Kui ma suve algul esimese sääseparve kätte jäin, kirusin ja lootsin, et sellega asi ka lõppeb. Oleks ma teadnud, millised hobusesuurused parmud mind juulikuus ootavad, oleks ma otsa ringi pööranud ja tagasi lumme pugenud.
Kahjuks ei suvatsenud keegi mulle seda varem teavitada ning sellepärast olen viimasel ajal supelnud merevee asemel hoopiski sääsetõrjes, mis kahjuks eriti midagi eemale ei peleta. Pooled sääsed on vist muteerunud ja mürgile immuunseks muutunud, rääkimata parmudest, kellele seerum üldse mingisugust mõju ei avalda.
Tundub, et mul on magus ja maitsev veri, sest miks muidu terved komandod ebameeldivaid lendureid mind pidevalt terroriseerivad. Lisaks kummitab mind kuri kahtlus, et olen mingil määral sääse- või parmumürgile allergiline. Kui mõnel ei jää rünnakust mingisugustki jälge, siis minul paistetab koht üles ja tekib mitme sentimeetri suurune punane laik.
Palava ilmaga ei anna aga kahjuks pikki pükse ka jalga ajada, et putukate pääsu paljastele säärtele takistada. Nii ma siis istusin paljaste jalgadega keset lõõmavat päikest murutraktori peal ja katsusin mitte tervenisti söödud saada. Olles eelnevale kümnele hammustusele umbes samapalju juurde saanud, lõppes mu kannatus, ning ma murdsin põlluservast peotäie kõrrelisi, millega nagu lehmasabaga vehkima hakkasin.
Kujutan ette, et see võis üsna koomiline vaatepilt olla, kui ma seal kõrtega vehkides ja täiest kõrist "Seda paati pole tehtud linnuluust" lauldes murutraktoriga ringi rallisin. Ega see peksmine eriti ei aidanud ka, vähemalt mitte enne, kui murutraktori hetkeks seisma jätsin, et sellele maandunud veiseparmu laiaks litsuda - "Sure, raibe, sure!"
Vikipeedia andmetel ei tohiks veiseparmud inimest rünnata, aga vannun oma murutraktori nimel, et ükskord hammustas üks taoline hiiglane mind tagumikust. Kõige hirmsam on, et kuna parmlased toituvad vahel mõne päeva vanustest korjustest, võivad nad levitada haigusi, ning kui nad kambakesi ründavad, kurnab nende mürgine sülg ohvrit.
Pilt: thehandsoftime
Tundub, et mul on magus ja maitsev veri, sest miks muidu terved komandod ebameeldivaid lendureid mind pidevalt terroriseerivad. Lisaks kummitab mind kuri kahtlus, et olen mingil määral sääse- või parmumürgile allergiline. Kui mõnel ei jää rünnakust mingisugustki jälge, siis minul paistetab koht üles ja tekib mitme sentimeetri suurune punane laik.
Palava ilmaga ei anna aga kahjuks pikki pükse ka jalga ajada, et putukate pääsu paljastele säärtele takistada. Nii ma siis istusin paljaste jalgadega keset lõõmavat päikest murutraktori peal ja katsusin mitte tervenisti söödud saada. Olles eelnevale kümnele hammustusele umbes samapalju juurde saanud, lõppes mu kannatus, ning ma murdsin põlluservast peotäie kõrrelisi, millega nagu lehmasabaga vehkima hakkasin.
Kujutan ette, et see võis üsna koomiline vaatepilt olla, kui ma seal kõrtega vehkides ja täiest kõrist "Seda paati pole tehtud linnuluust" lauldes murutraktoriga ringi rallisin. Ega see peksmine eriti ei aidanud ka, vähemalt mitte enne, kui murutraktori hetkeks seisma jätsin, et sellele maandunud veiseparmu laiaks litsuda - "Sure, raibe, sure!"
Vikipeedia andmetel ei tohiks veiseparmud inimest rünnata, aga vannun oma murutraktori nimel, et ükskord hammustas üks taoline hiiglane mind tagumikust. Kõige hirmsam on, et kuna parmlased toituvad vahel mõne päeva vanustest korjustest, võivad nad levitada haigusi, ning kui nad kambakesi ründavad, kurnab nende mürgine sülg ohvrit.
Pilt: thehandsoftime