Ei leidu vist eestlast, kes vähemalt poole kõrvagagi ei oleks kuulnud, et just lõppes XXVI laulu- ja XIX tantsupidu "Aja puudutus. Puudutuse aeg." 10 082 tantsija seas oli Kalevi staadionil ka meie noorte segarühm. Olukorras ei leidunud midagi uut, sest koos on käidud juba mitmel eelneval tantsupeol. Sellegipoolest leian, et valgustada tuleks neid, kes kunagi ise esinemas käinud ei ole, ning anda edasi oma subjektiivne kirjeldus tollest traditsioonilisest massiüritusest.
Toitlustamine
Alustagem niisiis kõige olulisemast, milleks on otse loomulikult söök. Vaadates viimaste kuudega kogunenud rasvakihti, muutus meel rõõmsaks, teades, et kohe-kohe peab minema tantsupeole, kus trennid on hommikust õhtuni ja osalejaid hoitakse ainult supilurride peal. Lootus paar kilo alla võtta purustati aga juba esimesel pärastlõunal, mil nina ette lükati praeportsjonid. Kuna hommiku- ja õhtusöök oli koolimajas, pidasid ööbimispaiga kokad meid kui nuumsigu ja toppisid sisse ainult head ja paremat ning seda arvestatavates kogustes.
Traditsioonilisest supilürpimisest siiski päris ilma ei jäetud, sest Kalevi staadioni sööklat vallutavale suurele rahvamassile praade vorpida ei jaksatud. See-eest tõttasid appi naiskodukaitsjad, kes pakkusid näljastele tantsijatele nelja erinevat suppi: seljankat, rassolnikut, borši ja hernesuppi. Kuna toidu poole pealt olen väga valiv, ei jäänud mul üle muud, kui hernesuppi näost sisse ajada. Samm oli muidugi hiljem pisut kergem ja tagantlükkav hoog suurem, kuid seni, kuni tantsupartner ei kurda ja muud toitu ei pakuta, võib ju kerge turbomootor taga olla. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et supp oli maitsev. Kui mina oma pisikese maoga küsisin pigem pool topsitäit, et väärt kraami mitte raisata, siis näljased noormehed käisid lausa lisaportse nõudmas. Mida neile ka lahkelt anti.
Kalevi hallis jagati magustoiduks ka Saare kohukesi ja jogurtikreeme, Tere Helluse keefirit-jogurtit ning kama- ja pohlamaitselist Koorijäätist. Eriti meeldiv oli hiljem, kui toitlustamine lõppema hakkas, teise tiiruga tagasi tulla ning haleda näoga küsida, kas saaks äkki paar jäätist veel. Olgu ennatlikult öeldud, et kui laulupidu läbi sai ja rahvas kojuminekuks busside poole suundus, toppisid kodukaitsjad neile lausa vägisi kohukesekaste kaasa.
Selleks, et süüa saada, tuli enamasti pikkades järjekordades seista. Kui proovid üheaegselt läbi said või mõne liigi harjutamine eeldatust pikemaks venis, tekkis Kalevi staadioni välisöökla ukse taha meeletu järjekord. Inimesed trügisid ja tunglesid, kehtis põhimõte "kes ees, see mees". Õnneks on naiskodukaitsjate käed kärmed, järjekord liikus kiiresti edasi ning kui veidi oodata läbeda, ei jäänud keegi söömata.
Kui minule kolmest toidukorrast päevas üldjuhul piisas, siis suurema energiavajadusega inimesed käisid õhtuti poes. Ööbimiskoht oli täpselt Selveri kõrval ning üheksast lõppevad proovid võimaldasid enne 23.00 kaupluses ära käia. Populaarseks osutus hetk enne ja pärast kümmet, sest kuni selle kellaajani müüakse alkoholi ja pärast seda on pagaritooted poole hinnaga.
Kui ma algul olin lootnud, et tantsupeost kujuneb kaalujälgijate laager, siis lõpuks ilmnes, et ma olin pigem mitu kilo juurde võtnud.
Ööbimine
Nagu eelmistel aastatel, ööbisime ka tänavu Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Erinevalt varasemast aga oli koolimajas hiljuti tehtud kapitaalremont. Kui paar aastat tagasi ei jõudnud vesi teisest korrusest edasi, mis muutis vetsus käimise ja hambapesu neljandal korrusel pea võimatuks, siis seekord toimis veevärk laitmatult keldrist viimase korruseni välja.
Varasemalt tekkis naiste duširuumi ukse taha alati järjekord, sest dušše oli terve maakonna õrnema soo peale kõigest kolm ja nendestki ei töötanud kõik korralikult. Seekord õnnistati meid suisa nelja pesuruumiga, millest igaühes vähemalt kolm funktsioneerivat dušši. See tähendas, et järjekordi üldjuhul polnud või olid need lühikesed.
Vetsus oli ka pea alati paber olemas, erinevalt meedias levinud hoiatusele, mille kohaselt seda kuskil ei leidu.
Uksed pandi lukku kell 00.00, mis ei tähendanud aga, et hiljem majja ei pääsenud. Kui ukse taga koputada või valvurile helistada ning seejärel käepaela või kaelakaarti näidata, sai sisse igal ajal. Ühest otsast oli selline organiseeritus halb, sest hilja peale jäänud rühmakaaslased tulid keset ööd kolistades ja üle magajate koperdades.
Samas ei olnud niikuinii võimalik korralikult magada, kui terve klassiruumitäis noori norskab üksteise võidu. Minu õnneks jäid suurimad norisejad teise klassi otsa. Ühel ööl pidasid üle minu magada üritava keha duelli mu tantsupartner ja parim sõbranna. Kui tüdruku nohisemist suutsin kannatada, siis tantsupartneri pidin mingil hetkel lausa ära lämmatama. Haarasin tal ninast kinni ja pigistasin sõõrmed kokku, aga tüüp ei ärganud veel tükk aega. Ei mina mõista, millisest avausest ta hapnikku omastas, sest suu oli tal suletud.
Need harvad hetked, mil norskajad või öised kodukäijad mind ei äratanud, valvas mu und aga pea kohal rippuv Lydia Koidula portree.
Nagu eelmistel aastatel, ööbisime ka tänavu Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Erinevalt varasemast aga oli koolimajas hiljuti tehtud kapitaalremont. Kui paar aastat tagasi ei jõudnud vesi teisest korrusest edasi, mis muutis vetsus käimise ja hambapesu neljandal korrusel pea võimatuks, siis seekord toimis veevärk laitmatult keldrist viimase korruseni välja.
Varasemalt tekkis naiste duširuumi ukse taha alati järjekord, sest dušše oli terve maakonna õrnema soo peale kõigest kolm ja nendestki ei töötanud kõik korralikult. Seekord õnnistati meid suisa nelja pesuruumiga, millest igaühes vähemalt kolm funktsioneerivat dušši. See tähendas, et järjekordi üldjuhul polnud või olid need lühikesed.
Vetsus oli ka pea alati paber olemas, erinevalt meedias levinud hoiatusele, mille kohaselt seda kuskil ei leidu.
Uksed pandi lukku kell 00.00, mis ei tähendanud aga, et hiljem majja ei pääsenud. Kui ukse taga koputada või valvurile helistada ning seejärel käepaela või kaelakaarti näidata, sai sisse igal ajal. Ühest otsast oli selline organiseeritus halb, sest hilja peale jäänud rühmakaaslased tulid keset ööd kolistades ja üle magajate koperdades.
Samas ei olnud niikuinii võimalik korralikult magada, kui terve klassiruumitäis noori norskab üksteise võidu. Minu õnneks jäid suurimad norisejad teise klassi otsa. Ühel ööl pidasid üle minu magada üritava keha duelli mu tantsupartner ja parim sõbranna. Kui tüdruku nohisemist suutsin kannatada, siis tantsupartneri pidin mingil hetkel lausa ära lämmatama. Haarasin tal ninast kinni ja pigistasin sõõrmed kokku, aga tüüp ei ärganud veel tükk aega. Ei mina mõista, millisest avausest ta hapnikku omastas, sest suu oli tal suletud.
Need harvad hetked, mil norskajad või öised kodukäijad mind ei äratanud, valvas mu und aga pea kohal rippuv Lydia Koidula portree.
Transport
Kui tantsupeo ligi 10 000 osalejat ja teist sama palju pealtvaatajat korraga linnas ringi liiguvad, on ummikud kerged tekkima. Seepärast tasub eelistada kondimootorit ja - kui vähegi võimalik - jalgsi Kalevi staadionile kõmpida. Autoga tasub peopiirkonnast suure kaarega mööda sõita, sest teistsuguse liikluskorralduse tõttu ei ole ajavõit eriti võrreldav.
Ühistransport on meeletult ülerahvastatud ning seal kehtib sama "kes ees, see mees" põhimõte, mis toidusabadeski. Kui harjutusväljakult lastakse korraga lahti platsitäis noori, peavad juhendajatel-saatjatel tekid-kotid juba pakitud olema, sest terve kari voolab minutitega lähimasse bussipeatusesse. Targemad jooksevad eelnevasse, kus on vähema rahva tõttu suurem võimalus bussi peale saada.
Häid lambaid mahub palju ühte lauta ning tantsijad pressivad end nii kokku kui vähegi võimalik. Istutakse süles, seistakse käsipuudel ja litsutakse end tihedaks nagu kilud karbis - kõik selleks, et sõpradega sama bussi peale mahtuda ning varem sihtpunkti jõuda. Kuna seltskond on parajalt rõõmus ja ülemeelik, ei ole harvad juhud, kus tõstatatakse lauluviis või tehakse pungil bussist paar selfie't.
Veab neil, kellel on Tallinnas liiklemiseks oma buss. Sellisel juhul pole mingit peatuses ootamist ega trügimist-tunglemist. Samuti ei tee buss vahepeatusi ning kohale jõutakse kiiremini. Sel aastal meil taolist luksust siiski polnud ning pidime ühistranspordiga hakkama saama. Taaskord uus ja huvitav kogemus.
Kui tantsupeo ligi 10 000 osalejat ja teist sama palju pealtvaatajat korraga linnas ringi liiguvad, on ummikud kerged tekkima. Seepärast tasub eelistada kondimootorit ja - kui vähegi võimalik - jalgsi Kalevi staadionile kõmpida. Autoga tasub peopiirkonnast suure kaarega mööda sõita, sest teistsuguse liikluskorralduse tõttu ei ole ajavõit eriti võrreldav.
Ühistransport on meeletult ülerahvastatud ning seal kehtib sama "kes ees, see mees" põhimõte, mis toidusabadeski. Kui harjutusväljakult lastakse korraga lahti platsitäis noori, peavad juhendajatel-saatjatel tekid-kotid juba pakitud olema, sest terve kari voolab minutitega lähimasse bussipeatusesse. Targemad jooksevad eelnevasse, kus on vähema rahva tõttu suurem võimalus bussi peale saada.
Häid lambaid mahub palju ühte lauta ning tantsijad pressivad end nii kokku kui vähegi võimalik. Istutakse süles, seistakse käsipuudel ja litsutakse end tihedaks nagu kilud karbis - kõik selleks, et sõpradega sama bussi peale mahtuda ning varem sihtpunkti jõuda. Kuna seltskond on parajalt rõõmus ja ülemeelik, ei ole harvad juhud, kus tõstatatakse lauluviis või tehakse pungil bussist paar selfie't.
Veab neil, kellel on Tallinnas liiklemiseks oma buss. Sellisel juhul pole mingit peatuses ootamist ega trügimist-tunglemist. Samuti ei tee buss vahepeatusi ning kohale jõutakse kiiremini. Sel aastal meil taolist luksust siiski polnud ning pidime ühistranspordiga hakkama saama. Taaskord uus ja huvitav kogemus.
Vigastused
Kui rasket trenni tehakse terve nädala jooksul, on vigastused kerged tulema. Eriti peab tantsija hoidma oma jalgu. Kahjuks juhtub mõnikord asjaolude õnnetul kokkulangemisel, et mõni väänab jala või saab muud moodi haiget.
Meie tantsurühmast ei saanud üks noormees selgroovigastuse tõttu peole tulla. Üks noormees tegi pahkluule liiga, teisel sai põlv põrutada, kolmas lõpetas lümfisõlmepõletikuga ja üks neiu saadeti poole pealt koju, sest oli jala nii õnnetult välja väänanud, et ei suutnud sellele toetudagi. Asendamatuid inimesi aga pole olemas ning tühje kohti tantsudesse ei jäänud.
Paljusid kimbutasid ka villid, mille tekkepõhjuseks on uued, sisse käimata jalanõud. Seepärast tasub tantsupeole kaasa võtta vanad kingad - mida pehmemad, seda parem.
Pärast vihmast teisipäeva, mil meid küll varem proovist lahti lasti, olid paljudel ninad tatised ja kurgud haiged. Järgnenud ilusa ilmaga päevadel said aga kõik tugeva päikesepõletuse. Mõlemaid oleks saanud ennetada: külmaga kanda kihilist riietust, märja nahaga mitte kauaks tuule kätte seisma jääda ning põletava päikese eest kaitsta end õhukese riietuse, peakatte ja kreemiga. Olles varasemalt mõlemal moel oma vitsad kätte saanud, teadsin, kuidas käituda, ja suutsin hullemat ennetada. Sama ei saa öelda kaaslaste kohta, kes imesid hiljem kurgutablette ja käisid ringi, näost punased kui vähid.
Põletus polnud ainus, mis tantsijaid vaevas. Vähene veetarbimine, nälg ja väsimus tingisid selle, et keset montaaži kukkusid noorte segarühmadest kaheminutilise vahega kokku kaks kuumarabandusega inimest, kes hakkasid keset väljakut krampides tõmblema. Terve väljak istus ja ootas, millal meedikud abivajajateni jõuavad. Välistatud pole, et neid ka hiljem nagu kärbseid langes, kuid seepärast ei hakatud etendust katkestama ja vigased toimetati lihtsalt kiiremas korras lähima tribüünini.
Ka laulukaare all oli kokku kukkumisi. Pea iga laulu vaheajal karjuti "Arsti! Arsti!", mispeale parameedikud rahvasumast läbi pressida üritasid. Kuna kaare all on kõik tihedalt kokku pressitud, võttis abivajajani jõudmine aega. Fataalselt keegi õnneks viga ei saanud.
Mina kaebaks kõige enam väsinud jalgade üle. Proovinädala lõpuks oli raske pikemat aega paigal seista või istuda, sest jalad hakkasid valutama. Uuesti liikuma hakates olid jalad all nagu pakud. Erilist koormust sai Achilleuse kõõlus. Ei aidanud ka jalgade kõrgemale tõstmine, tuli lihtsalt kannatada. Tegelikult on koivad siiamaani veidi väsinud, aga taastuvad vaikselt.
Kui rasket trenni tehakse terve nädala jooksul, on vigastused kerged tulema. Eriti peab tantsija hoidma oma jalgu. Kahjuks juhtub mõnikord asjaolude õnnetul kokkulangemisel, et mõni väänab jala või saab muud moodi haiget.
Meie tantsurühmast ei saanud üks noormees selgroovigastuse tõttu peole tulla. Üks noormees tegi pahkluule liiga, teisel sai põlv põrutada, kolmas lõpetas lümfisõlmepõletikuga ja üks neiu saadeti poole pealt koju, sest oli jala nii õnnetult välja väänanud, et ei suutnud sellele toetudagi. Asendamatuid inimesi aga pole olemas ning tühje kohti tantsudesse ei jäänud.
Paljusid kimbutasid ka villid, mille tekkepõhjuseks on uued, sisse käimata jalanõud. Seepärast tasub tantsupeole kaasa võtta vanad kingad - mida pehmemad, seda parem.
Pärast vihmast teisipäeva, mil meid küll varem proovist lahti lasti, olid paljudel ninad tatised ja kurgud haiged. Järgnenud ilusa ilmaga päevadel said aga kõik tugeva päikesepõletuse. Mõlemaid oleks saanud ennetada: külmaga kanda kihilist riietust, märja nahaga mitte kauaks tuule kätte seisma jääda ning põletava päikese eest kaitsta end õhukese riietuse, peakatte ja kreemiga. Olles varasemalt mõlemal moel oma vitsad kätte saanud, teadsin, kuidas käituda, ja suutsin hullemat ennetada. Sama ei saa öelda kaaslaste kohta, kes imesid hiljem kurgutablette ja käisid ringi, näost punased kui vähid.
Põletus polnud ainus, mis tantsijaid vaevas. Vähene veetarbimine, nälg ja väsimus tingisid selle, et keset montaaži kukkusid noorte segarühmadest kaheminutilise vahega kokku kaks kuumarabandusega inimest, kes hakkasid keset väljakut krampides tõmblema. Terve väljak istus ja ootas, millal meedikud abivajajateni jõuavad. Välistatud pole, et neid ka hiljem nagu kärbseid langes, kuid seepärast ei hakatud etendust katkestama ja vigased toimetati lihtsalt kiiremas korras lähima tribüünini.
Ka laulukaare all oli kokku kukkumisi. Pea iga laulu vaheajal karjuti "Arsti! Arsti!", mispeale parameedikud rahvasumast läbi pressida üritasid. Kuna kaare all on kõik tihedalt kokku pressitud, võttis abivajajani jõudmine aega. Fataalselt keegi õnneks viga ei saanud.
Mina kaebaks kõige enam väsinud jalgade üle. Proovinädala lõpuks oli raske pikemat aega paigal seista või istuda, sest jalad hakkasid valutama. Uuesti liikuma hakates olid jalad all nagu pakud. Erilist koormust sai Achilleuse kõõlus. Ei aidanud ka jalgade kõrgemale tõstmine, tuli lihtsalt kannatada. Tegelikult on koivad siiamaani veidi väsinud, aga taastuvad vaikselt.
Emotsioonid
Nimetagem neid tundeid, kuidas iganes, kindel on, et liigutamata ei jää taolisest suursündmusest keegi. Paljud poetasid viimase esinemise ajal pisaraid, sest seekordne tantsupidu jäi meie rühmale taolises koosseisus viimaseks. Saatja koostas selleks puhuks meist igaühe kohta pisikese iseloomustuse. Minu omas seisab: "Ei soovi elada nii, et midagi ei tea, sest siis peab ju kõike uskuma. Elada, tähendab koguda informatsiooni ja see läbi töödelda. Soovib elus väga palju kogeda-proovida, et mitte olla saamatu."
Mina ise nägin tantsupeo lindistatud etendust tükk aega hiljem ja alles siis Alles Rahvusringhäälingu vahendusel on aru saada, millised massid on korraga liikvel ja samas taktis hingamas.
Selleks korraks on tantsupidu läbi, rütm jäi aga pikaks ajaks jalgadesse, sest tänaval kõndides pidavat ma vetruma.
Ene, ma arvan, et see on sõltuvus.
Nimetagem neid tundeid, kuidas iganes, kindel on, et liigutamata ei jää taolisest suursündmusest keegi. Paljud poetasid viimase esinemise ajal pisaraid, sest seekordne tantsupidu jäi meie rühmale taolises koosseisus viimaseks. Saatja koostas selleks puhuks meist igaühe kohta pisikese iseloomustuse. Minu omas seisab: "Ei soovi elada nii, et midagi ei tea, sest siis peab ju kõike uskuma. Elada, tähendab koguda informatsiooni ja see läbi töödelda. Soovib elus väga palju kogeda-proovida, et mitte olla saamatu."
Mina ise nägin tantsupeo lindistatud etendust tükk aega hiljem ja alles siis Alles Rahvusringhäälingu vahendusel on aru saada, millised massid on korraga liikvel ja samas taktis hingamas.
Selleks korraks on tantsupidu läbi, rütm jäi aga pikaks ajaks jalgadesse, sest tänaval kõndides pidavat ma vetruma.
Ene, ma arvan, et see on sõltuvus.