Mõnikord on hea sõbrad ja toit autosse toppida ning randa tšillima sõita. Mõnikord on hea ainsate inimestena RMK puhkealal asuvale grillplatsile pretendeerida. Ning mõnikord on hea, kui õhtu ei lõpe just nii, nagu plaanitud.
Kuna tegemist oli ekspromptmõttega, oli arusaadav, et rahvast just palju kohale ei voori. Kõigepealt varastasin A-lt auto, jättes vaesekese katusele lõõskava päikese kätte orjama, lubadusega, et kui ta töö tehtud saab, tulen talle järele. Seejärel pakkisin autosse oma varanduse: natuke süüa-juua, rannalina, bikiinid, vahetusriided ja muu pudi-padi; ning korjasin tee äärest peale küttepuudega B ning salatikausiga C.
Kuna rannas asuvad RMK puhkealad on alati hinnas, olime valmis koha pärast suisa võitlema, kuid ilmnes, et taoline käitumine pole vajalik - mõlemad grillplatsid olid tühjad. Niisiis seadsime end oma kodinatega rannas sisse, higistasime veidi ning läksime endid jahutama.
Tolle ranna positiivne aspekt on kõikjal laiuv liiv, kuid tasakaalustavaks miinuseks vesi, mis on maismaalt puhuva tuule tõttu peaaegu alati külm. Sisseminek on seega vaevaline, aga pikapeale harjub keha madalama temperatuuriga. Kuna ma oma talla all kive eriti ei talu, olen selle nimel alati valmis ohverdama oma sisemise kraadiklaasi. Seepärast on too rand lähedal asuvatest minu eelistatuim.
Peagi jõudis kätte aeg meie triot täiendada. Niisiis jätsime B kohta valvama ja suundusime C-ga liha, limonaadi, A ja D järele. Kuna tee eelpool mainitud randa on osaliselt kruusaga kaetud, sõitsime ettevaatlikult, sest hiljutise kuumalaine poolt randa meelitatud massid on pinnase kündnud sama rööpaliseks kui kartulipõld.
Lõpuks jõudsime siiski kohale ning äratasime B, kes oli vahepeal rannalinale tukkuma jäänud. Kuna autos polnud konsitsioneeri ja kruusateel sõites hoiti aknad kinni, olime improviseeritud saunast üsna higised ja otsustasime teist korda end vette kasta.
Ülejäänud õhtupoolik möödus grillides, süües, liivas aeledes ja supeldes, kuni saabus aeg, mil päike loojus. Selleks hetkeks sikutasime rannalina üle luite ning sättisime end pilvede taha vajuvat punast kera vaatama. Seejärel järgnes taas suuremat sorti sööming ja lõkerdamine.
Peagi keerutas tuul horisondi lähedale kokku pilved ning silmapiiril hakkas lööma äikest. Lebasime viiekesi linadel ning tegime romantikat: meie pea kohal oli taevas kristallselge, näha oli iga viimne kui täht Linnutees, ning kaugemal muutus taevas aeg-ajalt valgeks ning välgunooled sähvisid ülalt alla maapinnale.
Kuni kella kolmeni imetlesime taevast, piksenooli ja langevaid tähti ning siis lahkusime ülimalt vastumeelselt võimsate loodusjõudude pakutud vaatemängu juurest, et järgnevaks päevaks välja puhata.
Ega taolist kokkulangevust teistkordselt tunnistada pole vast võimalik.
Pilt: Triumfa
Kuna rannas asuvad RMK puhkealad on alati hinnas, olime valmis koha pärast suisa võitlema, kuid ilmnes, et taoline käitumine pole vajalik - mõlemad grillplatsid olid tühjad. Niisiis seadsime end oma kodinatega rannas sisse, higistasime veidi ning läksime endid jahutama.
Tolle ranna positiivne aspekt on kõikjal laiuv liiv, kuid tasakaalustavaks miinuseks vesi, mis on maismaalt puhuva tuule tõttu peaaegu alati külm. Sisseminek on seega vaevaline, aga pikapeale harjub keha madalama temperatuuriga. Kuna ma oma talla all kive eriti ei talu, olen selle nimel alati valmis ohverdama oma sisemise kraadiklaasi. Seepärast on too rand lähedal asuvatest minu eelistatuim.
Peagi jõudis kätte aeg meie triot täiendada. Niisiis jätsime B kohta valvama ja suundusime C-ga liha, limonaadi, A ja D järele. Kuna tee eelpool mainitud randa on osaliselt kruusaga kaetud, sõitsime ettevaatlikult, sest hiljutise kuumalaine poolt randa meelitatud massid on pinnase kündnud sama rööpaliseks kui kartulipõld.
Lõpuks jõudsime siiski kohale ning äratasime B, kes oli vahepeal rannalinale tukkuma jäänud. Kuna autos polnud konsitsioneeri ja kruusateel sõites hoiti aknad kinni, olime improviseeritud saunast üsna higised ja otsustasime teist korda end vette kasta.
Ülejäänud õhtupoolik möödus grillides, süües, liivas aeledes ja supeldes, kuni saabus aeg, mil päike loojus. Selleks hetkeks sikutasime rannalina üle luite ning sättisime end pilvede taha vajuvat punast kera vaatama. Seejärel järgnes taas suuremat sorti sööming ja lõkerdamine.
Peagi keerutas tuul horisondi lähedale kokku pilved ning silmapiiril hakkas lööma äikest. Lebasime viiekesi linadel ning tegime romantikat: meie pea kohal oli taevas kristallselge, näha oli iga viimne kui täht Linnutees, ning kaugemal muutus taevas aeg-ajalt valgeks ning välgunooled sähvisid ülalt alla maapinnale.
Kuni kella kolmeni imetlesime taevast, piksenooli ja langevaid tähti ning siis lahkusime ülimalt vastumeelselt võimsate loodusjõudude pakutud vaatemängu juurest, et järgnevaks päevaks välja puhata.
Ega taolist kokkulangevust teistkordselt tunnistada pole vast võimalik.
Pilt: Triumfa