Cālīgō - ld k, "pimedus"
Küll maal on ikka pime ja hirmus! Pidin täna ühest aleviku servast teise jalutama, kaaslaseks ainult taskulamp, mis mitte midagi ei valgusta. Tänavalaternaid jäi minu teele vaid üks ja seegi tuhmoranži valgusega.
Küll maal on ikka pime ja hirmus! Pidin täna ühest aleviku servast teise jalutama, kaaslaseks ainult taskulamp, mis mitte midagi ei valgusta. Tänavalaternaid jäi minu teele vaid üks ja seegi tuhmoranži valgusega.
Ei uskunudki, et ma linnaga niivõrd ära harjunud olen, aga tuleb välja, et nii see tõesti on. Ebanormaalne oli pimedas käsikaudu kobada, samas kui linnas on kõik tänavanurgad valgustatud ja taskulampi läheb harva vaja.
Päris hirmus hakkas. Maakoht ka, mine sa tea, millal mõni hulkuv koer või rebane (ütleks karu, aga neid siin ju pole) otsustab vastu jalutada ja rünnata. Pool teed jooksingi suurest kartusest, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse sportlik, väsisin ja lõpetasin.
Pimeduskartus on kõige levinum laste seas, mõnikord esineb seda ka täiskasvanutel. Enamasti ei seisne see otseselt hirmus pimeduse, vaid pigem seal peituva ees. Ka mina tunnen end hämaras ruumis üksi olles ebamugavalt. Alati tekivad mõtted ümberringi sagivatest olenditest ja aju hakkab silmadelt tulevat informatsiooni tõlgendama kõige hirmutavamal moel - varjud moodustavad koletisi ja fantoome. Sellisel juhul aitab muidugi tule põlema panemine.
Aga katsu sa öösel päikest särama panna! Kui tänavavalgustust pole ja taskulamp ka kehvake, et jäägi muud üle, kui alateadvusel amokki joosta lasta.
Tean inimest, kellele pimedus pole mingisuguseks probleemiks. Tal on silmad nagu kassil ja pimedas näeb ta kõik puujuurikad ja veelombid ära. Mina samas olen võimeline otse vastu puud põrkama! Kui ma paremini näeks, ju mina ka siis vähem kardaks...
Päris hirmus hakkas. Maakoht ka, mine sa tea, millal mõni hulkuv koer või rebane (ütleks karu, aga neid siin ju pole) otsustab vastu jalutada ja rünnata. Pool teed jooksingi suurest kartusest, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse sportlik, väsisin ja lõpetasin.
Pimeduskartus on kõige levinum laste seas, mõnikord esineb seda ka täiskasvanutel. Enamasti ei seisne see otseselt hirmus pimeduse, vaid pigem seal peituva ees. Ka mina tunnen end hämaras ruumis üksi olles ebamugavalt. Alati tekivad mõtted ümberringi sagivatest olenditest ja aju hakkab silmadelt tulevat informatsiooni tõlgendama kõige hirmutavamal moel - varjud moodustavad koletisi ja fantoome. Sellisel juhul aitab muidugi tule põlema panemine.
Aga katsu sa öösel päikest särama panna! Kui tänavavalgustust pole ja taskulamp ka kehvake, et jäägi muud üle, kui alateadvusel amokki joosta lasta.
Tean inimest, kellele pimedus pole mingisuguseks probleemiks. Tal on silmad nagu kassil ja pimedas näeb ta kõik puujuurikad ja veelombid ära. Mina samas olen võimeline otse vastu puud põrkama! Kui ma paremini näeks, ju mina ka siis vähem kardaks...