Kus meil on ikka ühiselamus palju rahvast! Enne ei saagi aru, kui kõiki korraga ühes kohas näed. Täna aga oldi kokku kogunetud, et veeta ühiselt lõbus õhtupoolik, küpsetada piparkooki, lugeda luuletusi ja jagada jõulupakke.
Kell 20.30 hakkas ühisköögis pihta suur küpsetusmöll! Loobiti jahu ja piparkoogitainast ning seejärel rulliti see kõik tainarulli ja pudelitega laiali. Keegi kraamis lagedale piparkoogivormid ning nõnda see suur ralli käis. Pannid said peale küpsetuspaberi- ja piparkoogikihi. Ahjud olid pidevalt töös, kuid siiski pidi ootama, et saaks lahti rullida uue tüki tainast, sest eelmise satsi koogid jäid lihtsalt ette.
Kui esimene suur hurraa oli möödas, hakkasid kõik vaikselt köögist välja imbuma. Tegutsema jäid vaid mõned, sealhulgas ka mina. Meil kujunes välja üpriski korralik süsteem - ühed rullisid tainast ja lõikasid vormidega piparkooke, teised tegelesid pannidega ning kolmandad kaunistasid piparkooke glasuuriga.
Tundus, et glasuuri jäi pisut ülegi, sest hiljem vaadates oli küpsetistel peal paks glasuurikiht ning tegutsedes leidis osa vaabast tee ka meisterdajate suhu. Sama teed läksid ka mõningad tainatükid. Aga no mis sa teed, kui maitsev on.
Lõpuks sai aga minulgi villand - kaua sa ikka teiste eest tööd teed?! Hiilisin vaikselt köögist välja ning luusisin niisama maja peal ringi. Leidsin teisedki põgenikud, kes ootasid ümber kingikuhja palmi all ja sõid salaja mandariine. Kuuske meil nimelt ühiselamus ei ole, puhketoas leidub aga üks hiiglaslik palmilaadne olevus.
Aegamööda kogunesid kõik palmi ümber. Peaorganiseerija ühikakunn tegi kiire tutvustuse, mis juhtuma hakkab ning nii meie pakijagamine käiski. Ikka üks luges luuletuse, võttis oma paki vastu ja loosis välja uue. Minu luuletuse võib leida postituse allosast. Palju oli pakkides süüa (sest ühikas on ju kõik näljas), aga eelnevalt oli kokku lepitud, et alkoholi ja tubakatooteid teistele siiski ei kingita.
Lõpetuseks lunastasid poisid oma pakid ühislauluga ning rahvas valgus laiali. Kes läks kööki piparkooke sööma, kes duši alla, kes oma tuppa. Hetkel aga ei tundu kellelgi peale minu magama minemise mõtet olevat ning pidu jätkub kõva lärmiga juba igaühe oma numbritoas. Hea, et ma ikka kõrvatropid ostsin...
Kui esimene suur hurraa oli möödas, hakkasid kõik vaikselt köögist välja imbuma. Tegutsema jäid vaid mõned, sealhulgas ka mina. Meil kujunes välja üpriski korralik süsteem - ühed rullisid tainast ja lõikasid vormidega piparkooke, teised tegelesid pannidega ning kolmandad kaunistasid piparkooke glasuuriga.
Tundus, et glasuuri jäi pisut ülegi, sest hiljem vaadates oli küpsetistel peal paks glasuurikiht ning tegutsedes leidis osa vaabast tee ka meisterdajate suhu. Sama teed läksid ka mõningad tainatükid. Aga no mis sa teed, kui maitsev on.
Lõpuks sai aga minulgi villand - kaua sa ikka teiste eest tööd teed?! Hiilisin vaikselt köögist välja ning luusisin niisama maja peal ringi. Leidsin teisedki põgenikud, kes ootasid ümber kingikuhja palmi all ja sõid salaja mandariine. Kuuske meil nimelt ühiselamus ei ole, puhketoas leidub aga üks hiiglaslik palmilaadne olevus.
Aegamööda kogunesid kõik palmi ümber. Peaorganiseerija ühikakunn tegi kiire tutvustuse, mis juhtuma hakkab ning nii meie pakijagamine käiski. Ikka üks luges luuletuse, võttis oma paki vastu ja loosis välja uue. Minu luuletuse võib leida postituse allosast. Palju oli pakkides süüa (sest ühikas on ju kõik näljas), aga eelnevalt oli kokku lepitud, et alkoholi ja tubakatooteid teistele siiski ei kingita.
Lõpetuseks lunastasid poisid oma pakid ühislauluga ning rahvas valgus laiali. Kes läks kööki piparkooke sööma, kes duši alla, kes oma tuppa. Hetkel aga ei tundu kellelgi peale minu magama minemise mõtet olevat ning pidu jätkub kõva lärmiga juba igaühe oma numbritoas. Hea, et ma ikka kõrvatropid ostsin...
Ühikas on suur-suur jama
sisse ei saa jõuluvana
pole korstent, pole ava
kinni müüritud on maja.
Lendab õues taat nii vahvalt
annab kinke läbi akna
olek kõigil väga mõnus
jõululõhna hõljub õhus.