Ma käisin rannas, milles pole iseenesest midagi imelikku, kui jätta välja fakt, et ma pole tegelikult eriline rannas käija. Õhk oli soe, liiv oli kuum ja vesi jäine, millest tingitult peesitasime sõbrannaga pigem päikese käes.
Kui me juba piisavalt kõrbenud olime, otsustasime pisut petanki mängida. Selleks ajaks hakkas rand tühjenema, nii et polnud ohtu kellelegi kuuliga vastu pead visata. Olime teinud juba mitu raundi - kord võitis tema, kord mina - kui korraga lähenes võõras noormees, kes küsis luba liituda. Kuna ma ei ole võõraste suhtes väga usaldav, eriti bikiinides olles, leidsin mõne aja pärast vabanduse ja põgenesin tagasi rannalina juurde, kust jälgisin sõbrannat, kes jäi veel mängima.
Taoline olukord võimaldas mul meest lähemalt uurida. Ta oli pikk, minust vanem, pisut vormist väljas, tugevalt põlenud õlgadega, mitte eriti nägus, kerge kilgiga peas ja ütles ennast olevat Tõnis. Petangikuule viskas ta altkätt, mistõttu tabas märki, kui see oli lähedal, kuid kaugemal asuva puhul jäi vise nõrgaks.
Peagi sai Tõnis aru, et ma võin end rannalinal istudes üksikuna tunda, ja lubas mu sõbrannal minuga liituda. Enne, kui ta lahkus, küsis sõbranna, kas ta ei tahaks mängukomplekti kaasa võtta, et oma kaaslastega võistelda. Pakkumine, mille Tõnis lahkelt vastu võttis.
Pärast pooletunnist mängu oma nelja sõbraga tuli Tõnis tagasi, kaasas veel üks noormees: pikk ja sale, kuid mitte lihaseline, tagasihoidliku moega, käes õllepudel. "Mõtlesin, et tutvustan teile meie mängu võitjat Meelist!" Nad tänasid kuulide laenamise eest, uurisid, kust me pärit oleme, mida sealt otsime, kuidas muidu läheb ja üritasid kõigest väest meiega flirtida. Kuna me erilist initsiatiivi üles ei näidanud, lahkusid nad peagi, pöördudes veel poolel teel tagasi, et küsida, kas me ei tahaks nendega liituda rummi ja õlle joomises. "Aitäh, aga me oleme autoga."
Arutasime parasjagu sõbrannaga, et peaks rannast minekut tegema, enne kui mehed uuesti meid tülitavad, kui juba nad seisidki taaskord meie ees. Seekord oli vabanduseks päikesekreemi puudus. Sõbranna andis neile kümnese kaitsefaktoriga päevitusõli.
Tõnis: "Ega ma väga kreemi tahakski, Meelis siin tundis minu õlgade pärast muret... Tegelikult tahtis ta teie numbreid saada!"
Sõbranna: "Meil ei ole telefone."
Meie mõlema mobiilid lebasid täpselt nina all rannalinal. Mehed mõistid vihjet ja lonkisid korvi saanult minema. Kuna meil juba vaikselt veider hakkas, pakkisime asjad kokku, et rannast põgeneda. Samal ajal tuli viiene kamp täpselt meie kõrvale rannavollet mängima. Mõtlesime juba, mida me teeme, kui kutid meid autoni jälitavad, kuid õnneks soovisid nad vaid ilusat õhtut ja jäid pikkade nägudega järele vaatama.
Ning selline oli lugu, kuidas Tõnis ja Meelis meid rannas ahistasid ja seelikusabade lehvides põgenema sundisid.
Pilt: ErikTjernlund
Taoline olukord võimaldas mul meest lähemalt uurida. Ta oli pikk, minust vanem, pisut vormist väljas, tugevalt põlenud õlgadega, mitte eriti nägus, kerge kilgiga peas ja ütles ennast olevat Tõnis. Petangikuule viskas ta altkätt, mistõttu tabas märki, kui see oli lähedal, kuid kaugemal asuva puhul jäi vise nõrgaks.
Peagi sai Tõnis aru, et ma võin end rannalinal istudes üksikuna tunda, ja lubas mu sõbrannal minuga liituda. Enne, kui ta lahkus, küsis sõbranna, kas ta ei tahaks mängukomplekti kaasa võtta, et oma kaaslastega võistelda. Pakkumine, mille Tõnis lahkelt vastu võttis.
Pärast pooletunnist mängu oma nelja sõbraga tuli Tõnis tagasi, kaasas veel üks noormees: pikk ja sale, kuid mitte lihaseline, tagasihoidliku moega, käes õllepudel. "Mõtlesin, et tutvustan teile meie mängu võitjat Meelist!" Nad tänasid kuulide laenamise eest, uurisid, kust me pärit oleme, mida sealt otsime, kuidas muidu läheb ja üritasid kõigest väest meiega flirtida. Kuna me erilist initsiatiivi üles ei näidanud, lahkusid nad peagi, pöördudes veel poolel teel tagasi, et küsida, kas me ei tahaks nendega liituda rummi ja õlle joomises. "Aitäh, aga me oleme autoga."
Arutasime parasjagu sõbrannaga, et peaks rannast minekut tegema, enne kui mehed uuesti meid tülitavad, kui juba nad seisidki taaskord meie ees. Seekord oli vabanduseks päikesekreemi puudus. Sõbranna andis neile kümnese kaitsefaktoriga päevitusõli.
Tõnis: "Ega ma väga kreemi tahakski, Meelis siin tundis minu õlgade pärast muret... Tegelikult tahtis ta teie numbreid saada!"
Sõbranna: "Meil ei ole telefone."
Meie mõlema mobiilid lebasid täpselt nina all rannalinal. Mehed mõistid vihjet ja lonkisid korvi saanult minema. Kuna meil juba vaikselt veider hakkas, pakkisime asjad kokku, et rannast põgeneda. Samal ajal tuli viiene kamp täpselt meie kõrvale rannavollet mängima. Mõtlesime juba, mida me teeme, kui kutid meid autoni jälitavad, kuid õnneks soovisid nad vaid ilusat õhtut ja jäid pikkade nägudega järele vaatama.
Ning selline oli lugu, kuidas Tõnis ja Meelis meid rannas ahistasid ja seelikusabade lehvides põgenema sundisid.
Pilt: ErikTjernlund