Kas mäletate veel kohta, mida nimetan enese omaks? Kohta mere ääres, mille ehku peale rannas uidates leidsin? Põgenesin sinna ühel ööl, mil uuest päevast puudu vaid paar tundi, et tunnistada esmakordselt kuutõusu.
[---] Siis ma võtan teid, | Merd kattis udu, päike oli juba loojunud ja taevas sirasid tähed. Äkitselt ilmus uduvaalude vahelt oranž laik, mida esimese hooga lõkkeks peetud sai. Aegamisi kerkides ja kasvades moondus leek hoopiski viltuseks poolkuuks, mis kangesti mandariinitükikest meenutas. Järgneva pooltunni jooksul venis kuu peegeldus merevees sujuvalt pikemaks ning puudutas peaaegu rannikut. Selle omanik aga tõusis fööniksoranžina ikka kõrgemale tähtede poole, kuni lõpuks kahvatus ja kuldkollasena taevaservale istuma jäi. Samal ajal, kui kuu omasoodu kerkis, haihtus ka udu. Või vähemalt mina arvasin, et see on kondenseerunud veeaur, mis niiviisi kahtlaselt keereldes üle taeva laotub. |
Järgneval päeval ilmnes, et õigus oli olnud siiski minu kaaslasel, kes "uduvaalusid" hoopiski polaarjoonest lõunasse eksinud virmalisteks pidas. Põhjavalgust põhjustavad Päikeselt tulevate laetud osakeste kokkupõrkumine Maa atmosfääri osakestega. Enamasti esineb nähtus 60-kraadisel või kõrgemal laiusel, kuid tänu magnetpoolustele võib neid kaunitare harva silmata ka mujal. (Wikipedia)
Oleks mul korralik kaamera, oleksin tol õhtul saanud hunniku meeletult kauneid pilte mandariinikuust ja petlikust udust.
PS! Rattus 303 veebipäevikud on nüüdsest alates leitavad ka Eestiblogide lehel.
Oleks mul korralik kaamera, oleksin tol õhtul saanud hunniku meeletult kauneid pilte mandariinikuust ja petlikust udust.
PS! Rattus 303 veebipäevikud on nüüdsest alates leitavad ka Eestiblogide lehel.