Teise korruse duširuumid olid alla igasugust arvestust juba siis, kui mina kümnenda klassi algul neid kasutasin, mis neist siis praeguseks järele jäänud olema peaks?
Õige vastus on, et suurt midagi. Lausa nii vähe, et kaks kabiini on täiesti ära lõhutud ja ootavad remonti, mistõttu teise korruse tüdrukud end kolmandale pesema tulevad. Ei, ma pole kade, ärge saage valesti aru! Minu poolest pesku, vähemalt ei haise.
Ükskord duši alla minnes jalutas sisse X, kes oli ka teiselt korruselt oma lemmikduši ajutiselt kaotanud ja nüüd uut otsis. Küsis minult, kes ma end parasjagu peegli ees imetlesin, milline dušš kolmandal kõige parem olema pidi, et siis sinna alla minna. Mul polnud mingit tahtmist loovutada oma lemmikut, mida ma kohe-kohe kasutada kavatsesin, ja niisiis ütlesin, et siin pole suurt erinevust, kõik on korralikud, ise enda pesuvahendeid oma lemmikduši alla sättides. Sellega oli selgeks tehtud, kes tol hetkel duširuumis domineeris, ja mõlemad osapooled said end rahus küürida.
Dušidega on üldse kogu aeg midagi huvitavat toimumas, neist võiks rääkima jäädagi. Näiteks kunagi oli minu lemmikkabiini põrand nii räpane ja äravooluauk juuksekarvu täis, et selle asemel, et end koristamisega vaevata, sest mille eest meie koristajale muidu palka makstakse, läksin lihtsalt kõrvaloleva duši alla, mida ma ammu kasutanud polnud. Kuna minu lemmik vajab pidevalt nupule vajutamist, mistõttu ma end pestes lihtsalt puusaga vastu nuppu toetun, kasutasin seda harjumust ka teise duši all. Suur oli minu üllatus, kui ma avastasin, et pärast pesu lõppu vesi kuidagi jooksmist lõpetada ei taha. Paanikas käis peast juba läbi, kuidas peab torumehe kutsuma, et vesi igaveseks jooksma ei jääks. Lõpuks otsustasin lihtsalt natuke oodata ja vaadata, mis saab. Tulin duši alt välja, kuivatasin end ära, mässisin rätiku ümber ja marssisin oma tuppa. Kui ma pärast riietumist kööki võileiba tegema suundusin, ei olnud jooksva vee heli enam kuulda, seega põikasin vannitoast läbi, et avastada, et veejuga on tõepoolest lõppenud. Seekord ei pidanudki kedagi appi kutsuma, kuid igaks juhuks hoian edaspidi keskmisest dušist eemale.
Kolmas dušš aga tilgub niisama.
Pilt: TamarViewStudio
Ükskord duši alla minnes jalutas sisse X, kes oli ka teiselt korruselt oma lemmikduši ajutiselt kaotanud ja nüüd uut otsis. Küsis minult, kes ma end parasjagu peegli ees imetlesin, milline dušš kolmandal kõige parem olema pidi, et siis sinna alla minna. Mul polnud mingit tahtmist loovutada oma lemmikut, mida ma kohe-kohe kasutada kavatsesin, ja niisiis ütlesin, et siin pole suurt erinevust, kõik on korralikud, ise enda pesuvahendeid oma lemmikduši alla sättides. Sellega oli selgeks tehtud, kes tol hetkel duširuumis domineeris, ja mõlemad osapooled said end rahus küürida.
Dušidega on üldse kogu aeg midagi huvitavat toimumas, neist võiks rääkima jäädagi. Näiteks kunagi oli minu lemmikkabiini põrand nii räpane ja äravooluauk juuksekarvu täis, et selle asemel, et end koristamisega vaevata, sest mille eest meie koristajale muidu palka makstakse, läksin lihtsalt kõrvaloleva duši alla, mida ma ammu kasutanud polnud. Kuna minu lemmik vajab pidevalt nupule vajutamist, mistõttu ma end pestes lihtsalt puusaga vastu nuppu toetun, kasutasin seda harjumust ka teise duši all. Suur oli minu üllatus, kui ma avastasin, et pärast pesu lõppu vesi kuidagi jooksmist lõpetada ei taha. Paanikas käis peast juba läbi, kuidas peab torumehe kutsuma, et vesi igaveseks jooksma ei jääks. Lõpuks otsustasin lihtsalt natuke oodata ja vaadata, mis saab. Tulin duši alt välja, kuivatasin end ära, mässisin rätiku ümber ja marssisin oma tuppa. Kui ma pärast riietumist kööki võileiba tegema suundusin, ei olnud jooksva vee heli enam kuulda, seega põikasin vannitoast läbi, et avastada, et veejuga on tõepoolest lõppenud. Seekord ei pidanudki kedagi appi kutsuma, kuid igaks juhuks hoian edaspidi keskmisest dušist eemale.
Kolmas dušš aga tilgub niisama.
Pilt: TamarViewStudio