Pisikesest plikast peale olen ma endale tahtnud koera. Päris oma kutsut, kellega jalutamas käia, keda treenida ja keda armastada. Kahjuks ei ole mul kunagi olnud võimalik koera võtta ja seda paljudel erinevatel põhjustel.
Esiteks olen ma kogu oma elu elanud korteris ning kuna ma mingisuguse käekotikutsaga ei lepi, oleks peni suhtes ebaaus ta päeval pisikesse ruumi kinni jätta. Mis sellest, et kortermaja asub keset metsi ja põlde ning tädi maamaja, kuhu looma tegelikult võiks viia, linnulennult täpselt 500 meetri kaugusel. Isegi kui tädi aed oleks koera jaoks sobiv, peaks ta siiski terve päeva veetma üksinda.
Lisaks tüdineksin ma arvatavasti igahommikusest kella kuuesest pissitamisest ja õhtustest sörkjooksudest üsna pea. Kuna koera ei saa ka niisama jalaga uksest välja lükata, lahtiselt jooksma lasta ega toas lõksus hoida, tekiks järgmine probleem.
Kolmandaks ei taha ma mitte mingil juhul pisikest ninnu-nännu koera, kes mahub käekotti või kaob diivani alla. Üks õige peni on ikka suur ja karvane ja hirmus. Kujutagem nüüd ette, kui palju taoline hiiglane sööb! Ma ei taha riskida sellega, et ta naabri kasse murdma hakkab või näljasena suisa mind nahka pistab.
Mulle meeldivad treenitud koerad, kes täidavad iga pisematki käsku - istuvad, lamavad, ootavad, käivad kõrval jms - aga mul pole ealeski piisavalt püsivust, et oma koer täielikult välja õpetada. Arvatavasti lõpetaksin ma talle niisama armsate silmade pärast krõbuskeid sisse söötes.
Õnneks on mul koertega sõpru, kes oma lemmikuid lahkesti minuga jagavad. Kohe nii lahkesti, et nende kutsad põgenevad oma kodust, et minu juurde infopunkti tulla. Olen meelitatud ja senikaua, kuni X kedagi ei hammusta, lasen tal rahulikult oma jalge ees lebada. Pole veel kindel, kas koer tõmbab turiste ligi või ehmatab nad eemale, igatahes need, kes tulevad, niipea välja ei torma.
Huvitav on aga see, et kui tööl on parasjagu kolleeg, pistab X oma nina ukse vahelt sisse, näeb, et laua taga istub vale inimene, ja tormab tagasi õue. Ma olen veendunud, et see koer armastab mind ja teab, et mina teda ka.
Pilt: Ksuksa-Raykova
Lisaks tüdineksin ma arvatavasti igahommikusest kella kuuesest pissitamisest ja õhtustest sörkjooksudest üsna pea. Kuna koera ei saa ka niisama jalaga uksest välja lükata, lahtiselt jooksma lasta ega toas lõksus hoida, tekiks järgmine probleem.
Kolmandaks ei taha ma mitte mingil juhul pisikest ninnu-nännu koera, kes mahub käekotti või kaob diivani alla. Üks õige peni on ikka suur ja karvane ja hirmus. Kujutagem nüüd ette, kui palju taoline hiiglane sööb! Ma ei taha riskida sellega, et ta naabri kasse murdma hakkab või näljasena suisa mind nahka pistab.
Mulle meeldivad treenitud koerad, kes täidavad iga pisematki käsku - istuvad, lamavad, ootavad, käivad kõrval jms - aga mul pole ealeski piisavalt püsivust, et oma koer täielikult välja õpetada. Arvatavasti lõpetaksin ma talle niisama armsate silmade pärast krõbuskeid sisse söötes.
Õnneks on mul koertega sõpru, kes oma lemmikuid lahkesti minuga jagavad. Kohe nii lahkesti, et nende kutsad põgenevad oma kodust, et minu juurde infopunkti tulla. Olen meelitatud ja senikaua, kuni X kedagi ei hammusta, lasen tal rahulikult oma jalge ees lebada. Pole veel kindel, kas koer tõmbab turiste ligi või ehmatab nad eemale, igatahes need, kes tulevad, niipea välja ei torma.
Huvitav on aga see, et kui tööl on parasjagu kolleeg, pistab X oma nina ukse vahelt sisse, näeb, et laua taga istub vale inimene, ja tormab tagasi õue. Ma olen veendunud, et see koer armastab mind ja teab, et mina teda ka.
Pilt: Ksuksa-Raykova