Pilt: CassiesCrue
Nagu igal aastal, tähistati ka seekord ühiselamus jõule. Mina olin piparkoogiküpsetamise ajal põhikooli jõulupeol helipuldis abiks, kuid keset pakkide jagamist jõudsin tagasi. Kui ma load sain, olin juht, kellel teiste ebaprofessionaalne käitumine liikluses närvi kohutavalt mustaks ajas. Igasugused jalakäijad tilbendasid alati vales kohas ja autojuhid ei osanud parkida või keeldusid teistega arvestamast, sõites alla lubatud kiirust, liiklust niiviisi pidurdades. Ajaga on see paranenud, aga asendunud hoopis teise nähtusega: nüüd ajab mind närvi see, kui keegi kõrvalistmelt targutama kukub.
Weebly on viimasel ajal nii palju uuendusi teinud. Näiteks lasid nad välja aplikatsiooni tahvelarvutile, mis on igati teretulnud, sest mul just selline vidin on. Samas tegid nad muudatusi ka veebivariandis, mis tähendab, et tahvliga on ülimalt närvesööv, kui mitte pea võimatu, brauseris kirjutada.
Miks ma siis tahvliappi ei kasuta? Sest see ei toeta veel blogi, mis on põhiline koht, kuhu ma kirjutada soovin. Kuna mul arvutit ei ole, pean läbi brauseri tegutsema, aga see kokkujooksmine ja lehe nihkumine ja mittekuuletumine ajab mind iga kord nii endast välja, et pean vägisi hoiduma tahvli vastu seina loopimisest. See on ka üks põhjus, miks ma viimasel ajal eriti kirjutanud ei ole. Ma hoian oma vaimset tervist. Mõtlesin kirjutamise asemel rohkem pilte üles laadima hakata, aga siis meenus, et esiteks pole mul esinduslikku kaamerat ja teiseks puuduvad objektid, mida pildistada. Mu elu on igav. Ma ei taha siia panna pilte voodi all olevatest tolmurullidest või hommikusöögist. Ostke mulle arvuti. Ei, ärge ostke. Te ei oska õiget valida ikka. Ja ma saan väga edukalt ilma hakkama. Lihtsalt kirjutan vähem blogi. Weebly, tee oma jura korda. Pilt: Eibo-Jeddah (linke ei saa ka korralikult lisada) Laululaagri ajal leidsin lavakardinate tagant pimedusest vana kergelt häälest ära omapärase kõlaga Estonia tiibklaveri, millele pisut eluvaimu sisse puhusin. Õhtu lõpetasin hüljatud instrumendi taga, et hommikul taas jätkata. Kui oleks saanud, oleks kaasagi võtnud.
Poolpimedad prillikandjad, kes veedavad ilma abivahenditeta oma elu nagu siil udus, teavad, kui olulised on okulaarid ning missugust paanikat põhjustab nende puudumine või, veel hullem, teadmata kadunuks jäämine.
Ma olen alati olnud abivalmis inimene. Algkassides ja põhikoolis lubasin teistel alati kodused ülesanded enda pealt ära kirjutada. Kui keegi harjutust lahendada ei osanud, võis ta julgelt minu poole pöörduda. Mõnikord aitasin klassikaaslasi kontrolltööde ajalgi. Gümnaasiumis olen ma üllast traditsiooni jätkanud.
Sel aastal lahkus meie ühikast üks administraator ning asemele tuli teine. Kui ma varem arvasin, et eelmine oli kuri, siis uuest ei tasu rääkidagi. See, mis siin toimub, on täielik hullumaja.
|
R.303
Ühikarott alates 2012. aasta sügisest. Blogi, mis kajastab kõigi eelduste kohaselt viimast ja kõige hektilisemat aastat linnakoolis ja selle ühiselamus. Arhiiv
May 2015
|
- Pesa
- Päevik
- Arhiiv
-
Looming
-
Luule
>
-
Kirjutised
>
-
Retsensioonid
>
- Paneelmaja vang
- Kiri Eestist
- Igav on
- Direktor
- Haridusministri hommikupoolik
- Teeme sääsest elevandi
- Vara tööle, hilja voodi
- Kuldsete lokkidega poisike
- Lilleke
- Ühel pimedal tormisel õhtul
- 51 halli varjundit
- Sõrves hukkus kalur
- Kiri Eestist
- Ratatouille Grimm
- HIV ja AIDS (referaat)
- Kui kodu jääb kitsaks
-
Retsensioonid
>
- Galerii >
-
Luule
>
- Veimevakk