Ma vihkan jooksmist. See on spordiala, mida ma eales vabatahtlikult ei harrasta. Mingisugust erilist põhjust selle taga ei peitugi. Mulle lihtsalt ei meeldi joosta. Rattasõiduga on aga sootuks teised lood. Pedaale võiksin ma päevad läbi tallata.
On ainult üks viga: mul peavad selleks olema ideaalsed tingimused. See tähendab, et tuul ei tohi olla liiga tugev või kui on, peab ta puhuma selja tagant; ilm peab soovitatavalt olema päikesepaisteline ja soe, et riietest tingitud takistus oleks võimalikult väike ja masin peab olema töökorras. Taolised suvised näitajad on viimasel ajal taaskord ilmnema hakanud. Püsima jääb vaid üks probleem - mul pole linnas jalgratast.
Siiski lahendasin edukalt ka selle küsimuse. Nimelt sain esmaspäeval teada, et minu akna all jalgpalli tagumas käiv klassivend väntab sageli sellepärast linna. Palusin ilusti ja mul lubatigi lahkelt ratast laenata. Kuna ma polnud terve talve rattaga sõita saanud ja istmikualune masin oli päris šikk, nautisin antud võimalust täiel rinnal, kimasin läbi pool linna ja sattusin isegi lähedal asuvasse sadamasse.
Kui tagasi staadionile jõudsin, oodati mind juba. Leppisime klassivennaga kokku, et kui ta teinekord linna väntab ja tal jalgpallimängu ajal ratast vaja pole, annab ta mulle teada.
Sellest aga mulle ei piisanud, sest järgmisel päeval oli veelgi ilusam ilm ja ma lihtsalt pidin taaskord sõitma minema. Seekord aitas mind hädasti välja lähedal elav klassiõde, kes ise tol õhtul maakodusse läks ja kellel järelikult samal ajal ratast vaja polnud.
Mõeldud, tehtud. Kuna tema pääses koolist enne mind, tõi ta oma ratta ühiselamu ette. Kui mina lõpuks vaba aja nautimiseni jõudsin, keerasin rattaluku lahti ja istusin sadulasse.
Too sõit polnud aga eelnevaga absoluutselt võrreldav. Istmik oli esmaspäevasest sadulast haige, liikumine tundus kogu aeg olevat vastutuult ja ülesmäge ning pidin korduvalt rattaga alla ajama inimesi, kes ootamatult mu trajektoorile ilmusid.
Sellegipoolest sõitsin jonniga maha hunniku kilomeetreid. Pärast trenni olin küll väsinud, aga õnnelik. Tore on teada, et leidub inimesi, kes mind oma jalgratastega usaldavad. Mina isiklikult küll ennast ei usaldaks.
Pilt: NabiKat
Siiski lahendasin edukalt ka selle küsimuse. Nimelt sain esmaspäeval teada, et minu akna all jalgpalli tagumas käiv klassivend väntab sageli sellepärast linna. Palusin ilusti ja mul lubatigi lahkelt ratast laenata. Kuna ma polnud terve talve rattaga sõita saanud ja istmikualune masin oli päris šikk, nautisin antud võimalust täiel rinnal, kimasin läbi pool linna ja sattusin isegi lähedal asuvasse sadamasse.
Kui tagasi staadionile jõudsin, oodati mind juba. Leppisime klassivennaga kokku, et kui ta teinekord linna väntab ja tal jalgpallimängu ajal ratast vaja pole, annab ta mulle teada.
Sellest aga mulle ei piisanud, sest järgmisel päeval oli veelgi ilusam ilm ja ma lihtsalt pidin taaskord sõitma minema. Seekord aitas mind hädasti välja lähedal elav klassiõde, kes ise tol õhtul maakodusse läks ja kellel järelikult samal ajal ratast vaja polnud.
Mõeldud, tehtud. Kuna tema pääses koolist enne mind, tõi ta oma ratta ühiselamu ette. Kui mina lõpuks vaba aja nautimiseni jõudsin, keerasin rattaluku lahti ja istusin sadulasse.
Too sõit polnud aga eelnevaga absoluutselt võrreldav. Istmik oli esmaspäevasest sadulast haige, liikumine tundus kogu aeg olevat vastutuult ja ülesmäge ning pidin korduvalt rattaga alla ajama inimesi, kes ootamatult mu trajektoorile ilmusid.
Sellegipoolest sõitsin jonniga maha hunniku kilomeetreid. Pärast trenni olin küll väsinud, aga õnnelik. Tore on teada, et leidub inimesi, kes mind oma jalgratastega usaldavad. Mina isiklikult küll ennast ei usaldaks.
Pilt: NabiKat