Reedel oli naistepäev, hurraa. Lilled, šokolaad, kingitused ja muu pahn. Mõttetud on need pühad ja tähtpäevad, ma ütlen. Mitte sellepärast, et keegi mulle kunagi midagi ei too (ega ma tahakski - viinamarjad on hapud?), vaid seetõttu, et minu arust on inetu, kui ainult üks kord aastas olulisi inimesi meeles peetakse ning sedagi vaid seepärast, et selline on traditsioon. Ilusam oleks sagedamini lähedastele midagi head öelda.
Seetõttu ei teinud mina ka probleemi sellest, kui erinevalt paralleelklassi noormeestest meie omad tüdrukutele lilli ei toonud. Teised neiud olid muidugi paanikas ja solvunud, kuigi pigem sellepärast, et paralleelikad õiekesi said ja nemad mitte.
Minu naistepäevaüllatus tuli siis, kui ennast taaskord ebaviisakalt tuppa number 312 vedanud olin, et klassivennaga "Chuck'i" vaadata. Ühel hetkel marssis sisse härra Z, vestles veidi ning lippas siis minema, et mõne aja pärast, pulgakomm näpus, tagasi tulla. "Palun! Ilusat naistepäeva!" soovis ta ja ulatas mulle kommi.
Siis läks küll tuju heaks, kuigi see arvatavasti ainult traditsioonist tingitud žest oli. Oleks nii vaid sagedamini...
Pilt: niiicoley
Minu naistepäevaüllatus tuli siis, kui ennast taaskord ebaviisakalt tuppa number 312 vedanud olin, et klassivennaga "Chuck'i" vaadata. Ühel hetkel marssis sisse härra Z, vestles veidi ning lippas siis minema, et mõne aja pärast, pulgakomm näpus, tagasi tulla. "Palun! Ilusat naistepäeva!" soovis ta ja ulatas mulle kommi.
Siis läks küll tuju heaks, kuigi see arvatavasti ainult traditsioonist tingitud žest oli. Oleks nii vaid sagedamini...
Pilt: niiicoley