"Suvi"
Kolimine oli lahe. Pakkima hakkasin kohvikutöö kõrvalt juba kuu enne üürilepingu algust, sest muidu poleks lihtsalt jõudnud. See tähendas, et selle aja peale, kui ma reaalselt liikuma sain, oli mul ammu ununenud, mis mul kaasa pakitud oli ja mis mitte. Kokkuvõttes eemaldasin auto pagasnikust lisakihi ja ladusin sinna tetrisena ühe massiivse reisikoti, kasti dokumentidega, kotitäie voodipesu, dressikoti, riided puudel, pluss igaks juhuks tagavararatta, et tee peal hätta ei jääks. Kohver läks tagaistmele, tümm käima ja mina ise Tallinna poole teele.
Kolimine oli lahe. Pakkima hakkasin kohvikutöö kõrvalt juba kuu enne üürilepingu algust, sest muidu poleks lihtsalt jõudnud. See tähendas, et selle aja peale, kui ma reaalselt liikuma sain, oli mul ammu ununenud, mis mul kaasa pakitud oli ja mis mitte. Kokkuvõttes eemaldasin auto pagasnikust lisakihi ja ladusin sinna tetrisena ühe massiivse reisikoti, kasti dokumentidega, kotitäie voodipesu, dressikoti, riided puudel, pluss igaks juhuks tagavararatta, et tee peal hätta ei jääks. Kohver läks tagaistmele, tümm käima ja mina ise Tallinna poole teele.
Küll on tore, et kunagine klassivend pakkus mulle kolimisel abi. Üksinda oleksingi ma oma kodinaid tassima jäänud. Uus ühiselamutuba on nimelt viiendal korrusel. Isegi kahekesi pidime me kaks korda trepist üles-alla jooksma, et kõik asjad veetud saaksid.
Minu uus kodu on tilluke korter Akadeemia tee ühiselamus. Siin on kaks kahekohalist tuba, ühiskasutatav köök, WC ja vannituba. Kardinad on hästi koledad õunamustriga, aga täidavad oma varjamisülesannet hästi, sest täpselt üle tee asub Infotehnoloogia maja, mille akendest meid potentsiaalselt piiluda võidakse. Ühel õhtul isegi pöörasin toakaaslase tähelepanu ühele hilisele töötajale, kes osutus ta õppejõuks.
Olin pakkides arvestanud, et ühiselamus pole kindlasti koristusvahendeid, kuid kohapeal selgus, et siin on harjad, mopp, puhastuslapid, -vahendid, pesukauss, veekeetja... Küll mitte Üliõpilasküla vara, vaid boksikaaslaste isiklik, kuid siiamaani pole jagamisega probleemi olnud.
Hõivasin koheselt köögis endale kaks riiulit. Ühele panin toiduained ja teematerjali, teisele potid-pannid, nõud ja muu tarviliku. Arvutasime, et kui köögisektsioonist saaks igaüks endale 3 panipaika. Minule piisas kahest. Eelnevalt tuli need muidugi põhjalikult puhastada, sest kevadel olid siinseid elanikke kimbutanud prussakad, kellele suvel tõrje tehti ja kelle laibad ja tegevusjäljed nüüd kappides alles olid. Selle asemel, et ise kapid ära koristada, oli kõrvaltoa neiu oodanud, et tuleksid uued. Ega ma ei võtnud ka enda mureks rohkem, kui mul parasjagu vaja oli, kuid pealiskaudselt koristasin kõik tühjad alad ära.
Minu tuppa on eelmisest elanikust jäänud teler, millest ma kangesti lahti saada tahaksin, sest ta on minu kapipoolel ja takistab mu kohvrit sinna otsa panemast, kuid kuna juriidiliselt kuulub see nüüd mu toakaaslasele, ei ole minul õigust seda maha ärida. Olen küll vaikselt maininud, et teler on mul ees, kuid see läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui väga üle viskab, tõstan selle keset tuba.
WC ja vannituba on eraldi. Dušiga on kahjuks selline lugu, et see on seina küljes kinni ja käsiduši võimalus puudub. Seega saab alati sahmaka vett pähe, tahad seda või ei. Sooja veega siiamaani probleeme olnud pole, kuid ega ma siin pikki pesemisi ei harrastagi - maksame ju ometi kõik kommunaalid üüriarvele lisaks. Teised eelistavad oma pesuvahendeid, šampoone ja hambaharju vannitoas hoida, kuid mina olen harjunud enda asju enda ligi jätma. Lisaks väldib selline tegutsemisviis kraanikausiääre asjatut risustamist. Juba kolme neiugagi on peeglialune eend silmini seepe, pastasid, kreeme ja õlisid täis.
Ega see korter minu saabudes just kõige puhtam ei olnud ning samuti ei võtnud ma kohe tuhkatriinu mängimist enda mureks, kuid pärast ühist koosolekut ja mõninga reegli sätestamist koristas K juba järgmisel nädalavahetusel ainsana ühikasse jäänuna meie boksi üsna põhjalikult ära ja seda kõike ilma tolmuimejata. See on vist ka ainuke asi, millest sügavalt puudust tunnen. Ma ei ole harjainimene, minu arust pühib see vaid tolmu laiali. Mul on vaja kindlat teadmist, et kogu mustus imetakse kindlalt ühte kotti kokku. Tolmuimejaga on aga see teema, et kui ma selle isiklikuks kasutamiseks ostaksin, hakkaksid boksikaaslased seda minult laenama ja võib-olla teeksid katkigi. Kui aga ühiselt osta, tekib lahkudes küsimus, et kellele või kuhu see siis õieti jääma peaks. Tundub, et esialgu pean ilma tolmuimejata hakkama saama või siis selle väga kavalalt ära peitma.
Muidu tundub 514 üsnagi elatav. Pildid, kaardid ja tsitaadid on juba toaseinale kleebitud ja boksi hubasemaks-kodusemaks muutmine täies hoos. K hankis kuskilt köögilauale lina ja vetsupõrandale kaltsuvaiba. Üks oranž kaltsuvaip on köögipõrandal mustust kogumas. Üht taolist tahab ta ka meie tuppa. Idee, millest ma eriti vaimustuses ei ole. Seda peab ju kloppimas käima ja kuna põrand on libe, hakkab vaip kindlasti ohtlikke olukordi põhjustama. Igatsen oma kodu tolmuimejat. Või üldse tolmuimejaid.
Positiivne on see, et kui mul ühiselamust väga kopa ette viskab, on aasta lõpuni võimalus viibida kesklinna üürikorteris, mille praegune üürnik viibib Eestimaa pinnal kuidas juhtub. Mugavas asukohas, täpselt kesklinnas, kõik käe-jala juures. Kurb, et see meie pere isiklik korter ei ole, vaid siiski üürikas. Ning kahjuks on põgenemisvõimalus ainult esimesel semestril. Edaspidi olen omapäi. Mitte et ühiselamus nii õudne oleks, et siit põgenema peaks.
Aa, muide, koos Rattus 303 blogiga läks hävitamisele ka tuba number 303. Sellest ja toast number 302 saab nüüd ruum väikeklassidele, kes ühikarahvast terroriseerivad ja magada ei lase.
Mina olingi toa number 303 viimane elanik.
Pilt: Pelkine
Minu uus kodu on tilluke korter Akadeemia tee ühiselamus. Siin on kaks kahekohalist tuba, ühiskasutatav köök, WC ja vannituba. Kardinad on hästi koledad õunamustriga, aga täidavad oma varjamisülesannet hästi, sest täpselt üle tee asub Infotehnoloogia maja, mille akendest meid potentsiaalselt piiluda võidakse. Ühel õhtul isegi pöörasin toakaaslase tähelepanu ühele hilisele töötajale, kes osutus ta õppejõuks.
Olin pakkides arvestanud, et ühiselamus pole kindlasti koristusvahendeid, kuid kohapeal selgus, et siin on harjad, mopp, puhastuslapid, -vahendid, pesukauss, veekeetja... Küll mitte Üliõpilasküla vara, vaid boksikaaslaste isiklik, kuid siiamaani pole jagamisega probleemi olnud.
Hõivasin koheselt köögis endale kaks riiulit. Ühele panin toiduained ja teematerjali, teisele potid-pannid, nõud ja muu tarviliku. Arvutasime, et kui köögisektsioonist saaks igaüks endale 3 panipaika. Minule piisas kahest. Eelnevalt tuli need muidugi põhjalikult puhastada, sest kevadel olid siinseid elanikke kimbutanud prussakad, kellele suvel tõrje tehti ja kelle laibad ja tegevusjäljed nüüd kappides alles olid. Selle asemel, et ise kapid ära koristada, oli kõrvaltoa neiu oodanud, et tuleksid uued. Ega ma ei võtnud ka enda mureks rohkem, kui mul parasjagu vaja oli, kuid pealiskaudselt koristasin kõik tühjad alad ära.
Minu tuppa on eelmisest elanikust jäänud teler, millest ma kangesti lahti saada tahaksin, sest ta on minu kapipoolel ja takistab mu kohvrit sinna otsa panemast, kuid kuna juriidiliselt kuulub see nüüd mu toakaaslasele, ei ole minul õigust seda maha ärida. Olen küll vaikselt maininud, et teler on mul ees, kuid see läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui väga üle viskab, tõstan selle keset tuba.
WC ja vannituba on eraldi. Dušiga on kahjuks selline lugu, et see on seina küljes kinni ja käsiduši võimalus puudub. Seega saab alati sahmaka vett pähe, tahad seda või ei. Sooja veega siiamaani probleeme olnud pole, kuid ega ma siin pikki pesemisi ei harrastagi - maksame ju ometi kõik kommunaalid üüriarvele lisaks. Teised eelistavad oma pesuvahendeid, šampoone ja hambaharju vannitoas hoida, kuid mina olen harjunud enda asju enda ligi jätma. Lisaks väldib selline tegutsemisviis kraanikausiääre asjatut risustamist. Juba kolme neiugagi on peeglialune eend silmini seepe, pastasid, kreeme ja õlisid täis.
Ega see korter minu saabudes just kõige puhtam ei olnud ning samuti ei võtnud ma kohe tuhkatriinu mängimist enda mureks, kuid pärast ühist koosolekut ja mõninga reegli sätestamist koristas K juba järgmisel nädalavahetusel ainsana ühikasse jäänuna meie boksi üsna põhjalikult ära ja seda kõike ilma tolmuimejata. See on vist ka ainuke asi, millest sügavalt puudust tunnen. Ma ei ole harjainimene, minu arust pühib see vaid tolmu laiali. Mul on vaja kindlat teadmist, et kogu mustus imetakse kindlalt ühte kotti kokku. Tolmuimejaga on aga see teema, et kui ma selle isiklikuks kasutamiseks ostaksin, hakkaksid boksikaaslased seda minult laenama ja võib-olla teeksid katkigi. Kui aga ühiselt osta, tekib lahkudes küsimus, et kellele või kuhu see siis õieti jääma peaks. Tundub, et esialgu pean ilma tolmuimejata hakkama saama või siis selle väga kavalalt ära peitma.
Muidu tundub 514 üsnagi elatav. Pildid, kaardid ja tsitaadid on juba toaseinale kleebitud ja boksi hubasemaks-kodusemaks muutmine täies hoos. K hankis kuskilt köögilauale lina ja vetsupõrandale kaltsuvaiba. Üks oranž kaltsuvaip on köögipõrandal mustust kogumas. Üht taolist tahab ta ka meie tuppa. Idee, millest ma eriti vaimustuses ei ole. Seda peab ju kloppimas käima ja kuna põrand on libe, hakkab vaip kindlasti ohtlikke olukordi põhjustama. Igatsen oma kodu tolmuimejat. Või üldse tolmuimejaid.
Positiivne on see, et kui mul ühiselamust väga kopa ette viskab, on aasta lõpuni võimalus viibida kesklinna üürikorteris, mille praegune üürnik viibib Eestimaa pinnal kuidas juhtub. Mugavas asukohas, täpselt kesklinnas, kõik käe-jala juures. Kurb, et see meie pere isiklik korter ei ole, vaid siiski üürikas. Ning kahjuks on põgenemisvõimalus ainult esimesel semestril. Edaspidi olen omapäi. Mitte et ühiselamus nii õudne oleks, et siit põgenema peaks.
Aa, muide, koos Rattus 303 blogiga läks hävitamisele ka tuba number 303. Sellest ja toast number 302 saab nüüd ruum väikeklassidele, kes ühikarahvast terroriseerivad ja magada ei lase.
Mina olingi toa number 303 viimane elanik.
Pilt: Pelkine