Appi, kui hea on oma kodus olla! Oma tuba, oma voodi, oma köök, oma teler, oma, oma, oma... Ega vist enne ei õpigi kodu hindama, kui temast kaua eemal olla. Just nimelt "temast", sest kodu on minu jaoks muutunud elusolendiks. Tal on oma spetsiifiline lõhn, mis uksest sisse astudes ninna torkab. Selline mõnus aroom, mida ühikas kunagi pole. Selline, mis kutsub ja kaisutab, hellitab ja ei taha enam kunagi minema lasta.
Tegin täna pattu. Ma kutsusin oma ühikat "koduks". See vupsas kuidagi automaatselt suust. Ühikavalvurile jäi see muidugi kõrvu ja meeldis, aga minul oleks südamest nagu tükk rebitud. Ma reetsin oma Kodu! Ma nimetasin taolise auväärse nimega kohta, kus olen viibinud vaid kaks nädalat! Kuidas ma võisin? Kas ma tõesti ei mõelnud, et kõigest natuke maad eemal asub too tõeline püha koht? Minu oma kullakallis Kodu. Pean ilmtingimata kogu südamest oma tegude eest vabandust paluma.
Samas ei ole mõtet teha nägu, et Kodu igavesti minu koduks jääb. Peagi tuleb ta välja vahetada. Elus on juba kord nii, et mitte miski ei ole püsiv. Õppimisega kaasneb elukohavahetus ja keegi ei tea, kus me lõpetame, peatume ja oma Kodu loome. Kuid omast kogemusest võin öelda, et kõige esimene loobumine on kõige valusam.
Tulles nüüd tagasi oma Kodu heade külgede juurde - neid hakkab mulle järjest rohkem ilmuma. Lisaks kodusele lõhnale ja õdusale atmosfäärile on kodus ka tuttavad inimesed ja esemed. Ei pea muretsema, kuhu oma asjad laokile jätad või mis selga paned, kui teise tuppa lähed. Võid teha, mida tahad, just siis, kui tahad. See n-ö 'oma-loa-tunne' on ainulaadne ja ihaldusväärne.
Tekib tunne, et Kodu igatseb mind sama palju, kui mina teda. Tulles embab ta mind oma suurte hellade kätega ja minnes hoiab meeleheitlikult jakivarrukast kinni. Ta tirib püksisäärest ja nutab, kui uks mu järel sulgub. Kuid samas me teame, et varsti kohtume taas - ma tulen täpselt samamoodi tema õrna embusesse, kui varem! Jällenägemiseni, Kodu...
Samas ei ole mõtet teha nägu, et Kodu igavesti minu koduks jääb. Peagi tuleb ta välja vahetada. Elus on juba kord nii, et mitte miski ei ole püsiv. Õppimisega kaasneb elukohavahetus ja keegi ei tea, kus me lõpetame, peatume ja oma Kodu loome. Kuid omast kogemusest võin öelda, et kõige esimene loobumine on kõige valusam.
Tulles nüüd tagasi oma Kodu heade külgede juurde - neid hakkab mulle järjest rohkem ilmuma. Lisaks kodusele lõhnale ja õdusale atmosfäärile on kodus ka tuttavad inimesed ja esemed. Ei pea muretsema, kuhu oma asjad laokile jätad või mis selga paned, kui teise tuppa lähed. Võid teha, mida tahad, just siis, kui tahad. See n-ö 'oma-loa-tunne' on ainulaadne ja ihaldusväärne.
Tekib tunne, et Kodu igatseb mind sama palju, kui mina teda. Tulles embab ta mind oma suurte hellade kätega ja minnes hoiab meeleheitlikult jakivarrukast kinni. Ta tirib püksisäärest ja nutab, kui uks mu järel sulgub. Kuid samas me teame, et varsti kohtume taas - ma tulen täpselt samamoodi tema õrna embusesse, kui varem! Jällenägemiseni, Kodu...