Ma rumal-rumal rotipoeg! Mitte kunagi ei suuda ma väljakutsele "ei" öelda ning nüüd ma siis istun siin ühiselamutoas, kaelas rippumas klassikaaslaselt toast number 205 laenatud elektrikitarr ja üritan seda korralikult mängima õppida. Tegelikult tuleb isegi täitsa hästi välja. Paremini, kui ma oleksin arvanud. Kuu ajaga saab selgeks küll.
16.-20. aprillil otsustas Eestit väisata jazz-fusion-muusikat viljelev mitme riigi muusikute ühiskooslus MaiGroup, kes hiljuti koostas oma esimese albumi "Luv" ning seda nüüd esitleb. Bändis on viis liiget: basskitarril Mai Agan (Jõgi), klahvpillidel Rasmul Lindelöw, kitarril Calle Stålenbring, saksofonil Björn Arkö ja trummidel Jonathan Lundberg.
Bändiliider Mai Agan on mu tuttava lähisugulane, kuid mina nägin teda esimest korda. Andke mulle andeks, aga kuigi esmamuljed on enamasti petlikud, siis hetkel too neiu minule väga sümpaatne ei tundu. Üsna palju häiris tema lavaline käitumine. 24-aastane naine võiks rääkida veidi täiskasvanulikumalt, eriti kui tegu on range ja reeglipärase džässkontserdiga. Kilehäälne "jee", rõõmustamine kuulajate naerma ajamise üle ja ninnu-nännutamine sobivad pigem koolibändidele kui professionaalsetele muusikutele. Ootasin kedagi külma, üleolevat, rahulikku, kes kontrolliks publikut ainuüksi oma pilguga ega muretseks, kuidas konservatiivseid itsitama panna.
Jazz on loomult raske muusika. Seda on keeruline kuulata ja veelgi keerulisem mõista. MaiGroupi kontsert oli minu jaoks teine puhta džässi kontsert ja ma pean ausalt tunnistama, et kui eelmisel korral pehmendas tugeva džässi lööki The Werg, siis seekord kallati mind üle räigete saksofoni- ja bassikäikudega, mis mu olemise üsnagi ebamugavaks tegid. Jazz-muusika on minu jaoks meeldiv taustahelina kohvikus-restoranis, kus õhkkond on rahulik, seltskond jutukas ja olek niisama õdus. Istuda kramplikult toolil ja olla sunnitud ainiti viie inimese musitseerimist vaatama - see pole minu jaoks.
Muusikaline pool oli muidugi vägev. Kui mind juba rangelt kuulama pandi, võisin ju samahästi artistide taset jälgida. Kuigi tegelen ka ise mingil määral muusikaga, ei suuda ma kunagi kontsertidel süveneda. Jälgisin, kuidas minu kõrval istuv kitarrist üksipulgi Calle Stålenbringi liigutusi analüüsis, ning veidi kaugemal istuval trummaril käed-jalad tõmblema hakkasid.
Ilus oli kuulata, kuigi lood kippusid liiga pikaks venima, nagu džässi puhul ikka juhtub. Tundub, et pool saali tüdines kontserdi esimese osa ajal raskest muusikast või oli neil vajadus mujale minna, sest pärast vaheaega olid read palju hõredamad kui enne. Mina ei suuda kunagi kontserdilt või etenduselt varem lahkuda, ükskõik, kui vastumeelne see minu jaoks ka pole. Kui ma olen piletiraha maksnud ja enesele lubanud, et ma sellast kellaajast selle kellaajani kulutan oma aega kultuurisündmuse peale, siis ma seda ka teen.
Arvatavasti unustan ma siiski jälle üsna pea, et mulle džässkontserdid ei meeldi, ning ka järgmine kord istun saalis ja kuulan erinevaid kooslusi. Ehk läheb siis paremini, on mu lootus ning ühtlasi lolli lohutus.
Bändiliider Mai Agan on mu tuttava lähisugulane, kuid mina nägin teda esimest korda. Andke mulle andeks, aga kuigi esmamuljed on enamasti petlikud, siis hetkel too neiu minule väga sümpaatne ei tundu. Üsna palju häiris tema lavaline käitumine. 24-aastane naine võiks rääkida veidi täiskasvanulikumalt, eriti kui tegu on range ja reeglipärase džässkontserdiga. Kilehäälne "jee", rõõmustamine kuulajate naerma ajamise üle ja ninnu-nännutamine sobivad pigem koolibändidele kui professionaalsetele muusikutele. Ootasin kedagi külma, üleolevat, rahulikku, kes kontrolliks publikut ainuüksi oma pilguga ega muretseks, kuidas konservatiivseid itsitama panna.
Jazz on loomult raske muusika. Seda on keeruline kuulata ja veelgi keerulisem mõista. MaiGroupi kontsert oli minu jaoks teine puhta džässi kontsert ja ma pean ausalt tunnistama, et kui eelmisel korral pehmendas tugeva džässi lööki The Werg, siis seekord kallati mind üle räigete saksofoni- ja bassikäikudega, mis mu olemise üsnagi ebamugavaks tegid. Jazz-muusika on minu jaoks meeldiv taustahelina kohvikus-restoranis, kus õhkkond on rahulik, seltskond jutukas ja olek niisama õdus. Istuda kramplikult toolil ja olla sunnitud ainiti viie inimese musitseerimist vaatama - see pole minu jaoks.
Muusikaline pool oli muidugi vägev. Kui mind juba rangelt kuulama pandi, võisin ju samahästi artistide taset jälgida. Kuigi tegelen ka ise mingil määral muusikaga, ei suuda ma kunagi kontsertidel süveneda. Jälgisin, kuidas minu kõrval istuv kitarrist üksipulgi Calle Stålenbringi liigutusi analüüsis, ning veidi kaugemal istuval trummaril käed-jalad tõmblema hakkasid.
Ilus oli kuulata, kuigi lood kippusid liiga pikaks venima, nagu džässi puhul ikka juhtub. Tundub, et pool saali tüdines kontserdi esimese osa ajal raskest muusikast või oli neil vajadus mujale minna, sest pärast vaheaega olid read palju hõredamad kui enne. Mina ei suuda kunagi kontserdilt või etenduselt varem lahkuda, ükskõik, kui vastumeelne see minu jaoks ka pole. Kui ma olen piletiraha maksnud ja enesele lubanud, et ma sellast kellaajast selle kellaajani kulutan oma aega kultuurisündmuse peale, siis ma seda ka teen.
Arvatavasti unustan ma siiski jälle üsna pea, et mulle džässkontserdid ei meeldi, ning ka järgmine kord istun saalis ja kuulan erinevaid kooslusi. Ehk läheb siis paremini, on mu lootus ning ühtlasi lolli lohutus.
Täiendasin loomingunurka paari uue proosatekstiga. On teised sellised lühikesed, kuid uhke olen ma nende üle siiski.
Pilt: sora-no-tsubasa
Pilt: sora-no-tsubasa