Sai vist boksikaaslasi tutvustavas sissekandes midagi ära sõnatud, sest olles pühapäeval oma sõdurpoisi Mereväe baasi ära visanud, saabusin ühikasse, kus ootas nutetud silmadega C. Asja lähemalt uurides ilmnes, et too oli just oma kutist lahku läinud.
Meeldetuletuseks:
Kuna asi oli niivõrd tõsine, nõudis olukord äärmuslikke meetmeid. Kaevasin voodialustest varudest välja kõige suurema šokolaaditahvli, mille ümbrisel oli irooniliselt kirjas "Kallile!" ja tormasin kõrvaltuppa detaile kuulama.
Ilmnes, et lahkuminek oli olnud mõlema osapoole konsensuslik otsus. Nad olid omavahel rahulikult arutanud ja leidnud, et nii on mõlemale parem. C ja K leppisid kokku, et hetkel ei ole vahemaa tõttu suhet purssida ja eks see hiljem paistab, kas kasvavad lõplikult lahku või leiavad teineteist taas.
Järgmisel päeval kustutas C iPodist järjest lugusid, mis talle noormeest meenutasid, ja lõpuks jäigi neid väga vähe alles. Jõudsime järeldusele, et pea kõik laulud räägivad armastusest või tuletavad meelde kalleid inimesi. Samas, õige muusikaga tekibki sügavam seos.
Halb on aga see, et pealt kuulates tundus mulle, et mõni päev hiljem suhtles C oma kutiga vabalt edasi. Kokku-lahku ei tule kunagi kasuks, kuid kes olen mina seda ütlema. Positiivsest küljest kutsus ta ühe uue meestuttava õhtul õue jooksma, kuid kahjuks hüppas too alt. Vähemalt on tal kellegagi suhelda.
Natuke nadi oli C-d nädalavahetuseks üksinda ühiselamusse jätta, kuid mina ei saa ka murtud südame lapsehoidja olla. Küllap ta ellu jääb. Ostab šokolaadi, jäätist, kartulikrõpsu, nutab veidi ja lakub haavu. Hetkel on minu jaoks põhiline omaenda suhe jonksus hoida. Sõdurpoiss saadeti kolmeks nädalaks metsa, nii et ma ei saa temaga selle aja jooksul isegi mitte Facebookis vestelda. Üks nädal möödas, veel 14 päeva linnaloani. Mitte, et see lugejate jaoks oluline oleks, aga minu jaoks küll.
Pilt: http://eriktjernlund.deviantart.com/
- C-l ja K-l oleks oktoobris täitunud 2 aastat.
- C ja K elasid eelmisel aastal Tartus koos.
- C ja K planeerisid ühist tulevikku. C sõnul olid neil lapsedki juba paigas.
- Sel aastal kolis C õpingutega seoses Tallinna, jättes Tartu Ülikooliga seotud K teisele poole Eestit.
- C ja K kohtusid septembrist alates heal juhul ainult kord nädalas, aga C töö tõttu sageli isegi mitte siis.
- Mõlemal tekkis uus tutvusringkond, mis hõlmas palju vastassoost isikuid ja tekitas armukadedust.
Kuna asi oli niivõrd tõsine, nõudis olukord äärmuslikke meetmeid. Kaevasin voodialustest varudest välja kõige suurema šokolaaditahvli, mille ümbrisel oli irooniliselt kirjas "Kallile!" ja tormasin kõrvaltuppa detaile kuulama.
Ilmnes, et lahkuminek oli olnud mõlema osapoole konsensuslik otsus. Nad olid omavahel rahulikult arutanud ja leidnud, et nii on mõlemale parem. C ja K leppisid kokku, et hetkel ei ole vahemaa tõttu suhet purssida ja eks see hiljem paistab, kas kasvavad lõplikult lahku või leiavad teineteist taas.
Järgmisel päeval kustutas C iPodist järjest lugusid, mis talle noormeest meenutasid, ja lõpuks jäigi neid väga vähe alles. Jõudsime järeldusele, et pea kõik laulud räägivad armastusest või tuletavad meelde kalleid inimesi. Samas, õige muusikaga tekibki sügavam seos.
Halb on aga see, et pealt kuulates tundus mulle, et mõni päev hiljem suhtles C oma kutiga vabalt edasi. Kokku-lahku ei tule kunagi kasuks, kuid kes olen mina seda ütlema. Positiivsest küljest kutsus ta ühe uue meestuttava õhtul õue jooksma, kuid kahjuks hüppas too alt. Vähemalt on tal kellegagi suhelda.
Natuke nadi oli C-d nädalavahetuseks üksinda ühiselamusse jätta, kuid mina ei saa ka murtud südame lapsehoidja olla. Küllap ta ellu jääb. Ostab šokolaadi, jäätist, kartulikrõpsu, nutab veidi ja lakub haavu. Hetkel on minu jaoks põhiline omaenda suhe jonksus hoida. Sõdurpoiss saadeti kolmeks nädalaks metsa, nii et ma ei saa temaga selle aja jooksul isegi mitte Facebookis vestelda. Üks nädal möödas, veel 14 päeva linnaloani. Mitte, et see lugejate jaoks oluline oleks, aga minu jaoks küll.
Pilt: http://eriktjernlund.deviantart.com/