Ma olen hea inimene. Ma ei joo, suitseta ega kiusa loomi. Ma aitan ligimest, kui näen, et too seda vajab. Ma jagan oma õppematerjale, ma aitan kursusekaaslasi kodutöödega. Ma koristan, lähen vara magama, ärkan vara ja kõigest sellest hoolimata keegi kuskil üleval vihkab mind ja otsustas mulle surmatõve kaela saata.
Olgu. Võib-olla mitte just surmatõve, aga ühe äärmiselt ebameeldiva haiguse ikkagi. Olin just jõudnud oma nädala varakult lõpetada, kolmapäeval, 12. oktoobril esimest korda käesoleva semestri jooksul trenni minna ja intensiivselt joogat teha ning seejärel koju sõita, kui järgmisel päeval näitas kraadiklaas 37.8 kraadi. Võtsin kiiruga palavikualandaja, sest olin lubanud ema linna viia, aga kui sõitmisaeg käes oli, otsustas ta, et ei saa haiget last rooli panna. Tõenäoliselt õige otsus. Mitu masinatäit pesu olin aga terve hommikupooliku jooksul jõudnud pesta ja õue kuivama viia.
Palavik muudkui tõusis ja tõusis ega polnudki langemise nägu. Reede õhtuks näitas displei juba 39 kraadi, mispeale ma pisikesse paanikasse sattusin ja paratsetamooli sisse ahmisin. See tundus veidi aitavat, sest tõmbas palaviku ajutiselt 37-38 kraadi ligi. Tuntud soovitus teki all higistada ei kandnud vilja, sest mul oli kogu aeg külm. Poorid läksid lahti alles 37.6 kraadi peal ja sellist tulemust oli üsna keeruline saavutada, sest keha otsustas, et tänavu olen kuum tots ja alla 38 mu temperatuur langeda ei tohi. Kurk oli puhas, valu ei olnud mujal, kui liigestes ja intensiivset joogat saanud lihastes. Piimhape tegi aga olukorra palju hullemaks, kui ta muidu oleks olnud, sest käsi oli pea võimatu liigutada. Grippi lubas kahtlustada liigesvalu. Eriti ebameeldivaks osutus valu vaagnaluus - täiesti absurdne koht.
Tagatipuks hakkas mulle ligi hiilima köha, mis kahe nädala jooksul ahelsuitsetajalaadseks läkastamiseks muutus ja öösiti magada ei lasknud, päevasest eksistentsist rääkimata. Isegi pärast terve paki Brontexi tarvitamist polnud mu köha paremaks läinud ja pange tähele, et Brontexi pakis on palju rohkem tablette kui lubatud 4-päevase kuuri jooksul tarvitatakse. Apteeker ütles, et kui Brontex ei mõjunud, siis ei mõju miski.
Läbi palaviku ja köha ja väsimuse ja deliiriumi katsusin siiski ka õppetööga tegeleda, sest olin võtnud eesmärgiks nii mõnegi koduse ülesande tol pikal kodus viibimise perioodil ära teha. Haigust ma seevastu arvesse võtnud ei olnud, mistõttu iga ajurakuliigutus oli suur pingutus ja lineaaralgebra kohe kindlasti deliiriumiolekus sama hästi välja ei tule kui kaine peaga.
Pühapäeval ei olnud ma ikka veel konditsioonis, et üksinda omal käel 4 tundi Tallinnasse sõita, mistõttu mu hea sõber mulle vastu tuli ja minu ning minu autoga ise pealinna läks. Kui ma oma raske kotiga ühikas viiendale korrusele jõudnud olin, mõtlesin, et nüüd on küll lõpp - nii läbi olin ma.
Järgmisel kahel nädalal vältisin koolis käimist nii palju, kui vähegi võimalik. Ilmusin kohale ainult nendesse harjutustundidesse ja praktikumidesse, mis minu jaoks hädavajalikud tundusid. Sellest hoolimata sain endale ikkagi mõne järeltöö kaela, mida nüüd likvideerima pean.
Esmaspäeval organiseeriti mind tutvuste kaudu Tallinnas perearstile, kes tegi vereanalüüsi, väitis, et mul on mandlipõletik ja kirjutas välja antibiootikumid. Arst ütles, et ma olen nii haige, et poleks tohtinud tema juurde tullagi. Andke andeks, oleksin pidanud kodus ära kärvama või? Kui ma arstile ei lähe, siis kuidas ma tean, mis mul viga on? Kuidas ma end ravin?
Apteeker küsis, kas soovin antibiootikumidega koos osta ka probiootikume ehk läbi lillede: "Kas annan sulle kõhulahtisti kõrvale kinnistit ka?".
Kaksteist päeva neelasin kolm korda päevas antibiootikume, mille pool toimeainet tuli pissides välja. Kaksteist päeva lasin antibiootikumidel kõike elusat mu sees hävitada. Pärast kahtteist päeva sain tõdeda, et mu kurk oli hullem kui enne kuuriga alustamist. Kui enne oli seal võib-olla kaks nõelapeasuurust valget täpikest, siis nüüd on mandlid valged nagu esimese lumega kaetud maapind. Küll aga on palavik alla läinud ja tunne on juba üsna inimese moodi.
Palavik muudkui tõusis ja tõusis ega polnudki langemise nägu. Reede õhtuks näitas displei juba 39 kraadi, mispeale ma pisikesse paanikasse sattusin ja paratsetamooli sisse ahmisin. See tundus veidi aitavat, sest tõmbas palaviku ajutiselt 37-38 kraadi ligi. Tuntud soovitus teki all higistada ei kandnud vilja, sest mul oli kogu aeg külm. Poorid läksid lahti alles 37.6 kraadi peal ja sellist tulemust oli üsna keeruline saavutada, sest keha otsustas, et tänavu olen kuum tots ja alla 38 mu temperatuur langeda ei tohi. Kurk oli puhas, valu ei olnud mujal, kui liigestes ja intensiivset joogat saanud lihastes. Piimhape tegi aga olukorra palju hullemaks, kui ta muidu oleks olnud, sest käsi oli pea võimatu liigutada. Grippi lubas kahtlustada liigesvalu. Eriti ebameeldivaks osutus valu vaagnaluus - täiesti absurdne koht.
Tagatipuks hakkas mulle ligi hiilima köha, mis kahe nädala jooksul ahelsuitsetajalaadseks läkastamiseks muutus ja öösiti magada ei lasknud, päevasest eksistentsist rääkimata. Isegi pärast terve paki Brontexi tarvitamist polnud mu köha paremaks läinud ja pange tähele, et Brontexi pakis on palju rohkem tablette kui lubatud 4-päevase kuuri jooksul tarvitatakse. Apteeker ütles, et kui Brontex ei mõjunud, siis ei mõju miski.
Läbi palaviku ja köha ja väsimuse ja deliiriumi katsusin siiski ka õppetööga tegeleda, sest olin võtnud eesmärgiks nii mõnegi koduse ülesande tol pikal kodus viibimise perioodil ära teha. Haigust ma seevastu arvesse võtnud ei olnud, mistõttu iga ajurakuliigutus oli suur pingutus ja lineaaralgebra kohe kindlasti deliiriumiolekus sama hästi välja ei tule kui kaine peaga.
Pühapäeval ei olnud ma ikka veel konditsioonis, et üksinda omal käel 4 tundi Tallinnasse sõita, mistõttu mu hea sõber mulle vastu tuli ja minu ning minu autoga ise pealinna läks. Kui ma oma raske kotiga ühikas viiendale korrusele jõudnud olin, mõtlesin, et nüüd on küll lõpp - nii läbi olin ma.
Järgmisel kahel nädalal vältisin koolis käimist nii palju, kui vähegi võimalik. Ilmusin kohale ainult nendesse harjutustundidesse ja praktikumidesse, mis minu jaoks hädavajalikud tundusid. Sellest hoolimata sain endale ikkagi mõne järeltöö kaela, mida nüüd likvideerima pean.
Esmaspäeval organiseeriti mind tutvuste kaudu Tallinnas perearstile, kes tegi vereanalüüsi, väitis, et mul on mandlipõletik ja kirjutas välja antibiootikumid. Arst ütles, et ma olen nii haige, et poleks tohtinud tema juurde tullagi. Andke andeks, oleksin pidanud kodus ära kärvama või? Kui ma arstile ei lähe, siis kuidas ma tean, mis mul viga on? Kuidas ma end ravin?
Apteeker küsis, kas soovin antibiootikumidega koos osta ka probiootikume ehk läbi lillede: "Kas annan sulle kõhulahtisti kõrvale kinnistit ka?".
Kaksteist päeva neelasin kolm korda päevas antibiootikume, mille pool toimeainet tuli pissides välja. Kaksteist päeva lasin antibiootikumidel kõike elusat mu sees hävitada. Pärast kahtteist päeva sain tõdeda, et mu kurk oli hullem kui enne kuuriga alustamist. Kui enne oli seal võib-olla kaks nõelapeasuurust valget täpikest, siis nüüd on mandlid valged nagu esimese lumega kaetud maapind. Küll aga on palavik alla läinud ja tunne on juba üsna inimese moodi.
Tõenäoliselt, isegi kui mul oli algul mandlipõletik, arenes see lõpuks siiski selleks, mida ma algul kartnud olin - infektsioosne mononukleoos. Tegemist on haigusega, mille sümptomid on mandlipõletikuga äravahetamiseni sarnased: punased põletikus valge katuga kaetud mandlid, paistes lümfid, väsimus, palavik.
Tegemist on aga viirushaigusega, mitte bakteriaalsega, mis tähendab, et antibiootikumid ei avalda sellele mingit mõju. Pigem teevad asja hullemaks, vähendades organismi kaitsevõimet ja muutes seda vastuvõtlikumaks muudele haigustele.
Ainuke asi, mis mono sümptomitega ei klappinud, oli see kohutav köha, mis tagatipuks mu seljalihased haigeks tegi, ja vereproov, mille kohaselt antikehad olid normaalsel tasemel ja mis näitas ainult põletikku.
Sel reedel lähen kordusproovi andma. Eks siis paistab, kuidas mononäitajad on. Kui neid pole, siis on mul mingi müstiline haigus, mis loodetavasti läheb ise üle.
Paljud inimesed on selle enda teadmata läbi põdenud. Mida nooremalt, seda kergem on haiguse kulg. Keha tekitab antikehad ja hilisem põdemine on sümptomiteta, kui üldse. Minul kahjuks nii ei läinud. Minul jäi asi korduma. Sain ma selle oma esimeselt poiss-sõbralt, kes siiamaani kõike salgab. Nüüd on iga kord, kui vähegi pingelisem periood ja kurk valutama hakkab, paanika, et taaskord on mono käes.
Põhikoolis põdedes panin kolm antibiootikumikuuri järjest, sest arst arvas, et mul on angiin, mis ära ei lähe. Kui lõpuks ema internetist otsis, mis tütrekesel ikkagi viga olla võiks, palusin ka mono vastu testida. Pihtas, põhjas. Mina aga olin selleks ajaks juba näost kollane, sest maks oli palju kannatanud.
Praegune erakorraline arst aga ütles, et ma oskan väga hästi kurku näidata. Pole ka ime, ma olen pidanud peegli ees palju harjutama.
Pilt: psychonekozawa
Tegemist on aga viirushaigusega, mitte bakteriaalsega, mis tähendab, et antibiootikumid ei avalda sellele mingit mõju. Pigem teevad asja hullemaks, vähendades organismi kaitsevõimet ja muutes seda vastuvõtlikumaks muudele haigustele.
Ainuke asi, mis mono sümptomitega ei klappinud, oli see kohutav köha, mis tagatipuks mu seljalihased haigeks tegi, ja vereproov, mille kohaselt antikehad olid normaalsel tasemel ja mis näitas ainult põletikku.
Sel reedel lähen kordusproovi andma. Eks siis paistab, kuidas mononäitajad on. Kui neid pole, siis on mul mingi müstiline haigus, mis loodetavasti läheb ise üle.
Paljud inimesed on selle enda teadmata läbi põdenud. Mida nooremalt, seda kergem on haiguse kulg. Keha tekitab antikehad ja hilisem põdemine on sümptomiteta, kui üldse. Minul kahjuks nii ei läinud. Minul jäi asi korduma. Sain ma selle oma esimeselt poiss-sõbralt, kes siiamaani kõike salgab. Nüüd on iga kord, kui vähegi pingelisem periood ja kurk valutama hakkab, paanika, et taaskord on mono käes.
Põhikoolis põdedes panin kolm antibiootikumikuuri järjest, sest arst arvas, et mul on angiin, mis ära ei lähe. Kui lõpuks ema internetist otsis, mis tütrekesel ikkagi viga olla võiks, palusin ka mono vastu testida. Pihtas, põhjas. Mina aga olin selleks ajaks juba näost kollane, sest maks oli palju kannatanud.
Praegune erakorraline arst aga ütles, et ma oskan väga hästi kurku näidata. Pole ka ime, ma olen pidanud peegli ees palju harjutama.
Pilt: psychonekozawa