[ARK vol 1]
[ARK vol 2]
[ARK vol 3]
Kuna ma sain täisealiseks, anti mulle lõpuks ometi luba iseseisvalt B-kategooria mootorsõidukiga liigelda. Klassireisile järgneval esmaspäeval lasin tädil end ARKi sõidutada, et plastikkaart ära tuua.
[ARK vol 2]
[ARK vol 3]
Kuna ma sain täisealiseks, anti mulle lõpuks ometi luba iseseisvalt B-kategooria mootorsõidukiga liigelda. Klassireisile järgneval esmaspäeval lasin tädil end ARKi sõidutada, et plastikkaart ära tuua.
ID-kaart letile, kerge naeratus teenindavale noormehele ja juba ma libistasingi juhiload rahakoti vahele. Aga oh üllatust! ARKis ei müüda vahtralehti. Õnneks on büroo kõrval kohe kindlustusputka, kus leidub rohelisi sildikesi mitmel erineval kujul: kleepsuna, papil, plastikul. Kuna mul oma kindlat autot pole, ostsin teisaldatavad papilatakad.
Tädi lubas mul ise Rimi parklasse sõita. Kuna 90-kraadine parkimine pole mu tugevaim külg, jätsin auto parkla tagumisse ossa, kus masinaid oli hõredalt. Kui me poest tagasi tulime, seisis meie auto aga uhkelt keset üksindust. Tundub, et vahtralehti kardetakse.
Kohe esimesel päeval, mil load kätte sain, pidin olema ka kaine rool. Mul pole selle vastu midagi, peaasi, et sõita saab. Suurel teel üksinda sõites pidin äärepealt jänese alla ajama. Õnneks oli loom tark, hüppas valgusvihust kõrvale ja seekord jäi õhtusöök saamata. Tegin keset ööd ka oma esimese iseseisva tankimise, sest millegipärast taolist praktilist oskust autokoolis ei õpetata. Kui ma lõpuks paagil korgi eest sain, läks kõik suuremate viperusteta. Süda küll värises sees, et kas sai ikka diisel, mitte bensiin, et võõrast autot ära ei rikuks.
Kolmapäeval võtsin ette pikamaareisi Tallinnasse. Eelneval päeval auto läikima löödud, istusin varahommikul rooli, auto omanik X kõrvalistmel. Esimest korda ostsin praamipileti, esimest korda sõitsin praamile, esimest korda praamilt maha. Kuna X töötab Saaremaa Laevakompaniis, saime eelisjärjekorda, st esimesena praamile ja praamilt maha.
Seejärel seisis ees pikk tee pealinna poole. Kohe pärast praamilt maha sõitmist hakkas tavapärane möödakihutamine. Mina tõmbasin oma vahtralehega rahulikult paremasse serva ja lasin kiirustajatel minna. Niikuini seisis varsti tee ääres politsei ja peagi oli kiiruskaamerate lõik.
Tookordne sõit oli harjumatu nii minule kui ka kaasreisijale, sest siiamaani on alati X roolis istunud. Manöövreid tehes hakkasid temagi jalad tõmblema ning käsi ei osanud ta samuti kuskile panna. Lõpuks jäi ta magama ja meie turvalisuse ning õige tee leidmise eest vastutasin mina ainuisikuliselt.
Veidi enne Tallinnasse jõudmist tegime vahetuse, sest nii osav ma ka veel pole, et fooride taga ralliässadega võistelda. Tallinna-sisesed sõidud tegi kõik X, kuid kui me tagasi kodu poole sõitma hakkasime, lubati ka minul paar kilomeetrit foore katsetada ning sealt edasi koju sõita.
Välja suretasin auto ainult kaks korda ja seda seepärast, et X mind ehmatas. Esimene kord oli praamijärjekorras ja teine kord Tallinnas. Mõlemal juhul polnud ma foori jälginud ja kui X mul sõita käskis, ehmusin, lasin siduri liiga kiiresti lahti ja suretasin auto välja.
See-eest sain X-ilt kiita, et läbisin ilusti need nipiga kohad, kus tavaliselt sõidueksamitel läbi kukutakse. Kuna ma ei tahtnud kiirust ületada, ei jõudnud ma rohelisega üle ning pidin estakaadile seisma jääma. Ahtris oli mul aga suur veoauto, millele otsavajumist X põdes. Õnneks on mul estakaadid käpas ja gaasipedaali tugevamalt tallates sõitsin foori tagant minema, jättes rekka puutumata.
Muidugi võis asi olla ka selles, et istmiku all oli mul diiselmootoriga auto, mis ei ole nii tundlik kui bensiinikas. Iseenesest on halb, et ma Ventoga nii ära harjunud olen, sest meie peres nii mugavaid autosid pole. Peab vist Vento ära varastama.
Pilt: Triumfa