[Fotoreportaaž]
[Lühikokkuvõte]
[1. päev]
11.08.2014
Kuna ööseks sai aken värske õhu lootuses lahti jäetud, ärkasin kolme paiku prantsuse noormeeste kisa peale. Kellegi arust oli kohutavalt naljakas karjuda: "Ärgake! Kell on veerand kaheksa!". Kui ma algelisel tasemel prantsuse keelest aru ei saaks, oleksin võinud arvata, et maja põleb või midagi. Õnneks lõin silmad lahti hirmus, et ei jõua hommikust süüa ja bussi peale.
[Lühikokkuvõte]
[1. päev]
11.08.2014
Kuna ööseks sai aken värske õhu lootuses lahti jäetud, ärkasin kolme paiku prantsuse noormeeste kisa peale. Kellegi arust oli kohutavalt naljakas karjuda: "Ärgake! Kell on veerand kaheksa!". Kui ma algelisel tasemel prantsuse keelest aru ei saaks, oleksin võinud arvata, et maja põleb või midagi. Õnneks lõin silmad lahti hirmus, et ei jõua hommikust süüa ja bussi peale.
Kui ma viimaks õigel ajal üles tõusin, olid saiakesed söögisaalis juba ootamas. Prantslaste vaieldamatud lemmikud on croissant'id ja baguette'id, kuid tolles hotellis polnud need kõige õigemad, võisemad ja õhulisemad. Sellegipoolest oli hommikusöök nauditav ja kosutav. Kahjuks ei saa ainult saiakestest tihtipeale kõhtu täis, mistõttu juba paari tunni pärast lõid sooled jälle pilli.
Teisel päeval sõitsime läbi Alsace'i (Elsassi) piirkonna põhja poole Pariisi suunas. Tegelikult tahaks rääkida edasi kogu seda tarka juttu, mida giid meie tühjadesse peakoludesse Alsace-Lorraine'i (Elsass-Lotringi) ja muu Prantsusmaa kohta toppis, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi ega mäleta ka. Põhiline on see, et Prantsusmaa ja Saksamaa piiripealne ala on läbi aegade käinud käest kätte, aga elanikud pooldasid enamasti siiski läänes asuvat riiki. Kultuur on seega saanud mõjutusi mõlemalt poolt, säilitades sellegipoolest originaalsuse.
Alsace'is võib kõikjal näha kure-sümboolikat. Nagu Eestis, peetakse ka seal toonekurge viljakuse sümboliks. Uskumuse järgi lendab kurg maa-aluse järve juurde, mis on täidetud surnute hingedega, õngitseb sealt välja uue lapse, mässib rätikusse ja toob noka vahel noorpaarile. Katusel, mille all on elanud lahutatud paar, ei ole kurge kunagi näha.
Hoolimata kure tihedast seotusest Alsace'iga, pidid nad vahepeal piirkonnast täielikult kaduma. Tänu linnukasvandustele on tollasest üheksast paarist saanud ligi 270 ning Alsace-Lorraine'i traditsiooniline sümbol on praeguseks kaitstud.
Keset maisi- ja viinamarjavälju lebab mitu pisikest küla. Üks paljudest, mis kannab nime Riquewihr, pole 16. sajandist alates palju muutunud. Riquewihris asub kunstniku Jean-Jacques Waltzi, hüüdnimega Onu Hansi muuseum. Onu Hansi oli prantslaste paadunud pooldaja ja kangelane nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas.
Pärast pissipausi Riquewihris jätkasime teekonda põhja poole mööda kiirteid. Vahelduseks põldudele läbis rada ka madalaid metsadega kaetud mägesid. Kohati paistis mõne kõrgema künka peal lagunenud kindlus või kaitserajatis. Üle kiirteede oli rajatud taimestikuga kaetud sildu, mõeldud loomade liikumise hõlpsamaks muutmiseks.
Peagi tehti kiirtee ääres peatus, et keha kergendada ja süüa. Restorani süsteem oli eestlaste jaoks peavalu tekitav. Enne kassasid on võimalik endale kühveldada erinevaid salateid, koogikesi, jooke ning tellida praad. Taldrikule maandub praest aga ainult lihaosa. Seejärel tuleb kassas toidu eest maksta ning pärast kassasid on lett salati ja muude lisanditega. Ka kohvi ja vett saab hiljem ise võtta. Kui sööklasüsteem aga kord juba selge, on asi lihtne ja prantslastel käib kõik nagu ludinal.
Söökla kõrval oli ka toidupood, millesse ma otsekohe tormasin ja paaniliselt hambapastat otsisin, mis mul viimaks ka õnnestus. Vähemalt ei pidanud enam haisva suuga ringi käima.
Veel veidi sõitu ning jõudsime Reimsi katedraali juurde, mida külastab igal aastal umbes miljon inimest. Gooti stiilis kirik, kus krooniti kunagi kuningaid, on vastavalt kaunistatud. Kolme portaali katab rikkalik hulk skulptuure, neist kõige kuulsam on Naeratav Ingel.
Katedraali roosaknad on minu arust ilusamad kui Pariisi Jumalaema kiriku omad, kuid seda arvatavasti seepärast, et Reimsi katedraalis asuvad need madalamal ja vaatajale lähemal. Notre-Dame de Reims kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1991.
Kuna seljataga oli pikk bussisõit, oli peamiseks eesmärgiks leida koht, kus saaks põit kergendada. Tänavanurgal leidus kaks metallkuubikut, tähistatud sildiga WC. Makstes 40 eurosenti, avaneb uks automaatselt ning jääb suletuks kuni 15 minutiks. Seest on loomulikult võimalik nupule vajutades igal hetkel välja pääseda ja uskuge mind, välja te tahate. Taolises vetsus pole absoluutselt paberit, pott ja põrand on täis kustud ning kraanikauss ei tööta samuti. Kui kuubikust lõpuks väljuda, hakkab tööle isepuhastussüsteem, kuid erilist kasu sellest pole.
Paar pissipeatust ja kiirteemaksupunkti hiljem jõudsime Pariisi, kus sadas vihma. Esimese asjana näidati meile muidugi kõik olulised vaatamisväärsused bussiaknast ära, kuid seda sellepärast, et Pariisis sõitmiseks ja parkimiseks on vaja eraldi luba, mida väljastatakse Eiffeli torni juurest.
Teisel ööl majutati meid uhke nimega neljatärnihotelli Mercure Paris Gare Montparnasse. Toale pilk peale visatud, valvelauast WiFi-parooli kätte saadud ja kerge kosutav sööming korraldatud, sättisime sammud lähedal asuva Montparnasse'i torni poole.
Öeldakse, et Pariisis käies peab ilmtingimata ronima Eiffeli torni otsa. Ma olen kaks korda Pariisis olnud ning mõlemal korral on Eiffeli torni liftid ja trepid minust puutumatuks jäänud. Sellepärast ei tohiks ma öelda, et kahest tornist on ilmtingimata parem Montparnasse, kuid ometi teen ma seda, sest:
Seega olen mina paadunud Montparnasse'i torni fänn. Kui me seekord öösel piletit ostsime, öeldi meile kassast, et kümne minuti pärast algab Eiffeli tulemäng ning täpselt kell 22.00 sädeleski torn nagu pisike säraküünal. Lahtisel panoraamplatvormil oli meeletu tuul, nii et täpselt platsi keskel seistes oli tunne, et kohe-kohe tõstab tuul mu lendu ja kannab üle romantilise tuledes hõõguva Pariisi linna, kuid ilmselgelt pole ma nii kerge, kui tahaksin.
Kui külm tuul viimaks riiete alla puges, laskusime taas 56. korrusele, kus oli soe ja õdune. Ka too korrus pakub panoraamvaadet linnale, seekord aga hoones sees. Samuti on seal kohvik, suveniiripood, WC ja toolid, millel jalga puhata. Kui me piisavalt soojenenud olime, sõitsime Euroopa kõige kiirema liftiga, mis viib 56. korruselt esimesele kõigest 38 sekundiga ja mille laskumiskiirus ulatub kohati kuni 22 km/h.
Õnneks asus hotell Mercure üsna Montparnasse'i torni lähedal ning pärast kuuma dušši vajusidki pead padjale ja lahtisest aknast öist melu kuulates sulgusid silmad.
[3. päev]
Teisel päeval sõitsime läbi Alsace'i (Elsassi) piirkonna põhja poole Pariisi suunas. Tegelikult tahaks rääkida edasi kogu seda tarka juttu, mida giid meie tühjadesse peakoludesse Alsace-Lorraine'i (Elsass-Lotringi) ja muu Prantsusmaa kohta toppis, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi ega mäleta ka. Põhiline on see, et Prantsusmaa ja Saksamaa piiripealne ala on läbi aegade käinud käest kätte, aga elanikud pooldasid enamasti siiski läänes asuvat riiki. Kultuur on seega saanud mõjutusi mõlemalt poolt, säilitades sellegipoolest originaalsuse.
Alsace'is võib kõikjal näha kure-sümboolikat. Nagu Eestis, peetakse ka seal toonekurge viljakuse sümboliks. Uskumuse järgi lendab kurg maa-aluse järve juurde, mis on täidetud surnute hingedega, õngitseb sealt välja uue lapse, mässib rätikusse ja toob noka vahel noorpaarile. Katusel, mille all on elanud lahutatud paar, ei ole kurge kunagi näha.
Hoolimata kure tihedast seotusest Alsace'iga, pidid nad vahepeal piirkonnast täielikult kaduma. Tänu linnukasvandustele on tollasest üheksast paarist saanud ligi 270 ning Alsace-Lorraine'i traditsiooniline sümbol on praeguseks kaitstud.
Keset maisi- ja viinamarjavälju lebab mitu pisikest küla. Üks paljudest, mis kannab nime Riquewihr, pole 16. sajandist alates palju muutunud. Riquewihris asub kunstniku Jean-Jacques Waltzi, hüüdnimega Onu Hansi muuseum. Onu Hansi oli prantslaste paadunud pooldaja ja kangelane nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas.
Pärast pissipausi Riquewihris jätkasime teekonda põhja poole mööda kiirteid. Vahelduseks põldudele läbis rada ka madalaid metsadega kaetud mägesid. Kohati paistis mõne kõrgema künka peal lagunenud kindlus või kaitserajatis. Üle kiirteede oli rajatud taimestikuga kaetud sildu, mõeldud loomade liikumise hõlpsamaks muutmiseks.
Peagi tehti kiirtee ääres peatus, et keha kergendada ja süüa. Restorani süsteem oli eestlaste jaoks peavalu tekitav. Enne kassasid on võimalik endale kühveldada erinevaid salateid, koogikesi, jooke ning tellida praad. Taldrikule maandub praest aga ainult lihaosa. Seejärel tuleb kassas toidu eest maksta ning pärast kassasid on lett salati ja muude lisanditega. Ka kohvi ja vett saab hiljem ise võtta. Kui sööklasüsteem aga kord juba selge, on asi lihtne ja prantslastel käib kõik nagu ludinal.
Söökla kõrval oli ka toidupood, millesse ma otsekohe tormasin ja paaniliselt hambapastat otsisin, mis mul viimaks ka õnnestus. Vähemalt ei pidanud enam haisva suuga ringi käima.
Veel veidi sõitu ning jõudsime Reimsi katedraali juurde, mida külastab igal aastal umbes miljon inimest. Gooti stiilis kirik, kus krooniti kunagi kuningaid, on vastavalt kaunistatud. Kolme portaali katab rikkalik hulk skulptuure, neist kõige kuulsam on Naeratav Ingel.
Katedraali roosaknad on minu arust ilusamad kui Pariisi Jumalaema kiriku omad, kuid seda arvatavasti seepärast, et Reimsi katedraalis asuvad need madalamal ja vaatajale lähemal. Notre-Dame de Reims kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1991.
Kuna seljataga oli pikk bussisõit, oli peamiseks eesmärgiks leida koht, kus saaks põit kergendada. Tänavanurgal leidus kaks metallkuubikut, tähistatud sildiga WC. Makstes 40 eurosenti, avaneb uks automaatselt ning jääb suletuks kuni 15 minutiks. Seest on loomulikult võimalik nupule vajutades igal hetkel välja pääseda ja uskuge mind, välja te tahate. Taolises vetsus pole absoluutselt paberit, pott ja põrand on täis kustud ning kraanikauss ei tööta samuti. Kui kuubikust lõpuks väljuda, hakkab tööle isepuhastussüsteem, kuid erilist kasu sellest pole.
Paar pissipeatust ja kiirteemaksupunkti hiljem jõudsime Pariisi, kus sadas vihma. Esimese asjana näidati meile muidugi kõik olulised vaatamisväärsused bussiaknast ära, kuid seda sellepärast, et Pariisis sõitmiseks ja parkimiseks on vaja eraldi luba, mida väljastatakse Eiffeli torni juurest.
Teisel ööl majutati meid uhke nimega neljatärnihotelli Mercure Paris Gare Montparnasse. Toale pilk peale visatud, valvelauast WiFi-parooli kätte saadud ja kerge kosutav sööming korraldatud, sättisime sammud lähedal asuva Montparnasse'i torni poole.
Öeldakse, et Pariisis käies peab ilmtingimata ronima Eiffeli torni otsa. Ma olen kaks korda Pariisis olnud ning mõlemal korral on Eiffeli torni liftid ja trepid minust puutumatuks jäänud. Sellepärast ei tohiks ma öelda, et kahest tornist on ilmtingimata parem Montparnasse, kuid ometi teen ma seda, sest:
- Eiffeli torni järjekorrad on meeletu pikad, kuna see on peamine turistilõks. Montparnasse'i saab sisse võrdlemisi kiiresti.
- Montparnasse'i külastus maksab täiskasvanule 14.50 €, noortele ja õpilastele 11.50 €, lastele 9 €, puudega inimestele 7 € ja alla 7 aasta vanused saavad tasuta. Eiffeli torni kõige ülemisele ehk kolmandale platvormile tõusmine liftiga nõuab täiskasvanult 15 €, noorelt 13.50 €, lastelt ja puudega inimestelt 10.50 € ning on tasuta alla nelja aastastele.
- Montparnasse'i torni 59. vabaõhukorruselt avaneb panoraamvaade ümbritsevale linnale, sealjuures ka Eiffeli tornile, mis võimaldab Montparnasse'i katuselt kuulsast Pariisi maailmanäituse jaoks püstitatud metallkonstruktsioonist imelisi pilte teha. 56. korrusel on tabloodele märgitud ka tähtsamate vaatamisväärsuste asukohad ja lisainfo.
- Õhtustel täistundidel lööb Eiffeli torn tuledes särama ning vaatemängu on parem jälgida eemalt, näiteks Montparnasse'i tornist, mis asub Eiffeli torni vastas.
Seega olen mina paadunud Montparnasse'i torni fänn. Kui me seekord öösel piletit ostsime, öeldi meile kassast, et kümne minuti pärast algab Eiffeli tulemäng ning täpselt kell 22.00 sädeleski torn nagu pisike säraküünal. Lahtisel panoraamplatvormil oli meeletu tuul, nii et täpselt platsi keskel seistes oli tunne, et kohe-kohe tõstab tuul mu lendu ja kannab üle romantilise tuledes hõõguva Pariisi linna, kuid ilmselgelt pole ma nii kerge, kui tahaksin.
Kui külm tuul viimaks riiete alla puges, laskusime taas 56. korrusele, kus oli soe ja õdune. Ka too korrus pakub panoraamvaadet linnale, seekord aga hoones sees. Samuti on seal kohvik, suveniiripood, WC ja toolid, millel jalga puhata. Kui me piisavalt soojenenud olime, sõitsime Euroopa kõige kiirema liftiga, mis viib 56. korruselt esimesele kõigest 38 sekundiga ja mille laskumiskiirus ulatub kohati kuni 22 km/h.
Õnneks asus hotell Mercure üsna Montparnasse'i torni lähedal ning pärast kuuma dušši vajusidki pead padjale ja lahtisest aknast öist melu kuulates sulgusid silmad.
[3. päev]