Arno, Toots ja Kiir läksid langevarjuhüppeid tegema. Kui viimased kaks õnnelikult maandunud olid, küsis Kiir Tootsilt, et kuhu siis Arno jääb. Toots mõtles natuke ja kostis siis: "Ole mureta! Ega Tali taeva jää!"
Aega läks, aga asja sai. Õnneks või kahjuks. Lumi on ilus, aga lootsin veel veidi selleta läbi saada, sest koos külmakraadidega tulid tagasi ka automured.
Aega läks, aga asja sai. Õnneks või kahjuks. Lumi on ilus, aga lootsin veel veidi selleta läbi saada, sest koos külmakraadidega tulid tagasi ka automured.
Diiselmootor on talvel niigi kapriisne - ei või iial teada, millal auto enne sõitu ütleb, et sorry, täna jääb ära. Ka minu oma käivitub viimasel ajal nagu traktor, hoolimata paagis loksuvast talvisest kütusesegust.
Praamijärjekorras auto ümber kontrolltiiru tehes avastasin, et tagumine kojamees on poolde luuki ripakil. Pärast seda pole enam tagaklaasi pesnud. Ootan pikisilmi, et keegi ninatark kirjutaks autole: "Pese mind."
Kõige lahedam on aga, et olen harjunud parkima käsipiduriga, viimasel ajal lausa käigu ja käsipiduriga topelt, kuid pakasele see ei meeldi. Sõpradega Ülemiste parklas autost välja astudes tundsin tuttavad kärsahaisu ja üritasin meenutada, kas ma tõesti sõitsim käsipiduriga Mustamäelt Ülemistesse. Kärsakas oli alles ka tagasi ühiselamusse jõudes ja käsipiduri kang käis kahtlaselt kergelt peale. Igaks juhuks konsulteerisin endast vanemate ja targematega ja ilmnes, et tõenäoliselt on pidur peale külmunud. Tavaliselt oleks see aga pidanud sõites maha tulema. Isa lohutas, et vaata, kui hea, et ma lõhnast aru sain - mõni linnatibi oleks mitu aastat niiviisi edasi sõitnud.
Piduriklotsid on niigi õhukesteks kulunud, annaks taevas, et ma oma autoga remondini välja vean.
Hommikuti vaatan aknast, kuidas autoomanikud oma masinaid lumehunniku alt välja kaevavad ja kahjurõõmutsen sisimas, et olin õigel ajal õiges kohas - enda auto parkisin ühikaeendi alla, kuhu lumi ei ulatu. Halvemal juhul pean ainult tagaklaasilt kaks lumehelvest ära puhuma.
Oma viis ööd järjest olen autot unes näinud: kord ei haaku pidurid üldse, kui estakaadil parkima pean, kord on liiga külm ja auto ei käivitu, kord on käsipidur peal, kord põlevad kõikvõimalikud märgutuled.
Üksik naine ja auto ei ole hea kombinatsioon.
Pilt: AnnaTyurina
Praamijärjekorras auto ümber kontrolltiiru tehes avastasin, et tagumine kojamees on poolde luuki ripakil. Pärast seda pole enam tagaklaasi pesnud. Ootan pikisilmi, et keegi ninatark kirjutaks autole: "Pese mind."
Kõige lahedam on aga, et olen harjunud parkima käsipiduriga, viimasel ajal lausa käigu ja käsipiduriga topelt, kuid pakasele see ei meeldi. Sõpradega Ülemiste parklas autost välja astudes tundsin tuttavad kärsahaisu ja üritasin meenutada, kas ma tõesti sõitsim käsipiduriga Mustamäelt Ülemistesse. Kärsakas oli alles ka tagasi ühiselamusse jõudes ja käsipiduri kang käis kahtlaselt kergelt peale. Igaks juhuks konsulteerisin endast vanemate ja targematega ja ilmnes, et tõenäoliselt on pidur peale külmunud. Tavaliselt oleks see aga pidanud sõites maha tulema. Isa lohutas, et vaata, kui hea, et ma lõhnast aru sain - mõni linnatibi oleks mitu aastat niiviisi edasi sõitnud.
Piduriklotsid on niigi õhukesteks kulunud, annaks taevas, et ma oma autoga remondini välja vean.
Hommikuti vaatan aknast, kuidas autoomanikud oma masinaid lumehunniku alt välja kaevavad ja kahjurõõmutsen sisimas, et olin õigel ajal õiges kohas - enda auto parkisin ühikaeendi alla, kuhu lumi ei ulatu. Halvemal juhul pean ainult tagaklaasilt kaks lumehelvest ära puhuma.
Oma viis ööd järjest olen autot unes näinud: kord ei haaku pidurid üldse, kui estakaadil parkima pean, kord on liiga külm ja auto ei käivitu, kord on käsipidur peal, kord põlevad kõikvõimalikud märgutuled.
Üksik naine ja auto ei ole hea kombinatsioon.
Pilt: AnnaTyurina