[Fotoreportaaž]
[Lühikokkuvõte]
[2. päev]
12.08.2014
Kolmanda päeva hommikul einestasime hotellis, pakkisime päeva jagu asju kaasa ning lõime grupist lahku, et omapäi Pariisi saladusi uurida. Plaanis olid eelkõige katakombid, Luxemburgi aed, Jumalaema kirik ja laevasõit Seine'i jõel, kuid teele jäi ka palju muud.
[Lühikokkuvõte]
[2. päev]
12.08.2014
Kolmanda päeva hommikul einestasime hotellis, pakkisime päeva jagu asju kaasa ning lõime grupist lahku, et omapäi Pariisi saladusi uurida. Plaanis olid eelkõige katakombid, Luxemburgi aed, Jumalaema kirik ja laevasõit Seine'i jõel, kuid teele jäi ka palju muud.
Käisin emale pinda, et me läheks varem katakombide juurde, sest interneti sõnul pidi seal alati pikk järjekord olema. Niisiis hakkasime umbes poole kaheksast hotellist liikuma, suutes vahepeal peaaegu ära eksida, sest kaardil polnud kõiki tänavaid kirjas. Kui me lõpuks juhiseid küsides peaaegu õigesse kohta jõudsime, et suutnud me kuidagi katakombide sissepääsu leida. Ema tiris mind enda järel mööda tänavat teadmata suunas, kuni mul küllalt sai, esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse astusin ja küsisin: "Est-ce que vous parlez Anglais?". Kuna baarmen inglise keelt väga ei vallanud, suunas ta mind oma sõbra juurde, kes sealsamas istus. Nähes, et ma tema juhistest veelgi enam segadusse sattusin, tuli noormees minuga tänavale, kõndis minuga veidi kaasa ning olles veendunud, et ma katakombide sissepääsu näen, jättis hüvasti.
Prantsusmaa rahvussport on kindlasti järjekordades seismine, sest kuigi kell oli alles 8.00 ja katakombid avatakse kell 10.00, oli enne meid ootamas juba 10 inimest. Istusime ja seisime emaga vaheldumisi kaks tundi, mille jooksul jõudis politsei tänaval haarangu korraldada, mitmele autojuhile trahvi kirjutada ning järjekorra saba ringiga läbi pargi ja ümber suure maja uuesti meie kõrvale jõuda. Viimastele tulijatele prognoositi ooteajaks üle nelja tunni. Alates teisest septembrist, muide, on katakombid avatud kolm tundi kauem, et keegi ei peaks pettunult koju minema, sest pole sisse jõudnud.
Katakombidesse lastakse korraga ainult 200 inimest ning sisse- ja väljapääsu juures on loendur. Külastajatele avatud käigud on 2 km pikad, 130 trepiastet viib alla ning 83 üles, lifti, garderoobi, pakihoidu ja tualetti ei ole. Kuna ooteaeg on pikk, seisavad mitmekesi tulnud järjekorras vahetustega, et teised saaksid vahepeal süüa-juua-puhata. Kuna me olime täiesti alguses, saime sisse üsna pea pärast avamist.
Pariisi-alused labürintkäigud olid algselt kaevandused, millest saadud kividega linn püstitati. Kui linna surnuaiad 18. sajandi lõpus laipadest üle voolama ning elanike tervisele riski kujutama hakkasid, maeti surnud ümber tühjaks jäänud kaevandusse. Käigud, mille sissepääsu kohal seisab kiri "Arrête, c'est ici l'empire de la mort" ("Seis, siin asub surmariik!"), on "kaunistatud" korrapäraselt paigutatud luudega. Enamasti on kasutatud koljusid, vaagna-, reie- ja sääreluid ning nendest moodustatud mitmeid mustreid.
Taolises labürindis üsna kurb viibida - on ju tegu siiski kunagi elanud inimestega ning nende säilmetest mitmete kilomeetrite pikkuste seinte ladumine meenutab surnukeha rüvetamist ja hauataguse rahu rikkumist. Mõnes kohas on turistid koljudele kritseldanud oma nimesid, hoolimata sildist, mis keelab luid puudutada.
Veendumaks, et kondid ka järgmiste külaliste jaoks alles oleks, toimub katakombide sisse- ja väljapääsu juures kotikontroll. Turvalisuse kaalutlusel viibivad perioodiliste vahemaade taga taskulampide ja raadiosaatjatega varustatud töötajad ning seintel on hädaabiraadiod.
Mõned olulised numbrid Pariisi katakombide kohta:
Lisainformatsiooni Pariisi katakombide kohta leiab ametlikult kodulehelt ja 2006. aastal ilmunud Eesti Päevalehe artiklist.
Kui olime 83 keerdtrepiastet maapinnale roninud, luudeta kotid ette näidanud ja suveniiripoest läbi käinud, seisime järsku keset tundmatut tänavat, omades vähimatki arusaama oma täpsest asukohast. Ega's midagi - haarasin taas lähimast kohaliku välimusega noormehest kinni ja palusin tal kaardil näidata, kus me oleme. Nagu eelnevalt mainitud, oli kaart nii kehv, et toda tänavat, kus me tol hetkel seisime, seal ei eksisteerinudki.
Peagi olime aga jälle õigel tänaval ning lähenesime katakombide sissepääsule. Kuna ootamine ja maa-aluse surnuaia külastus olid võtnud mitu tundi ning hommikul joodud tee otsis väljapääsu, hakkasime üha enam piiluma kohvikute või muude vetsu sisaldavate kohtade suunas. Meenus, et McDonald'sis on enamasti WC-d, aga needki tihtipeale tasulised. Kui me seal ukse taga parasjagu seisime ja mõtlesime, mida teha, tormas keegi meist mööda ja koputas paaniliselt uksele, mispeale ta sisse lasti. Me muidugi kasutasime võimalust ja sisenesime samuti kitsasse ruumi. Põrand oli nii libe, et ma ei saanud esialgu kabiiniust lahti, sest lükates libisesid jalad alt ära. Rahvast tuli vetsu aga järjest juurde ning selgus, et enamus neist ootavad katakombide järjekorras. Meie olime selleks ajaks maa alt juba väljunud, kuid järjekord oli ikka ringiga ümber maja.
Suundusime Luxembourgi aeda Medici purskkaevu juurde, kus võtsime pisut kehakosutust, sest nälg ähvardas juba silmanägemist viia, ning seejärel Ladina kvartalisse, kus asuvad Pantheon ja Sorbonne'i ülikool. Kuna Pantheonis sai eelmisel korral Pariisi väisates käidud, ei olnud ma väga pettunud, nähes, et hoone auguga katus on kaetud tellingutega.
Edasi viis meie teekond läbi suveniiriputkasid täis tänavaid Jumalaema kirikuni, mille kujude ja sammaste vahel olevat liikunud Victor Hugo kuulus kirjandustegelane küürakas Quasimodo. Notre-Dame de Paris' ees asub pisike messingust plaadike - Pariisi nullpunkt ehk koht, kust mõõdetakse Pariisi kaugust teistest linnadest. Linnalegendi kohaselt peab Pariisi tagasi tulemiseks messingplaadi peal ringi tegema. Kui ma eelmine kord keset Jumalaema kiriku esist platsi tiirelnud poleks, tea, kas olekski seekord Pariisi jõudnud?
Kuigi me olime kirikus sees ja isegi üleval ääre peal käinud, otsustasime taaskord imelist interjööri vaadelda. Olgu öeldud, et ka siinkohal leidis kinnitust teooria, et prantslaste rahvusspordiks on järjekordades seismine, sest inimesterodu moodustas väljakul lookleva S-tähe kujulise rea, mis pikkusest hoolimata kiiresti edasi liikus. Seepärast ei pidanud me ka oluliseks vahele trügida, nagu tegid mõned ebaviisakamad turistid.
Eelmisel korral Jumalaema kiriku juures käies trügisime küll. Põhjus oli aga lihtne - üsna pea pärast seda, kui me end korralikult järjekorra lõpus sisse seadnud olime, pandi täpselt meie nina ette silt, et tänaseks rohkem külastajaid Notre-Dame'i vaateplatvormile ei lasta. Olime pahased, sest töötaja ei selgitanud, miks ta sildi just meie ette pani - selja taga polnud hingelistki. Lõpuks lõime käega, marssisime rivi esimese otsa poole ja imbusime nahaalselt rahva sekka. Loomulikult hakkas mingi tädike meie selja taga koheselt sõimlema, kuid me tegime näo, et oleme lollid umbkeelsed turistid ja keeldusime liikumast. Kogu selle jama peale saime sellegipoolest vaateplatvormil käidud. Ega seal Montparnasse'iga võrreldes midagi erilist polnud, kuid vähemalt sai kirja linnuke, et olen Quasimodoga sama rada käinud.
Notre-Dame de Paris'i kirik mahutab tegelikult meeletult palju inimesi, mis on hea, sest tasuta külastus meelitab kohale palju rahvast. Suutsime emaga sees üksteist äragi kaotada, kuid kui olin oma fotod tehtud saanud, leidsin ta pealöövi pingi pealt istumast. Kuna mu rahakott oli tema käes, ei olnud ma saanud kirikuvarade näitust väisata. Selle vea me parandasime koheselt ning uudistasime sümboolse summa eest kulda-karda, mida kirik kokku kuhjanud on.
Pärast Quasimodo elupaiga imetlemist üritasime üles leida Pont Neuf, Uus Sild, mis tegelikult on praegustest sildadest vanim. Pont Neufi juurest väljuvad iga poole tunni tagant Seine'i jõel ekskursiooni tegevad laevad. Tuuri käigus näidatakse ära tähtsaimad vaatamisväärsused, nagu Louvre'i kunstimuuseum, Alexander III sild, Concorde'i väljak, Orsay muuseum, Suur ja Väike palee, rikaste saar Île Saint-Louis, Notre-Dame de Paris ja otse loomulikult Eiffeli torn.
Ilm oli tuuline ja pilves, seega mitte just kõige ilusam pisikeseks laevareisiks, kuid õnneks leidus laeval varjualune, kuhu mu ema end sisse seadis. Ise ronisin täiesti etteotsa lainete pritsida. Sellegipoolest ei olnud mul külm, sest olin end soojalt riidesse pannud. Ka vihma tuli ainult paar piiska siin-seal, ei midagi hullu.
Pärast laevareisi, mis oli ausalt öeldes üsna mõttetu ja mida ma teistele ei soovitaks, andsid meie kõhud korisemisega märku. Seega jooksime üle Pont Neuf'i esimesse ettejuhtuvasse restorani, kus tellisime suure pitsa ja kuumad joogid. Ettekandja oli väga elav ja rõõmsameelne, mis tegi endalgi olemise palju soojemaks ja hubasemaks. Pakkis meile isegi ülejäänud pitsa kaasa.
Kõhud täis suundusime lähedal asuva kuulsa kunstimuuseumi poole. Louvre on küll teisipäeviti suletud, kuid sellest pole midagi, sest esiteks poleks nii vähese ajaga seal midagi vaadata jõudnud ja teiseks oleme me seal juba käinud. Mäletan, kuidas teiste turistide vahelt Mona Lisa juurde trügisin, pisike, nagu ma tookord olin. Tookord jooksimegi kiiresti läbi kunstimuuseumi, peatudes vaid kõige tähtsamate teoste juures.
Ega alati ei peagi kõikjale sisse pääsema, Louvre näiteks on ka väljaspoolt väga kaunis. Sammaste vahel mängis üks tänavamuusik oma tšellol klassikalisi palasid. Poetasime talle kaabusse paar kõlisevat. Pärast idaväravast peaplatsile sisenemist võttis trepil meid jalust maha paarike, kes palus mu emal neist pilti teha. Haarasin lahkelt kaamera enda kätte, sest mina olen vaieldamatult pildistamises temast natuke parem.
Louvre'i hoovil on viis klaaspüramiidi: üks suur ja neli väikest. Keskmine hiiglaslik püramiid, kus asub sissepääs, on lisaks ümbritsetud basseinidega. Nagu öeldud, on Louvre teisipäeviti kinni ning muudel päevadel avatud üheksast kuueni. Arvestades kunstikollektsioonide suurt mahtu, ei piisa Louvre'i külastamiseks kindlasti ainult ühest päevast. Minagi tahaks kunagi muuseumi otsast lõpuni läbi käia, kuid usun, et see võtab vähemalt nädala.
Louvre'i kunstimuuseumist vasakule jäävad Tuileries' aiad, mille Louvre'i pool asuvat sissepääsu kaunistab Arc de Triomphe du Carrousel ja milles on kaks suurt basseini: ümmargune ja kaheksanurkne. Viimase juures tegime jäätisesöömispeatuse, sest ilm oli soojemaks kiskunud. Olles oma totsikud kätte saanud, istusin pingile, jälgides hoolega, et ma lindude väljaheidete sisse ei maanduks. Ema aga viskas salvrätikud huupi toolile ning neid üles korjates haarasin kaasa ka tükikese tuvikakat. Peaks vist lotopileti ostma.
Kuna me olime pikast kargutamisest rampväsinud, suundusime obeliskiga kaunistatud Concorde'i väljaku külge pidi metroojaama. Turisti jaoks on Pariisi metroo veidi keeruline, eriti, kui varem maa-aluse raudteega kokku puututud ei olda. Kõige veidram on piletisüsteem, sest pääse tuleb osta automaadist. Kui ilusti küsida, saab infoputkast ka. Teades õiget liini ja peatust, ei ole aga keeruline kohale jõuda.
Niisiis tulimegi Montparnasse'il maha ning jalutasime hotelli. Pisut suurema ringiga, kui võinuks, aga kohale me jõudsime. Maruväsinuna käisime pesus, sõime veidi kaasatassitud toitu (mm, kodutomatid!) ja vajusime voodisse.
[4. päev]
Prantsusmaa rahvussport on kindlasti järjekordades seismine, sest kuigi kell oli alles 8.00 ja katakombid avatakse kell 10.00, oli enne meid ootamas juba 10 inimest. Istusime ja seisime emaga vaheldumisi kaks tundi, mille jooksul jõudis politsei tänaval haarangu korraldada, mitmele autojuhile trahvi kirjutada ning järjekorra saba ringiga läbi pargi ja ümber suure maja uuesti meie kõrvale jõuda. Viimastele tulijatele prognoositi ooteajaks üle nelja tunni. Alates teisest septembrist, muide, on katakombid avatud kolm tundi kauem, et keegi ei peaks pettunult koju minema, sest pole sisse jõudnud.
Katakombidesse lastakse korraga ainult 200 inimest ning sisse- ja väljapääsu juures on loendur. Külastajatele avatud käigud on 2 km pikad, 130 trepiastet viib alla ning 83 üles, lifti, garderoobi, pakihoidu ja tualetti ei ole. Kuna ooteaeg on pikk, seisavad mitmekesi tulnud järjekorras vahetustega, et teised saaksid vahepeal süüa-juua-puhata. Kuna me olime täiesti alguses, saime sisse üsna pea pärast avamist.
Pariisi-alused labürintkäigud olid algselt kaevandused, millest saadud kividega linn püstitati. Kui linna surnuaiad 18. sajandi lõpus laipadest üle voolama ning elanike tervisele riski kujutama hakkasid, maeti surnud ümber tühjaks jäänud kaevandusse. Käigud, mille sissepääsu kohal seisab kiri "Arrête, c'est ici l'empire de la mort" ("Seis, siin asub surmariik!"), on "kaunistatud" korrapäraselt paigutatud luudega. Enamasti on kasutatud koljusid, vaagna-, reie- ja sääreluid ning nendest moodustatud mitmeid mustreid.
Taolises labürindis üsna kurb viibida - on ju tegu siiski kunagi elanud inimestega ning nende säilmetest mitmete kilomeetrite pikkuste seinte ladumine meenutab surnukeha rüvetamist ja hauataguse rahu rikkumist. Mõnes kohas on turistid koljudele kritseldanud oma nimesid, hoolimata sildist, mis keelab luid puudutada.
Veendumaks, et kondid ka järgmiste külaliste jaoks alles oleks, toimub katakombide sisse- ja väljapääsu juures kotikontroll. Turvalisuse kaalutlusel viibivad perioodiliste vahemaade taga taskulampide ja raadiosaatjatega varustatud töötajad ning seintel on hädaabiraadiod.
Mõned olulised numbrid Pariisi katakombide kohta:
- 20 meetrit - katakombid asuvad viiekorruselise hoone sügavusel
- 2 kilomeetrit - külalistele avatud käikude pikkus
- 45 minutit - keskmine katakombide läbimisele kuluv aeg
- 213 astet - katakombidesse viib 130 ning tagasi maapinnale 83 trepiastet
- 14°C - katakombide temperatuur
- 11 000 ruutmeetrit - katakombide pindala
- 800 meetrit - luukambri pikkus
- 6-7 miljonit - katakombides leiduvate säilmete omanike arv
Lisainformatsiooni Pariisi katakombide kohta leiab ametlikult kodulehelt ja 2006. aastal ilmunud Eesti Päevalehe artiklist.
Kui olime 83 keerdtrepiastet maapinnale roninud, luudeta kotid ette näidanud ja suveniiripoest läbi käinud, seisime järsku keset tundmatut tänavat, omades vähimatki arusaama oma täpsest asukohast. Ega's midagi - haarasin taas lähimast kohaliku välimusega noormehest kinni ja palusin tal kaardil näidata, kus me oleme. Nagu eelnevalt mainitud, oli kaart nii kehv, et toda tänavat, kus me tol hetkel seisime, seal ei eksisteerinudki.
Peagi olime aga jälle õigel tänaval ning lähenesime katakombide sissepääsule. Kuna ootamine ja maa-aluse surnuaia külastus olid võtnud mitu tundi ning hommikul joodud tee otsis väljapääsu, hakkasime üha enam piiluma kohvikute või muude vetsu sisaldavate kohtade suunas. Meenus, et McDonald'sis on enamasti WC-d, aga needki tihtipeale tasulised. Kui me seal ukse taga parasjagu seisime ja mõtlesime, mida teha, tormas keegi meist mööda ja koputas paaniliselt uksele, mispeale ta sisse lasti. Me muidugi kasutasime võimalust ja sisenesime samuti kitsasse ruumi. Põrand oli nii libe, et ma ei saanud esialgu kabiiniust lahti, sest lükates libisesid jalad alt ära. Rahvast tuli vetsu aga järjest juurde ning selgus, et enamus neist ootavad katakombide järjekorras. Meie olime selleks ajaks maa alt juba väljunud, kuid järjekord oli ikka ringiga ümber maja.
Suundusime Luxembourgi aeda Medici purskkaevu juurde, kus võtsime pisut kehakosutust, sest nälg ähvardas juba silmanägemist viia, ning seejärel Ladina kvartalisse, kus asuvad Pantheon ja Sorbonne'i ülikool. Kuna Pantheonis sai eelmisel korral Pariisi väisates käidud, ei olnud ma väga pettunud, nähes, et hoone auguga katus on kaetud tellingutega.
Edasi viis meie teekond läbi suveniiriputkasid täis tänavaid Jumalaema kirikuni, mille kujude ja sammaste vahel olevat liikunud Victor Hugo kuulus kirjandustegelane küürakas Quasimodo. Notre-Dame de Paris' ees asub pisike messingust plaadike - Pariisi nullpunkt ehk koht, kust mõõdetakse Pariisi kaugust teistest linnadest. Linnalegendi kohaselt peab Pariisi tagasi tulemiseks messingplaadi peal ringi tegema. Kui ma eelmine kord keset Jumalaema kiriku esist platsi tiirelnud poleks, tea, kas olekski seekord Pariisi jõudnud?
Kuigi me olime kirikus sees ja isegi üleval ääre peal käinud, otsustasime taaskord imelist interjööri vaadelda. Olgu öeldud, et ka siinkohal leidis kinnitust teooria, et prantslaste rahvusspordiks on järjekordades seismine, sest inimesterodu moodustas väljakul lookleva S-tähe kujulise rea, mis pikkusest hoolimata kiiresti edasi liikus. Seepärast ei pidanud me ka oluliseks vahele trügida, nagu tegid mõned ebaviisakamad turistid.
Eelmisel korral Jumalaema kiriku juures käies trügisime küll. Põhjus oli aga lihtne - üsna pea pärast seda, kui me end korralikult järjekorra lõpus sisse seadnud olime, pandi täpselt meie nina ette silt, et tänaseks rohkem külastajaid Notre-Dame'i vaateplatvormile ei lasta. Olime pahased, sest töötaja ei selgitanud, miks ta sildi just meie ette pani - selja taga polnud hingelistki. Lõpuks lõime käega, marssisime rivi esimese otsa poole ja imbusime nahaalselt rahva sekka. Loomulikult hakkas mingi tädike meie selja taga koheselt sõimlema, kuid me tegime näo, et oleme lollid umbkeelsed turistid ja keeldusime liikumast. Kogu selle jama peale saime sellegipoolest vaateplatvormil käidud. Ega seal Montparnasse'iga võrreldes midagi erilist polnud, kuid vähemalt sai kirja linnuke, et olen Quasimodoga sama rada käinud.
Notre-Dame de Paris'i kirik mahutab tegelikult meeletult palju inimesi, mis on hea, sest tasuta külastus meelitab kohale palju rahvast. Suutsime emaga sees üksteist äragi kaotada, kuid kui olin oma fotod tehtud saanud, leidsin ta pealöövi pingi pealt istumast. Kuna mu rahakott oli tema käes, ei olnud ma saanud kirikuvarade näitust väisata. Selle vea me parandasime koheselt ning uudistasime sümboolse summa eest kulda-karda, mida kirik kokku kuhjanud on.
Pärast Quasimodo elupaiga imetlemist üritasime üles leida Pont Neuf, Uus Sild, mis tegelikult on praegustest sildadest vanim. Pont Neufi juurest väljuvad iga poole tunni tagant Seine'i jõel ekskursiooni tegevad laevad. Tuuri käigus näidatakse ära tähtsaimad vaatamisväärsused, nagu Louvre'i kunstimuuseum, Alexander III sild, Concorde'i väljak, Orsay muuseum, Suur ja Väike palee, rikaste saar Île Saint-Louis, Notre-Dame de Paris ja otse loomulikult Eiffeli torn.
Ilm oli tuuline ja pilves, seega mitte just kõige ilusam pisikeseks laevareisiks, kuid õnneks leidus laeval varjualune, kuhu mu ema end sisse seadis. Ise ronisin täiesti etteotsa lainete pritsida. Sellegipoolest ei olnud mul külm, sest olin end soojalt riidesse pannud. Ka vihma tuli ainult paar piiska siin-seal, ei midagi hullu.
Pärast laevareisi, mis oli ausalt öeldes üsna mõttetu ja mida ma teistele ei soovitaks, andsid meie kõhud korisemisega märku. Seega jooksime üle Pont Neuf'i esimesse ettejuhtuvasse restorani, kus tellisime suure pitsa ja kuumad joogid. Ettekandja oli väga elav ja rõõmsameelne, mis tegi endalgi olemise palju soojemaks ja hubasemaks. Pakkis meile isegi ülejäänud pitsa kaasa.
Kõhud täis suundusime lähedal asuva kuulsa kunstimuuseumi poole. Louvre on küll teisipäeviti suletud, kuid sellest pole midagi, sest esiteks poleks nii vähese ajaga seal midagi vaadata jõudnud ja teiseks oleme me seal juba käinud. Mäletan, kuidas teiste turistide vahelt Mona Lisa juurde trügisin, pisike, nagu ma tookord olin. Tookord jooksimegi kiiresti läbi kunstimuuseumi, peatudes vaid kõige tähtsamate teoste juures.
Ega alati ei peagi kõikjale sisse pääsema, Louvre näiteks on ka väljaspoolt väga kaunis. Sammaste vahel mängis üks tänavamuusik oma tšellol klassikalisi palasid. Poetasime talle kaabusse paar kõlisevat. Pärast idaväravast peaplatsile sisenemist võttis trepil meid jalust maha paarike, kes palus mu emal neist pilti teha. Haarasin lahkelt kaamera enda kätte, sest mina olen vaieldamatult pildistamises temast natuke parem.
Louvre'i hoovil on viis klaaspüramiidi: üks suur ja neli väikest. Keskmine hiiglaslik püramiid, kus asub sissepääs, on lisaks ümbritsetud basseinidega. Nagu öeldud, on Louvre teisipäeviti kinni ning muudel päevadel avatud üheksast kuueni. Arvestades kunstikollektsioonide suurt mahtu, ei piisa Louvre'i külastamiseks kindlasti ainult ühest päevast. Minagi tahaks kunagi muuseumi otsast lõpuni läbi käia, kuid usun, et see võtab vähemalt nädala.
Louvre'i kunstimuuseumist vasakule jäävad Tuileries' aiad, mille Louvre'i pool asuvat sissepääsu kaunistab Arc de Triomphe du Carrousel ja milles on kaks suurt basseini: ümmargune ja kaheksanurkne. Viimase juures tegime jäätisesöömispeatuse, sest ilm oli soojemaks kiskunud. Olles oma totsikud kätte saanud, istusin pingile, jälgides hoolega, et ma lindude väljaheidete sisse ei maanduks. Ema aga viskas salvrätikud huupi toolile ning neid üles korjates haarasin kaasa ka tükikese tuvikakat. Peaks vist lotopileti ostma.
Kuna me olime pikast kargutamisest rampväsinud, suundusime obeliskiga kaunistatud Concorde'i väljaku külge pidi metroojaama. Turisti jaoks on Pariisi metroo veidi keeruline, eriti, kui varem maa-aluse raudteega kokku puututud ei olda. Kõige veidram on piletisüsteem, sest pääse tuleb osta automaadist. Kui ilusti küsida, saab infoputkast ka. Teades õiget liini ja peatust, ei ole aga keeruline kohale jõuda.
Niisiis tulimegi Montparnasse'il maha ning jalutasime hotelli. Pisut suurema ringiga, kui võinuks, aga kohale me jõudsime. Maruväsinuna käisime pesus, sõime veidi kaasatassitud toitu (mm, kodutomatid!) ja vajusime voodisse.
[4. päev]