[Fotoreportaaž]
[Lühikokkuvõte]
10.08.2014
Oleme emaga olnud alati aktiivsed maailmaavastajad ning seega ei olnud see minu jaoks eriline üllatus, kui eelmisel sügisel oli vaikselt kuulda juttu, et võiks kuskile reisile minna. Tutvudes erinevate pakkumistega, sai viimaks Germalo firma Prantsusmaa ringreisi kasuks otsustatud.
[Lühikokkuvõte]
10.08.2014
Oleme emaga olnud alati aktiivsed maailmaavastajad ning seega ei olnud see minu jaoks eriline üllatus, kui eelmisel sügisel oli vaikselt kuulda juttu, et võiks kuskile reisile minna. Tutvudes erinevate pakkumistega, sai viimaks Germalo firma Prantsusmaa ringreisi kasuks otsustatud.
Nagu alati, eelnes reisile suuremat sorti pakkimine: otsisime küla pealt kokku kohvrid, kuhjasime tarviliku ühte hunnikusse ning ikkagi suutsime kõige elementaarsemad asjad maha unustada. Näiteks avastasime Prantsusmaal, et olime omavahelise suhtlusvea tõttu maha unustanud hambapasta ja pidime esimese päeva ilma hakkama saama. Üsna ebameeldiv oli ja seega jooksin niipea kui võimalik poodi hambapastat ostma. Kuid sellest kõigest hiljem, sest lugusid peab ikka alustama algusest.
10. augusti hommikul helises äratuskell poole seitsmest. Kaheksast suundusime linna poole, et kell 9.20 väljuvale bussile istuda. Tee oli pikk ja ebamugav, sest istmed olid nii tihedalt koos, et vähe pikemate koibade jaoks ei jäänud üldse ruumi. Niisiis nihelesin terve tee parema asendi leidmise lootuses.
Viimaks lõppes piinapink ning Tallinna bussijaamast lohistasime kohvrid lähedal asuvasse bussipeatusesse ning jäime transporti ootama. Pühapäeviti sõidavad liinibussid kahjuks harvemini ning seega pidime üsna pikalt seisma, enne kui lennujaama suunduva masina peale saime.
Kuna kell oli alles kaks, grupi kogunemine kell 17.00 ja hommikul söödud võileib ammu ära seeditud, panime kohvrid mõne euro eest pakihoidu ning suundusime lennujaama kohvikusse, et pista nahka üks suur päevapitsa, mis läks nii nagu alati: ema võtab ühe tüki ja mina olen sunnitud ülejäänu ägisedes alla neelama. Lisaks veel tükike kooki ja pisut juua, sest mine tea, millal jälle antakse.
Seejärel suundusin mina värske nutitelefoni ohvrina otsima pistikupesa, kuhu uhke masin laadima panna, et akut oleks piltide tegemiseks piisavalt. Niiviisi juhtmega seinas kinni olles ja surfates möödusid mõned tunnid, kuni jõudis kätte aeg Germalo putka ette koguneda, et kätte saada reisidokumendid.
Seejärel läks asi huvitavaks. Mina, kellele meeldib viibida just lennujaama tagumistes ootesaalides, kibelesin juba ammu check-in'i ning jäin seega suurte silmadega tabloo ette ootama, millal algab registreerumine Baselisse suunduvale lennule MYX355. Nagu väikelaps sikutasin ema enese järgi, et esimeste seas kohvrid ära antud saaksid, ning võtsime end teiste turistide eeskujul sappa.
Algul oli check-in'iks avatud vaid üks laud, kuid kui lahti tehti ka teine, tekkis kohe paanika ja massirahutused ning selle asemel, et rahulikult ühes järjekorras seista ja sealt kahe laua vahet hargneda nagu tsiviliseeritud inimesed, tormas mingi osa rahvast kohe teise teenindaja juurde. Enamik inimesi siiski talitses end ja ootas kannatlikult ühes järjekorras.
Niikuinii said kõik oma piletid kätte ja kohvrid ära antud ja tegelikult pole erilist vahet, kas olla järjekorras ees või taga, sest ühel pool väravaid peab ootama positsioonist olenemata. Turvakontrollis läheb samuti alati kaua. Seekord sain aga läbi ilma probleemideta. Eelnevalt olen alati pidanud mitu korda väravaid läbima ning USA-sse minnes tõmmati lausa kott laiali, sest olin lademetes kiirnuudleid kaasa võtnud ja ju need nägid röntgenis välja nagu pommijuhtmed või midagi. Muide, traadiga rinnahoidja metallidetektoris ei piiksu, ID-kaart aga küll.
Turvakontroll läbitud, jäi veel aega, enne kui meid tšarterlennule lasti. Tekkinud lünk võimaldas mul lennujaamas ringi kolada. Leidsin ühe lennuki, mis valmistus parasjagu lahkumiseks. Kõigepealt lennuk tangiti, laaditi peale pagas ning lennukisse sisenesid reisijad. Viimaks käivitati ükshaaval tiivikud, kõigepealt täisvõimsusele üks, siis teine, eemaldati tõkked, värviliste kepikestega lennuki nina ees vehkiv mees suunas tagurdava lennuki õigele teele ning metallist lind lahkus maapinnalt.
Peagi algas pardale minek ka lennule MYX355 ning piletikontrolli tekkis taaskord järjekord. Selle asemel, et asjata tormata ja umbses lennukis oodata, istusime seni ootepinkidel, kuni enamus kadunud olid.
Prantsusmaale minnes avanes meile luksuslik võimalus istuda tagavaraväljapääsu reas, kus on kaks korda suuremad reavahed kui mujal. Seega jäi jalgade sirutamiseks küllaldaselt ruumi. Mina istusin täpselt ukse all, mis tähendas, et ohu korral oleks just mina pidanud olema see, kes evakuatsiooni käigus teisi aitab. Enne õhkutõusu kontrolliti veel üle, kas ma ikka olen täisealine, sest ma näen ilmselgelt alles üsna lapsik välja.
Õnneks ei juhtunud lennu ajal muud, kui esines tavalisest veidi tugevamat turbulentsi, nii et kohati tõmbas seestpoolt päris õõnsaks. Korraks ma vist isegi kiljatasin kergelt, sest tunne oli täpselt selline, nagu keegi kõditaks kõhus sulega. Sihtkohale lähenedes muutus õhureis veelgi ekstreemsemaks, sest taevast varjutasid tihedad vihmapilved ning kuigi pealpool pilvi paistis päike, lõi nende sees korralikult äikest.
Sellegipoolest maandusime turvaliselt ning olles eelnevalt stjuardessile kutsikasilmi teinud, tõttasin esimesel võimalusel SmartLynx firma lennumasina kokpiti poole, et too saladuslik ruum ära näha. Tegemist oli Airbus A320-ga ning sild nägi välja väga lahe: kõik need värvilised nupud ja tulukesed ja ekraanid... Lätlasest kapten ja eestlasest teine piloot olid samuti üsna muhedad vennad: puhusid minuga muude ülesannete kõrvalt paar sõna juttu ja tegid minust kokpitis isegi pilti. Olin nagu laps kommipoes.
EuroAirport Basel-Mulhouse-Freiburg lennujaama, kuhu kell üheksa õhtul saabusime, kasutavad kolm riiki: Prantsusmaa, mille territooriumil see asub, Šveits ja Saksamaa. Seega on turismigrupi koos püsimiseks oluline väljuda õigest uksest. Meie suundusime Prantsusmaa poolele, kus oli ootamas Germalo uhiuus Scania buss, mille üks juhtidest kuskiltkaudu kellegi tuttava tuttav ja juba eelnevalt Suurbritannia reisist tuttav. Nimelt andis too meile ühes Šotimaa poes kasutamiseks oma kliendikaarti, et me soodsamalt ostelda saaks.
Bussis võttis meie pisikese, umbes 24-liikmelise turismigrupi oma tiiva alla giid Triinu Borga, kes hakkas juba esimesel õhtul ööbimispaiga poole sõites pihta Prantsusmaa tutvustamisega. Mulhouse'i linna jõudes tekkisid aga esimesed probleemid, sest GPS ei näidanud teetöödest tingitud ümbersuunamisi ning seega ekslesime keset ööd väga kitsastel linnatänavatel. Viimaks oli üks bussijuhtidest sunnitud bussist väljuma ja roolisolijat juhendama, et too midagi katki ei sõidaks. Giid tõttas samal ajal hotelli poole, sest ilmnes, et vanalinna pääseb ligi spetsiaalsetest väravatest, mille jaoks on eraldi võtit vaja.
Mingil hetkel jäimegi lihtsalt veidikeseks ajaks kuskile tänavanurgale liiklust blokeerima. Õnneks polnud palju rahvast, linn oli nagu välja surnud: kõik aknad olid pimedad. Kuna ühtki tuld korterites näha ei olnud, tegime omad järeldused, et elekter on Prantsusmaal kallis. Lõpuks märkasin ühest lahtisest aknast kedagi liikumas, kusjuures tuba oli kottpime ning teda valgustas ainult tänavalt tulev helk. Nähtavasti oli kinni jäänud buss tema tähelepanu äratanud, mispärast naine nüüd salaja napis riietuses toimuvat piiluda üritas.
Viimaks naases giid vanalinnapääsmega ja buss manööverdas ühes tükis hotelli ette, rahvas väljus, võttis oma kohvrid ja suundus kolmetärnihotelli Kyriad. Pärast toavõtmete jagamist oli lõpuks ometi võimalik kohver laiali lammutada ja kaasa võetud toitu süüa. Ma polnud pool päeva palukestki hamba alla pista saanud ning olin nälga suremas ja väsinud.
Sellegipoolest läksin alumisele korrusele uudistama ning WiFi-parooli küsima, kui põrkusin kokku ühe muldvana daamiga, kes samuti meie turismigruppi kuulus. Too üritas parasjagu retseptsioonis selgeks teha, et tema toa konditsioneer ei töötanud. Mõtlesin, et pakun lahkelt oma keeleoskust abiks ja tõlgin veidi. Hotellitöötaja sõnul ei oleks tohtinud kellegi toas konditsioneeriga probleeme olla, aga lubas saata kolleegi niipea kui võimalik. Memmeke tahtis lausa mind vaatama kutsuda, aga mul polnud mingit tahtmist hotellis lammutama hakata, niisiis tõin ettekäändeks oskamatuse ja tegin kiirelt sääred.
Olles end reisihigist puhtaks pesnud, kohvrist öösärgi välja koukinud ja avastanud, et hambapastat ei ole, võis viimaks magama heita, et järgmisel päeval veelgi väsinumana ärgata.
[2. päev]
10. augusti hommikul helises äratuskell poole seitsmest. Kaheksast suundusime linna poole, et kell 9.20 väljuvale bussile istuda. Tee oli pikk ja ebamugav, sest istmed olid nii tihedalt koos, et vähe pikemate koibade jaoks ei jäänud üldse ruumi. Niisiis nihelesin terve tee parema asendi leidmise lootuses.
Viimaks lõppes piinapink ning Tallinna bussijaamast lohistasime kohvrid lähedal asuvasse bussipeatusesse ning jäime transporti ootama. Pühapäeviti sõidavad liinibussid kahjuks harvemini ning seega pidime üsna pikalt seisma, enne kui lennujaama suunduva masina peale saime.
Kuna kell oli alles kaks, grupi kogunemine kell 17.00 ja hommikul söödud võileib ammu ära seeditud, panime kohvrid mõne euro eest pakihoidu ning suundusime lennujaama kohvikusse, et pista nahka üks suur päevapitsa, mis läks nii nagu alati: ema võtab ühe tüki ja mina olen sunnitud ülejäänu ägisedes alla neelama. Lisaks veel tükike kooki ja pisut juua, sest mine tea, millal jälle antakse.
Seejärel suundusin mina värske nutitelefoni ohvrina otsima pistikupesa, kuhu uhke masin laadima panna, et akut oleks piltide tegemiseks piisavalt. Niiviisi juhtmega seinas kinni olles ja surfates möödusid mõned tunnid, kuni jõudis kätte aeg Germalo putka ette koguneda, et kätte saada reisidokumendid.
Seejärel läks asi huvitavaks. Mina, kellele meeldib viibida just lennujaama tagumistes ootesaalides, kibelesin juba ammu check-in'i ning jäin seega suurte silmadega tabloo ette ootama, millal algab registreerumine Baselisse suunduvale lennule MYX355. Nagu väikelaps sikutasin ema enese järgi, et esimeste seas kohvrid ära antud saaksid, ning võtsime end teiste turistide eeskujul sappa.
Algul oli check-in'iks avatud vaid üks laud, kuid kui lahti tehti ka teine, tekkis kohe paanika ja massirahutused ning selle asemel, et rahulikult ühes järjekorras seista ja sealt kahe laua vahet hargneda nagu tsiviliseeritud inimesed, tormas mingi osa rahvast kohe teise teenindaja juurde. Enamik inimesi siiski talitses end ja ootas kannatlikult ühes järjekorras.
Niikuinii said kõik oma piletid kätte ja kohvrid ära antud ja tegelikult pole erilist vahet, kas olla järjekorras ees või taga, sest ühel pool väravaid peab ootama positsioonist olenemata. Turvakontrollis läheb samuti alati kaua. Seekord sain aga läbi ilma probleemideta. Eelnevalt olen alati pidanud mitu korda väravaid läbima ning USA-sse minnes tõmmati lausa kott laiali, sest olin lademetes kiirnuudleid kaasa võtnud ja ju need nägid röntgenis välja nagu pommijuhtmed või midagi. Muide, traadiga rinnahoidja metallidetektoris ei piiksu, ID-kaart aga küll.
Turvakontroll läbitud, jäi veel aega, enne kui meid tšarterlennule lasti. Tekkinud lünk võimaldas mul lennujaamas ringi kolada. Leidsin ühe lennuki, mis valmistus parasjagu lahkumiseks. Kõigepealt lennuk tangiti, laaditi peale pagas ning lennukisse sisenesid reisijad. Viimaks käivitati ükshaaval tiivikud, kõigepealt täisvõimsusele üks, siis teine, eemaldati tõkked, värviliste kepikestega lennuki nina ees vehkiv mees suunas tagurdava lennuki õigele teele ning metallist lind lahkus maapinnalt.
Peagi algas pardale minek ka lennule MYX355 ning piletikontrolli tekkis taaskord järjekord. Selle asemel, et asjata tormata ja umbses lennukis oodata, istusime seni ootepinkidel, kuni enamus kadunud olid.
Prantsusmaale minnes avanes meile luksuslik võimalus istuda tagavaraväljapääsu reas, kus on kaks korda suuremad reavahed kui mujal. Seega jäi jalgade sirutamiseks küllaldaselt ruumi. Mina istusin täpselt ukse all, mis tähendas, et ohu korral oleks just mina pidanud olema see, kes evakuatsiooni käigus teisi aitab. Enne õhkutõusu kontrolliti veel üle, kas ma ikka olen täisealine, sest ma näen ilmselgelt alles üsna lapsik välja.
Õnneks ei juhtunud lennu ajal muud, kui esines tavalisest veidi tugevamat turbulentsi, nii et kohati tõmbas seestpoolt päris õõnsaks. Korraks ma vist isegi kiljatasin kergelt, sest tunne oli täpselt selline, nagu keegi kõditaks kõhus sulega. Sihtkohale lähenedes muutus õhureis veelgi ekstreemsemaks, sest taevast varjutasid tihedad vihmapilved ning kuigi pealpool pilvi paistis päike, lõi nende sees korralikult äikest.
Sellegipoolest maandusime turvaliselt ning olles eelnevalt stjuardessile kutsikasilmi teinud, tõttasin esimesel võimalusel SmartLynx firma lennumasina kokpiti poole, et too saladuslik ruum ära näha. Tegemist oli Airbus A320-ga ning sild nägi välja väga lahe: kõik need värvilised nupud ja tulukesed ja ekraanid... Lätlasest kapten ja eestlasest teine piloot olid samuti üsna muhedad vennad: puhusid minuga muude ülesannete kõrvalt paar sõna juttu ja tegid minust kokpitis isegi pilti. Olin nagu laps kommipoes.
EuroAirport Basel-Mulhouse-Freiburg lennujaama, kuhu kell üheksa õhtul saabusime, kasutavad kolm riiki: Prantsusmaa, mille territooriumil see asub, Šveits ja Saksamaa. Seega on turismigrupi koos püsimiseks oluline väljuda õigest uksest. Meie suundusime Prantsusmaa poolele, kus oli ootamas Germalo uhiuus Scania buss, mille üks juhtidest kuskiltkaudu kellegi tuttava tuttav ja juba eelnevalt Suurbritannia reisist tuttav. Nimelt andis too meile ühes Šotimaa poes kasutamiseks oma kliendikaarti, et me soodsamalt ostelda saaks.
Bussis võttis meie pisikese, umbes 24-liikmelise turismigrupi oma tiiva alla giid Triinu Borga, kes hakkas juba esimesel õhtul ööbimispaiga poole sõites pihta Prantsusmaa tutvustamisega. Mulhouse'i linna jõudes tekkisid aga esimesed probleemid, sest GPS ei näidanud teetöödest tingitud ümbersuunamisi ning seega ekslesime keset ööd väga kitsastel linnatänavatel. Viimaks oli üks bussijuhtidest sunnitud bussist väljuma ja roolisolijat juhendama, et too midagi katki ei sõidaks. Giid tõttas samal ajal hotelli poole, sest ilmnes, et vanalinna pääseb ligi spetsiaalsetest väravatest, mille jaoks on eraldi võtit vaja.
Mingil hetkel jäimegi lihtsalt veidikeseks ajaks kuskile tänavanurgale liiklust blokeerima. Õnneks polnud palju rahvast, linn oli nagu välja surnud: kõik aknad olid pimedad. Kuna ühtki tuld korterites näha ei olnud, tegime omad järeldused, et elekter on Prantsusmaal kallis. Lõpuks märkasin ühest lahtisest aknast kedagi liikumas, kusjuures tuba oli kottpime ning teda valgustas ainult tänavalt tulev helk. Nähtavasti oli kinni jäänud buss tema tähelepanu äratanud, mispärast naine nüüd salaja napis riietuses toimuvat piiluda üritas.
Viimaks naases giid vanalinnapääsmega ja buss manööverdas ühes tükis hotelli ette, rahvas väljus, võttis oma kohvrid ja suundus kolmetärnihotelli Kyriad. Pärast toavõtmete jagamist oli lõpuks ometi võimalik kohver laiali lammutada ja kaasa võetud toitu süüa. Ma polnud pool päeva palukestki hamba alla pista saanud ning olin nälga suremas ja väsinud.
Sellegipoolest läksin alumisele korrusele uudistama ning WiFi-parooli küsima, kui põrkusin kokku ühe muldvana daamiga, kes samuti meie turismigruppi kuulus. Too üritas parasjagu retseptsioonis selgeks teha, et tema toa konditsioneer ei töötanud. Mõtlesin, et pakun lahkelt oma keeleoskust abiks ja tõlgin veidi. Hotellitöötaja sõnul ei oleks tohtinud kellegi toas konditsioneeriga probleeme olla, aga lubas saata kolleegi niipea kui võimalik. Memmeke tahtis lausa mind vaatama kutsuda, aga mul polnud mingit tahtmist hotellis lammutama hakata, niisiis tõin ettekäändeks oskamatuse ja tegin kiirelt sääred.
Olles end reisihigist puhtaks pesnud, kohvrist öösärgi välja koukinud ja avastanud, et hambapastat ei ole, võis viimaks magama heita, et järgmisel päeval veelgi väsinumana ärgata.
[2. päev]