubasime kell pool kaheksa platsis olla. Saatsime poolakad nende pisikese jahini, mis oli ankrus lähedal asuvas sadamas ning suundusime ise kodu poole.
Järgmisel hommikul helises äratuskell kuuest ning unise ja segasena ronisin voodist välja, tegin end korda, pakkisin koti, istusin ratta selga ning suundusin aleviku südames paikneva parkimisplatsi poole, et seal kohtuda X-i ja Y-iga, kellega olin lubanud niikuinii tol päeval samasse kanti kalale minna.
Jõudsime kohale enne poolakaid, mis võimaldas meil kivi peal istudes neid oodata. Peagi ilmusid nad metsa vahelt nähtavale, kaasas aerud ja kummipaat, mille nad täis pumpasid.
Pisut umbusklikult suundusin vee poole, sest ma pole kunagi hea ujuja olnud ega tunne end kindlalt, kui kindlat pinda jalge all pole. Ning kindlat pinda jalge all ei olnud, sest kummipaat on kõige efektiivsem pisut sügavamas vees, kui aluselt hüpates on väiksem võimalus peaga merepõhja penetreerida.
Vees avastati aga, et kummipaadis on pisi-pisikesed augud, kust läbi õhk välja tungib. Õnneks ei olnud kadu nii suur, et olukord ohtlikuks muutuda võiks ning paati järel vedades suunduti sügavamale. Umbes põlvekõrguses vees kästi minul kummipaati istuda, et hiljem poleks sisse saamisega probleemi. Nagu ma poleks piisavalt osav, et sügavas vees ulpivale alusele ronida. Hiljem avanes mulle korduvalt võimalus vastupidist tõestada.
Kui olime piisavalt kaua vees ligunenud, leidsime, et on aeg tagasi randa suunduda. Vahetasime riided, lasime kummipaadil päikese käes kuivada ning arutasime, kustkaudu sadamasse minna. Kuna Marcin ja Borys soovisid rannajoont näha, murdsime end läbi metsa ja niidu. Kohati kriimustasid paljaid sääri oksad, ohakad ja nõgesed, kohati ligunesid läbi jalanõud, vahel tundus, et enam edasi ei saagi, aga julgelt tungisime mööda maismaaserva peaaegu sadamaalani välja. Nähes ees sirguvaid kõrkjaid ja rinnuni kasvavaid nõgeseid, sai mul lõpuks küllalt ja ma palusin ühelt poolakalt, kas ta ei tahaks mind kummipaadiga sadamasse viia. Kui ta tolle idee ise varem välja käis, ei olnud keegi nõus, aga ees kõrguvat taimestikku nähes tundus plaan mulle vägagi ahvatlev.
Niisiis usaldasin oma ratta Borysi ning enda Marcini hoolde. Kartsin pidevalt, et paat läheb ümber või midagi juhtub, sest päästevesti polnud meil kummalgi, kuid Marcin kinnitas, et on korduvalt esmaabi koolitustel käinud ning töötab vabal ajal vetelpäästjana. See leevendas pisut mu hirmu, kuid teades, et pisike kummipaat loksub praamikanalis, kuhu jääb mitu meetrit vett, hoidsin keha endiselt krambis.
Lõpuks läks kõik siiski hästi ning randusime kai ääres, mina kuiv, aga värisev, ning kummipaat ikka veel õhku täis. Sadamas ootasid meid Borys, X ja Y, kelle teekond oli olnud palju vaevalisem: läbi kõrvetavate nõgeste ja torkivate ohakate, aeg-ajalt peatudes, et rattakette taimedest puhastada.
Olles veidi hinge tõmmanud, suundusime muulile, et kala püüda. Kuna sööt polnud vee-elukate seas eriti populaarne, leotasime lihtsalt paar tundi õngesid ning vestlesime.
Poolakad olid tegelikult pisikesel merereisil neljakesi. Marcin ja Borys, keda meil oli õnnestunud rajalt maha võtta, olid mõlemad tudengid. Marcin õpib viiendat aastat meditsiini ning Borys logistikat, hobikorras töötavad nad vetelpäästjatena. Kuna mõlemad elavad suurlinnas, meeldib neile puhkuse ajal maale põgeneda. Seega panid nad kokku meeskonna, hankisid kuskilt jahi ning purjetasid Baltikumi kaldaid mööda väikeasulaid otsides seni, kuni kohalikud kaabakad (meie) nad oma tiiva alla võtsid ning pisikese mere lähedal asuva aleviku väheseid vaatamist väärivaid kohti näitasid. Maismaal on Borysi ja Marcini liikumistrajektoor piiratud ühistranspordi ja kondimootoriga, sest rattaid neil jahi peal pole. Avamerel sõltuvad meremehed suuresti õigest suunast puhuvast tuulest või jahi mootorist.
Kuna kell luges tunde ning lähenes aeg, mil poolakad järgmisesse sadamasse suunduma pidid, pakkisime õnged kokku ning lahkusime muulilt. Meid ei lastud siiski minema kerge lõunasöögita, sest Borys ja Marcin olid otsustanud sadamakohvikus meid nuumata. Tänutäheks giiditöö eest tegid nad meile välja maitsvad grillvõileivad, jäätised ja limonaadid. Lisaks vahetasime kontaktandmeid, et mitme maa ja mere tagant ühenduses püsida.
See hetk, kui lähed koeraga jalutama ja lõpetad kahe uue välismaise sõbra ja lubadusega aasta pärast uuesti kohtuda... Ning järgmine kord broneerivat nad jahil koha ka mulle.
Pilt: Triumfa