[Fotoreportaaž]
[Lühikokkuvõte]
[3. päev]
13.08.2014
Neljas päev algas Pariisi ühe tuntuma vaatamisväärsuse Triumfikaarega. Buss peatus Arc de Triomphe'ist pisut kaugemal Champs-Elysees'l ning Charles de Gaulle'i väljaku keskel kõrguva kaare juurde läksime jalgsi. See põhjustas aga vanurite maha jäämise.
[Lühikokkuvõte]
[3. päev]
13.08.2014
Neljas päev algas Pariisi ühe tuntuma vaatamisväärsuse Triumfikaarega. Buss peatus Arc de Triomphe'ist pisut kaugemal Champs-Elysees'l ning Charles de Gaulle'i väljaku keskel kõrguva kaare juurde läksime jalgsi. See põhjustas aga vanurite maha jäämise.
Kui nad lõpuks meie tempokale rühkimisele järele jõudsid, oli giidil juba pool juttu räägitud ja minul lademetes pilte tehtud. Vana Triumfikaare juurest paistab mööda pikka ja laia alleed ära ka uus, modernne Triumfikaar, mille ümber linnast lahkudes tiiru tegime. Kuna uus kaar on piisavalt suur, et vana selle sammaste vahele mahuks, välditakse tuuleiilidest tingitud probleeme erilise tuulevarjuga, mis kaarealust katab. Samuti viib uue triumfikaare alt läbi suur magistraal, mis peagi kiirteeks moondub ja linnast välja rihib.
Just seda teed mööda suundusimegi Normandia poole, tehes vahepeal pisikese söögipeatuse. Pisikeses Giverny külas elas kunagi impressionismi rajaja Claude Monet, kelle kodu ja aiad nüüd laiemale avalikkusele ligipääsetavad on. Monet valdustes eristub kaks aeda: Jaapani stiilis vesiroosiaed, mille keskel troonib suur tiik ja traditsiooniline Jaapani sild ning mis on ümbritsetud bambusevõsa ja -piirdega, ja Tootsi peenardega köögiviljaaed, kus kõik kasvab läbisegi ja pealtnäha mingisuguse korrata.
Meie külastuse ajal puhastati parasjagu tiiki ja ega need vesiroosid just kõige värskemad välja näinud, aga sellest pole hullu, sest niikuinii oli väga raske midagi imetleda, kui aega oli antud piiratud hulgal ja giid nõudis, et kogu grupp kitsastel peenravahedel korraga liigub. Loomulikult hargnesime massist, tegeikult lausa poolkogemata, sest muudmoodi poleks ära mahtunud.
Köögiviljaaeda suundudes sattusin ühe geipaari lähedale, kes nii armsasti kudrutasid ja ümbert kinni käisid. Naeratasin neile ning avastasin hetk hiljem, et nad tegid minust pilti sellal, kui mina lilleõie kaamerasse püüdmisele keskendunud olin. Mõelda vaid, pisike Eesti tüdruk välismaalasest geipaari kaameras. Olin väga meelitunud ja naeratasin neile veelkord.
Claude Monet' majas on pildistamine keelatud. Koridorid ja toad on samuti kitsad ning seinad kaunistatud reprodega kunstniku kuulsatest ja vähemkuulsatest töödest. Kuna meil oli ajaga kitsas käes, olime sunnitud artisti tubadest läbi kiirustama, imetledes veel köögis rippuvaid pronksjalt läikivaid potte-panne.
Kui me lõpuks Monet' aedadest välja saime, järgnes pikk bussireis palverändurite sihtkohta St Micheli kloostrisse, mille eripäraks on asukoht maismaast veeribaga eraldatud kõrgel kaljurünkal. Mõõna ajal oli vanasti võimalik jalgsi saarele pääseda, kuid tõusu tulles pidi jooksma, et mitte lainetesse jääda. Praegu viib Mont Saint-Micheli saarele sild ning ehitatakse tammi, et ligipääsu veelgi hõlbustada.
Giid oli täpselt välja arvestanud meie külastusaja, et jõuaksime meile reserveeitud õhtusöögile, kuid kahjuks oli ta unustanud tõsiasja, et kella kuuest seitsmeni valmistub klooster õhtuseks kavaks, mis hõlmab muusikute esinemist igas kindlustuse nurgas. Seega seisime dilemma ees - kas oodata tund ja riskida näljase kõhuga või imetleda benediktiini kloostrit väljaspoolt ja naasta pikkade ninadega.
Meiesugused professionaalsed vaatamisväärsustega tutvujad keeldusid kategooriliselt pärast taolist järsust mäest tiheda rahvasumma vahelt üles ronimist pika ninaga jääma ning nii me seal ootasime, sellal kui giid pileteid ostis. Mina jäin üksinda, sest minu vanemlik järelvalve otsustas, et läheb kohalikke küpsiseid otsima. Mul ei olnud selle vastu muidugi midagi, sest seitsmest sisse pääsedes tegin kiire algusspurdi, et ülejäänud grupist ette jõuda ja tühjast kloostrist imelisi pilte teha. Võimas tunne on taolises pühakojas praktiliselt üksinda liikuda.
Erinevates ruumides mängisid muusikud harfi ja viiulit, peasaalis valmistuti õhtuseks kontserdiks. Küsisin kahelt nunnalt, kas võiksin neist pilti teha, ning nad olid lahkelt nõus mulle poseerima. Lisaks leidsin välisplatvormilt ühe kaugusesse vaatava helesinises rüüs naise, keda salaja pildistasin. Minu arust olid temast tehtud pildid terve reisi vältel tehtutest parimad.
Jätkasin oma teekonda läbi gooti stiilis kloostri. Kõikjal olid sambad, kaunistused, kaared, ornamendid... Kui saar ja pühakoda inglaste poolt hõivatud olid, küsiti palveränduritelt sissepääsumaksu. Ma usun, et see oli tollal seda väärt sama palju, kui on nüüd.
Kui ma lõpuks kloostrist välja sain, tõttasin järsust mäest alla ning leidsin kitsa tänava lõpus oma ema juba ootamas. Kuna meil seisis ees pikk bussisõit ja polnud ammu vetsus käinud, mõtlesin tasulisse minna, aga see oli juba kinni. Ema oli just kuskil räpases tasulises urkas ära käinud, aga mina olen selliste asjade jaoks natuke liiga peps. Niisiis jalutasin sisse esimesest hotelliuksest, tegin haledat nägu ja küsisin, kas pissile saaks. Retseptsionist juhatas mind trepist üles restorani poole. Segaduses ilmega astusin restorani uksest sisse, kuid enne, kui ma jõudsin vetsuust otsima hakata, osutasid kolm kelnerit sünkroonis õiges suunas, nagu nad oleks mu mõtteid lugenud. Naeratasin ja tänasin neid pärast kogu südamest.
Vaikselt hakkas rahvas saare sissepääsu juurde kogunema, et üheskoos tagasi bussi poole liikuma hakata. Mont Saint-Micheli ühendavad lähedalasuva külaga shuttle bussid, mis on erilised selle poolest, et ei pööra kunagi ümber. Nimelt on neil juhikabiin mõlemas bussi otsas ja lõpp-peatustes jalutab bussijuht lihtsalt ühest otsast teise, sätib peeglid paika ja sõidab tagasi.
Mont Saint-Micheli parkla on suur ja saarest kaugel. Bussiparkla on transfeerist kaugel ning seega tuli meil päris palju jalutada, enne kui taaskord end istmele poetada saime ja ööbimispaiga poole veerema hakkasime.
Tolle öö veetsime Normandias maamõisa tüüpi hotellis La Marjolaine, kus meile pakuti ka ettetellitud õhtusööki, kuigi olime ligi tund aega hiljaks jäänud ja kokk köögis kindlasti kõiki turiste taga kirus. Toit oli gurmeele iseloomulikult pisikeste portsjonidega ja kaunistatud, kuid see-eest väga maitsev. Isegi minusugune pirtsutaja sõi kõik ära.
Istusime samas lauas paari naise ja Juudiga ning tema abikaasaga.
Just seda teed mööda suundusimegi Normandia poole, tehes vahepeal pisikese söögipeatuse. Pisikeses Giverny külas elas kunagi impressionismi rajaja Claude Monet, kelle kodu ja aiad nüüd laiemale avalikkusele ligipääsetavad on. Monet valdustes eristub kaks aeda: Jaapani stiilis vesiroosiaed, mille keskel troonib suur tiik ja traditsiooniline Jaapani sild ning mis on ümbritsetud bambusevõsa ja -piirdega, ja Tootsi peenardega köögiviljaaed, kus kõik kasvab läbisegi ja pealtnäha mingisuguse korrata.
Meie külastuse ajal puhastati parasjagu tiiki ja ega need vesiroosid just kõige värskemad välja näinud, aga sellest pole hullu, sest niikuinii oli väga raske midagi imetleda, kui aega oli antud piiratud hulgal ja giid nõudis, et kogu grupp kitsastel peenravahedel korraga liigub. Loomulikult hargnesime massist, tegeikult lausa poolkogemata, sest muudmoodi poleks ära mahtunud.
Köögiviljaaeda suundudes sattusin ühe geipaari lähedale, kes nii armsasti kudrutasid ja ümbert kinni käisid. Naeratasin neile ning avastasin hetk hiljem, et nad tegid minust pilti sellal, kui mina lilleõie kaamerasse püüdmisele keskendunud olin. Mõelda vaid, pisike Eesti tüdruk välismaalasest geipaari kaameras. Olin väga meelitunud ja naeratasin neile veelkord.
Claude Monet' majas on pildistamine keelatud. Koridorid ja toad on samuti kitsad ning seinad kaunistatud reprodega kunstniku kuulsatest ja vähemkuulsatest töödest. Kuna meil oli ajaga kitsas käes, olime sunnitud artisti tubadest läbi kiirustama, imetledes veel köögis rippuvaid pronksjalt läikivaid potte-panne.
Kui me lõpuks Monet' aedadest välja saime, järgnes pikk bussireis palverändurite sihtkohta St Micheli kloostrisse, mille eripäraks on asukoht maismaast veeribaga eraldatud kõrgel kaljurünkal. Mõõna ajal oli vanasti võimalik jalgsi saarele pääseda, kuid tõusu tulles pidi jooksma, et mitte lainetesse jääda. Praegu viib Mont Saint-Micheli saarele sild ning ehitatakse tammi, et ligipääsu veelgi hõlbustada.
Giid oli täpselt välja arvestanud meie külastusaja, et jõuaksime meile reserveeitud õhtusöögile, kuid kahjuks oli ta unustanud tõsiasja, et kella kuuest seitsmeni valmistub klooster õhtuseks kavaks, mis hõlmab muusikute esinemist igas kindlustuse nurgas. Seega seisime dilemma ees - kas oodata tund ja riskida näljase kõhuga või imetleda benediktiini kloostrit väljaspoolt ja naasta pikkade ninadega.
Meiesugused professionaalsed vaatamisväärsustega tutvujad keeldusid kategooriliselt pärast taolist järsust mäest tiheda rahvasumma vahelt üles ronimist pika ninaga jääma ning nii me seal ootasime, sellal kui giid pileteid ostis. Mina jäin üksinda, sest minu vanemlik järelvalve otsustas, et läheb kohalikke küpsiseid otsima. Mul ei olnud selle vastu muidugi midagi, sest seitsmest sisse pääsedes tegin kiire algusspurdi, et ülejäänud grupist ette jõuda ja tühjast kloostrist imelisi pilte teha. Võimas tunne on taolises pühakojas praktiliselt üksinda liikuda.
Erinevates ruumides mängisid muusikud harfi ja viiulit, peasaalis valmistuti õhtuseks kontserdiks. Küsisin kahelt nunnalt, kas võiksin neist pilti teha, ning nad olid lahkelt nõus mulle poseerima. Lisaks leidsin välisplatvormilt ühe kaugusesse vaatava helesinises rüüs naise, keda salaja pildistasin. Minu arust olid temast tehtud pildid terve reisi vältel tehtutest parimad.
Jätkasin oma teekonda läbi gooti stiilis kloostri. Kõikjal olid sambad, kaunistused, kaared, ornamendid... Kui saar ja pühakoda inglaste poolt hõivatud olid, küsiti palveränduritelt sissepääsumaksu. Ma usun, et see oli tollal seda väärt sama palju, kui on nüüd.
Kui ma lõpuks kloostrist välja sain, tõttasin järsust mäest alla ning leidsin kitsa tänava lõpus oma ema juba ootamas. Kuna meil seisis ees pikk bussisõit ja polnud ammu vetsus käinud, mõtlesin tasulisse minna, aga see oli juba kinni. Ema oli just kuskil räpases tasulises urkas ära käinud, aga mina olen selliste asjade jaoks natuke liiga peps. Niisiis jalutasin sisse esimesest hotelliuksest, tegin haledat nägu ja küsisin, kas pissile saaks. Retseptsionist juhatas mind trepist üles restorani poole. Segaduses ilmega astusin restorani uksest sisse, kuid enne, kui ma jõudsin vetsuust otsima hakata, osutasid kolm kelnerit sünkroonis õiges suunas, nagu nad oleks mu mõtteid lugenud. Naeratasin ja tänasin neid pärast kogu südamest.
Vaikselt hakkas rahvas saare sissepääsu juurde kogunema, et üheskoos tagasi bussi poole liikuma hakata. Mont Saint-Micheli ühendavad lähedalasuva külaga shuttle bussid, mis on erilised selle poolest, et ei pööra kunagi ümber. Nimelt on neil juhikabiin mõlemas bussi otsas ja lõpp-peatustes jalutab bussijuht lihtsalt ühest otsast teise, sätib peeglid paika ja sõidab tagasi.
Mont Saint-Micheli parkla on suur ja saarest kaugel. Bussiparkla on transfeerist kaugel ning seega tuli meil päris palju jalutada, enne kui taaskord end istmele poetada saime ja ööbimispaiga poole veerema hakkasime.
Tolle öö veetsime Normandias maamõisa tüüpi hotellis La Marjolaine, kus meile pakuti ka ettetellitud õhtusööki, kuigi olime ligi tund aega hiljaks jäänud ja kokk köögis kindlasti kõiki turiste taga kirus. Toit oli gurmeele iseloomulikult pisikeste portsjonidega ja kaunistatud, kuid see-eest väga maitsev. Isegi minusugune pirtsutaja sõi kõik ära.
Istusime samas lauas paari naise ja Juudiga ning tema abikaasaga.