Mina otsustasin ka lõpuks olla üks neist vähestest, kes ühikas ise süüa valmistavad, mitte ainult kiirtoidust ei ela. Nüüd ma siis istun siin ühikaköögis ja ootan, et pirukad valmis saaksid.
Kõik küpsetamiseks hädavajalik on ühikas olemas - ühes sahtlis on pannid, teises tainarull. Ainult küpsetuspaber ja toortoiduained tuleb rotil ise muretseda.
Kõik küpsetamiseks hädavajalik on ühikas olemas - ühes sahtlis on pannid, teises tainarull. Ainult küpsetuspaber ja toortoiduained tuleb rotil ise muretseda.
Olles eelneval õhtul poes käinud ja valmis ostnud taina, viinerid ja banaanid, lõin kõik asjad köögiletile laiali. Sahtlist võtsin panni, nõudekuivatusrestilt lõikelaua. Mässisin taina ümbrisest lahti, lõikasin tüki, panin lõikelauale ja katsusin veidi laiemaks rullida. Kuid võta näpust - mul polnud jahu...
Kuidas rullida ilma jahuta pehmet tainast, mis kipub tainarulli, lõikelaua ja näppude külge jääma? Eks häda ajab härja kaevu ja nii olin minagi sunnitud midagi välja mõtlema.
Kõige lihtsam oleks olnud tainatükikest käte vahel sobivasse suurusesse venitada, aga veelgi nupukamad inimesed suudavad sellele probleemile veelgi loovama lahenduse leida. Nii avastasin minagi, et ümbrispaberi külge tainas ei jää. Mõeldud, tehtud! Ümbrispaber, tainatükk, küpsetuspaber, tainarull - selline järjekord võimaldas mul taina sobivasse suurusesse vormida. Edasi oli kõik juba imelihtne. Viineri ümber rulli ja ahju.
Aga ahi ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Siinsetel ahjudel on nuppude pealt tekst ära kulunud ning temperatuuri ei saa ka just tulikuumaks nimetada. Lõpuks ei jõudnud ma enam oodata, ja lükkasin panni ahju.
Kui pirukad juba üpriski kuldpruunid välja paistsid, otsustasin, et see pannitäis on küllalt saanud. Võtsin panni välja ja lükkasin ahju järgmise. Hakkasin siis küpsenud pirukaid silmitsema ja avastasin, et need olid alt hoopiski küpsemata! Pöörasin need kähku ümber ja tagasi ahju.
Lõpuks said pirukad ka alt ilusa kuldpruuni kihi peale. Olles esimese satsiga rahul, pistsin taaskord küpsema teise plaaditäie viineripirukaid. Need nägid juba tunduvalt paremad välja ning ka küpsesid kiiremini. Suisa nii kiiresti, et pidid äärepealt ära kõrbema. Õnneks sain õigel ajal jaole ning nüüd on järgmise päeva söök mureta.
Või tänase õhtu...
Või lähima viie minuti...
Keele viib alla!
Pilt: EliseEnchanted
Kuidas rullida ilma jahuta pehmet tainast, mis kipub tainarulli, lõikelaua ja näppude külge jääma? Eks häda ajab härja kaevu ja nii olin minagi sunnitud midagi välja mõtlema.
Kõige lihtsam oleks olnud tainatükikest käte vahel sobivasse suurusesse venitada, aga veelgi nupukamad inimesed suudavad sellele probleemile veelgi loovama lahenduse leida. Nii avastasin minagi, et ümbrispaberi külge tainas ei jää. Mõeldud, tehtud! Ümbrispaber, tainatükk, küpsetuspaber, tainarull - selline järjekord võimaldas mul taina sobivasse suurusesse vormida. Edasi oli kõik juba imelihtne. Viineri ümber rulli ja ahju.
Aga ahi ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Siinsetel ahjudel on nuppude pealt tekst ära kulunud ning temperatuuri ei saa ka just tulikuumaks nimetada. Lõpuks ei jõudnud ma enam oodata, ja lükkasin panni ahju.
Kui pirukad juba üpriski kuldpruunid välja paistsid, otsustasin, et see pannitäis on küllalt saanud. Võtsin panni välja ja lükkasin ahju järgmise. Hakkasin siis küpsenud pirukaid silmitsema ja avastasin, et need olid alt hoopiski küpsemata! Pöörasin need kähku ümber ja tagasi ahju.
Lõpuks said pirukad ka alt ilusa kuldpruuni kihi peale. Olles esimese satsiga rahul, pistsin taaskord küpsema teise plaaditäie viineripirukaid. Need nägid juba tunduvalt paremad välja ning ka küpsesid kiiremini. Suisa nii kiiresti, et pidid äärepealt ära kõrbema. Õnneks sain õigel ajal jaole ning nüüd on järgmise päeva söök mureta.
Või tänase õhtu...
Või lähima viie minuti...
Keele viib alla!
Pilt: EliseEnchanted