August Kitzberg "Kauka jumal"
Lavastaja: Väino Uibo
Tulin just teatrist tagasi ning esmamulje on meeletu - olin nii pikka aega teatrist eemale hoidnud ning nüüd meenutas too etendus mulle selle koha võlusid! Taoline elamus oli esmakordne, ei oskagi kohe öelda, mis selles näidendis nii erilist oli, aga hinge ta läks.
Lavastaja: Väino Uibo
Tulin just teatrist tagasi ning esmamulje on meeletu - olin nii pikka aega teatrist eemale hoidnud ning nüüd meenutas too etendus mulle selle koha võlusid! Taoline elamus oli esmakordne, ei oskagi kohe öelda, mis selles näidendis nii erilist oli, aga hinge ta läks.
Algus oli segane - kuna ma pole originaalteost lugenud, ei osanud midagi oodata-arvata. Siiski sai dialoogi käigus selgeks, kes on kes, ja mis täpsemalt toimumas on. Näitlejatöö oli hea - tegelased mängiti ilusti välja, pisikesed tekstiviperused sulandusid näidendi sisse.
Veidi häiris istekoht. Kuigi rõdult nägi lava täies ulatuses ülemisest vaatenurgast, jäid eesistujate (pikad noormehed olid) pead ette. Samuti piiras vaatevälja metallkäsipuu. Kuid end veidi ebamugavamasse ja sirgema seljaga asendisse nihutades võis enamikku tegevust üpriski selgelt näha.
Teine häiriv tegur oli publik. Kuna paljud koolid kohustavad õpilasi kirjutama teatriretsensioone, oli saal noorukeid täis kiilutud. Ning teadagi, kuidas tänapäeva noorus sellises kohas käitub. Enne etenduse algust oli kõikjal vaid lärm - kõrvad kumisesid ning kaks minutit peale algustki oli saalis kerge sumin-sosin. Vaheajal jooksid kõik karjudes mööda maja ringi või istusid saalis ja näppisid oma nutitelefone.
Süžeed ma ringi jutustama ei hakka. Olgu vaid öeldud, et juttu tuleb rahast ja selle väärtusest. Kas raha on siiski tähtsam kui inimese oma perekond? Nendele, kellel on asja vastu rohkem huvi, soovitan lugeda originaalteost. Kuna ka mina pole varem seda käes hoidnud, jooksen nüüd kindlasti kohe raamatukokku.
Näidend läks mulle väga hinge. Olgu ausalt öeldud, et viimased 10-15 minutit voolasid mul mööda põski pisarad. Sündmustik oli lihtsalt nii kurb ja näitlejate dialoog ning hääle dünaamika väljendasid seda nii hästi, et midagi muud ei jäänud minusugusel õrnahingelisel vaatajal üle. Kuulsin teisi salvrätikutega krabistamas ja ninaga tõmbamas, nii et ju ma siis polnud ainus, kes seda näidendi lõppu emotsionaalselt üle elas.
Mogri Märdi lõpumonoloog oli kõige haletsusväärsem asi, mida ma tükil ajal näinud olen. See, kuidas ta kepi najal surnuaias tuigerdab ega enda lapsi ei tunnista, jätab vaevalt kedagi puudutamata. "Kõikjal on ristid..." Ning sellele eelnev stseen, kus Mogri Märt omaenese poja raha pärast põlevasse majja saadab, kus too muidugi hukkub...
Veidi häiris istekoht. Kuigi rõdult nägi lava täies ulatuses ülemisest vaatenurgast, jäid eesistujate (pikad noormehed olid) pead ette. Samuti piiras vaatevälja metallkäsipuu. Kuid end veidi ebamugavamasse ja sirgema seljaga asendisse nihutades võis enamikku tegevust üpriski selgelt näha.
Teine häiriv tegur oli publik. Kuna paljud koolid kohustavad õpilasi kirjutama teatriretsensioone, oli saal noorukeid täis kiilutud. Ning teadagi, kuidas tänapäeva noorus sellises kohas käitub. Enne etenduse algust oli kõikjal vaid lärm - kõrvad kumisesid ning kaks minutit peale algustki oli saalis kerge sumin-sosin. Vaheajal jooksid kõik karjudes mööda maja ringi või istusid saalis ja näppisid oma nutitelefone.
Süžeed ma ringi jutustama ei hakka. Olgu vaid öeldud, et juttu tuleb rahast ja selle väärtusest. Kas raha on siiski tähtsam kui inimese oma perekond? Nendele, kellel on asja vastu rohkem huvi, soovitan lugeda originaalteost. Kuna ka mina pole varem seda käes hoidnud, jooksen nüüd kindlasti kohe raamatukokku.
Näidend läks mulle väga hinge. Olgu ausalt öeldud, et viimased 10-15 minutit voolasid mul mööda põski pisarad. Sündmustik oli lihtsalt nii kurb ja näitlejate dialoog ning hääle dünaamika väljendasid seda nii hästi, et midagi muud ei jäänud minusugusel õrnahingelisel vaatajal üle. Kuulsin teisi salvrätikutega krabistamas ja ninaga tõmbamas, nii et ju ma siis polnud ainus, kes seda näidendi lõppu emotsionaalselt üle elas.
Mogri Märdi lõpumonoloog oli kõige haletsusväärsem asi, mida ma tükil ajal näinud olen. See, kuidas ta kepi najal surnuaias tuigerdab ega enda lapsi ei tunnista, jätab vaevalt kedagi puudutamata. "Kõikjal on ristid..." Ning sellele eelnev stseen, kus Mogri Märt omaenese poja raha pärast põlevasse majja saadab, kus too muidugi hukkub...