Ma olen kogu aeg teadnud, et ma ei sobi mitte kellegagi kokku elama ja tõenäoliselt lõpetan 30-40ndates eluaastates terve suure kassikarjaga, kes loodetavasti suudavad mind taluda ja vastupidi.
Praeguse seisuga on mul olnud neli toakaaslast - üks neist esimeses ühikas, ülejäänud Tallinna Tehnikaülikooli omas. Olgu nende peal välja toodud, mis kõikvõimalikud asjad mind inimeste puhul häirivad. Hoiatus, et need on kohati absurdsed ja täiesti triviaalsed, aga vahest ma olengi lihtsalt napakas.
Esimene toakaaslane oli S. Me käisime samas linnas eri gümnaasiumides, aga olime sama vanad. Ta oli iseenesest tore tüdruk: tagasihoidlik, vaikne, hoidis omaette, aga laia silmaringiga.
Mind häiris tema juures see, et ta ei tõmmanud akna eest kardinaid ära. Meie ühikatoal olid mingid rõvedad paksust materjalist tumekollased kardinad, mis ei näinud eest tõmmatunagi esteetilised välja. Tuba ise oli aga õhtuse päikese poole, nii et sel ajal aastast, kus Eestimaa loodus otsustas meid õnnistada päevadega, mil päike oli kauem väljas kui õpilased koolis, oli meie tuba ja vaade päris kaunike. Mulle meeldib valgus ja ma olen eluaeg pakse läbipaistmatuid kardinaid vihanud, aga kuna vaade meie aknast oli ilus mõlemat pidi, tõmbasime kardinad öösel tavaliselt ette. Välja arvatud juhul, kui ma olin üksinda ühikas, mil aken oli alati vaba. Valgetel hommikutel ei tõmmanud ma kardinaid eest, kui S alles magas - elementaarne viisakus, pluss kardinakinnitused tegid vastu kardinapuud kohutavat krigisevat heli, mis oleks iga talveunes karu üles äratanud. Sama ei teinud aga mingil põhjusel ka S, kui ta pärast mind ühikast lahkus, mistõttu naasesin sageli rõveda kollaka valgusega täidetud ühikatuppa, kaotades momentaalselt igasuguse tuju ja sööstes esimese asjana kardinaid akna eest tõmbama.
Teiseks häiris mind tema tegevusetus. Gümnaasiumiajal suutsin endale kuidagi mustmiljon kohustus kaela tõmmata ning jooksin pidevalt ringi nagu orav rattas. Kogu elu oli üks pidev "tulen aga jälle, lähen aga jälle". S-il aga polnud mingeid huvisid ega hobisid. Ta kas passis niisama ühikas, luges või mis veel hullem - magas. Teate, kui kohutav on ise ringi joosta ja vaadata, kuidas kellelgi leidub lihtsalt nii palju vabu hetki, mil saab muretult magada? Üsna häiriv.
Kolmandaks polnud ta ka väga koristuslembene, imestades kord minu lause peale, et ma ikka vähemalt kord nädalas üritan toa tolmuimejaga üle tõmmata. Mul pole aimugi, palju tema meie ühikatuba koristas, kui üldse.
Mind häiris tema juures see, et ta ei tõmmanud akna eest kardinaid ära. Meie ühikatoal olid mingid rõvedad paksust materjalist tumekollased kardinad, mis ei näinud eest tõmmatunagi esteetilised välja. Tuba ise oli aga õhtuse päikese poole, nii et sel ajal aastast, kus Eestimaa loodus otsustas meid õnnistada päevadega, mil päike oli kauem väljas kui õpilased koolis, oli meie tuba ja vaade päris kaunike. Mulle meeldib valgus ja ma olen eluaeg pakse läbipaistmatuid kardinaid vihanud, aga kuna vaade meie aknast oli ilus mõlemat pidi, tõmbasime kardinad öösel tavaliselt ette. Välja arvatud juhul, kui ma olin üksinda ühikas, mil aken oli alati vaba. Valgetel hommikutel ei tõmmanud ma kardinaid eest, kui S alles magas - elementaarne viisakus, pluss kardinakinnitused tegid vastu kardinapuud kohutavat krigisevat heli, mis oleks iga talveunes karu üles äratanud. Sama ei teinud aga mingil põhjusel ka S, kui ta pärast mind ühikast lahkus, mistõttu naasesin sageli rõveda kollaka valgusega täidetud ühikatuppa, kaotades momentaalselt igasuguse tuju ja sööstes esimese asjana kardinaid akna eest tõmbama.
Teiseks häiris mind tema tegevusetus. Gümnaasiumiajal suutsin endale kuidagi mustmiljon kohustus kaela tõmmata ning jooksin pidevalt ringi nagu orav rattas. Kogu elu oli üks pidev "tulen aga jälle, lähen aga jälle". S-il aga polnud mingeid huvisid ega hobisid. Ta kas passis niisama ühikas, luges või mis veel hullem - magas. Teate, kui kohutav on ise ringi joosta ja vaadata, kuidas kellelgi leidub lihtsalt nii palju vabu hetki, mil saab muretult magada? Üsna häiriv.
Kolmandaks polnud ta ka väga koristuslembene, imestades kord minu lause peale, et ma ikka vähemalt kord nädalas üritan toa tolmuimejaga üle tõmmata. Mul pole aimugi, palju tema meie ühikatuba koristas, kui üldse.
Teine toakaaslane oli K - minust aasta vanem äriinfotehnoloogiatudeng Tallinna Tehnikaülikoolis. Tänu temale sain õppematerjale nii tema repodest kui Annaabist, sest tal oli VIP-konto, sattusin Microsofti Partnertudengiks ja leidsin esimesel aastal mingigi seltskonna, kes mind oma tiiva alla võttis. Ükskõik, kui pingsalt ma ka ei meenuta, ei suuda ma leida midagi kriitilist, mis mind tema puhul häiris. Koleda õunamustriga ruloo hoidsime mõlemad meelsasti akna eest ära, koristamisega tal probleeme polnud, üks meist tõmbas igal nädalal meie toa üle. Elurütm oli meil üsna sarnane ja kui ka ei ärganud või läinud samal ajal magama, ei häirinud kummagi laualamp teist. K ei norsanud ja oli minu kui enne teda ärkaja õnneks sügava unega, nii et päris kikivarvul ma hommikuti ringi hiilima ei pidanud, mis ei tähenda muidugi, et ma elevandina trampinud oleksin. Mingi elementaarne teistega arvestamine peab ikka säiluma. Tal olid vinged kõlarid ja ta kuulas sageli nendest valjult muusikat, aga see ei häirinud mind sugugi, pigem sain ise ka muusikamaailmas targemaks. Ja kui häiriski, siis meil oli kokkulepe, et kui seda mainin, paneb ta kas klapid või lausa kinni. Ega ma pole suu peale kukkunud, et ma vajadusel seda talle ka ei öelnud. Kõik töötas ilusti nagu kellavärk. Tagasi vaadates oli ta üsna ideaalne elukaaslane, aga võib-olla on kõik teised võrdluseks kõrval jubedamad olnud, nii et ma lihtsalt ei mäleta, mis mind tema puhul häirida võis.
Pärast K-d tuli L. Tema oli aasta noorem majandustudeng kuskilt Lõuna-Eestist. Võtsin teda vastu avasüli, lootes, et tegemist on sama vinge neiuga, nagu seda oli K, aga tutkit. L oli minuga suheldes kuidagi vaikne, eemalehoidev, vältiv ja napisõnaline. Üritasin korduvalt small talk-i alustada, aga ta ei võtnud kunagi vedu. Sain vaid teada, et ta on korraldanud lastelaagreid ja tegeleb kodukaitsega. Seevastu kõrvaltoas elava G-ga sai ta vägagi edukalt läbi, nende vestlused venisid sageli köögis pikale ja olid elavad ja toredad pealt kuulata. Võimalik, et asi oli samasse organisatsiooni kuuluvuses, võib-olla ma lihtsalt tegin L-ile enese teadmata kuidagi liiga, paludes tal dušisegistit kuivatada või midagi sarnast. Igatahes jäi mul sageli mulje, et ta ei soovi minuga suhelda ega ühes toas olla. Ega ma ei hakanud väga torkima ka, panin klapid pähe ja ajasin oma asja.
Kahjuks olid meie elurütmid totaalselt erinevad. Mina ärkasin vara ja tahtsin sellest tulenevalt ka vara magama minna. Tema aga magas kaua ja läks voodisse hilja, õppides sageli hilisööni. See poleks mind vast häirinud, aga mitme kuu jooksul ei suutnud ta ära vahetada oma laualambi katki läinud pirni, mistõttu too seisis niisama ja ta kasutas suurt laetuld, mis mulle esiteks ei sümpatiseeri, kui mul just pole vaja midagi intensiivselt sahtlipõhjast otsida, ja mille keevitav valgus takistab uinumist. Niisiis pidi vaene L iga kord, kui ta kauem õppida tahtis, oma kodinatega kööki kolima. Takistuseks osutus aga katkine Wifi-adapter, mistõttu ta arvutis tööd teha tahes juhtme otsas istuma pidi. Samuti oli ta kerge unega, nii et isegi, kui ma hommikul enne teda ärgates kikivarvul ringi hiilisin, kuulis ta seda ikka ja hakkas voodis nihelema, nagu ma peaksin oma hommikused toimetamised tema iluune tõttu sootuks ära jätma. No way, José. Peagi vahetasid nad kõrvaltoa tüdruku E-ga kohad, sest meile kõigile tundus, et parem kombinatsioon on (mina ja E) ning (G ja L). Samas, nii G kui L kolisid peagi pärast vahetust minema, nii et sellega asi lõppeski.
Kahjuks olid meie elurütmid totaalselt erinevad. Mina ärkasin vara ja tahtsin sellest tulenevalt ka vara magama minna. Tema aga magas kaua ja läks voodisse hilja, õppides sageli hilisööni. See poleks mind vast häirinud, aga mitme kuu jooksul ei suutnud ta ära vahetada oma laualambi katki läinud pirni, mistõttu too seisis niisama ja ta kasutas suurt laetuld, mis mulle esiteks ei sümpatiseeri, kui mul just pole vaja midagi intensiivselt sahtlipõhjast otsida, ja mille keevitav valgus takistab uinumist. Niisiis pidi vaene L iga kord, kui ta kauem õppida tahtis, oma kodinatega kööki kolima. Takistuseks osutus aga katkine Wifi-adapter, mistõttu ta arvutis tööd teha tahes juhtme otsas istuma pidi. Samuti oli ta kerge unega, nii et isegi, kui ma hommikul enne teda ärgates kikivarvul ringi hiilisin, kuulis ta seda ikka ja hakkas voodis nihelema, nagu ma peaksin oma hommikused toimetamised tema iluune tõttu sootuks ära jätma. No way, José. Peagi vahetasid nad kõrvaltoa tüdruku E-ga kohad, sest meile kõigile tundus, et parem kombinatsioon on (mina ja E) ning (G ja L). Samas, nii G kui L kolisid peagi pärast vahetust minema, nii et sellega asi lõppeski.
Praegune toakaaslane on keemiatudeng E, kes on hetkel akadeemilisel puhkusel, kogumaks aasta jooksul tööl käies piisavalt raha, et kolmandat aastat ülikoolis hõlpsamini vastu võtta.
Esmalt tundus, et oleme E-ga täiesti samal lainel ja peaaegu nagu copy-paste inimesed. Oleme mõlemad kaksiku tähtkujust, meie maailmavaade on suures osas sama, nagu ka meie elurütm ning suhtumine koledasse ruloosse, ja eks ta olegi üsna tore tüdruk, kui poleks mõningaid minu jaoks häirivaid asju.
Esiteks ta ei lase mul magada, sest ta norskab ja krigistab hambaid. Ma ärkan öösiti üles selle peale, et käib mingi kole õudne rõve krigin ja plaksumine ja saan aru, et need on tema töös lõualuud. Või siis ajab ta oma norskamisega mind üles ja see on tõesti asi, mida ma ei talu. Niisiis olen olnud sunnitud taaskord üles otsima vanad head tuttavad kõrvatropid, mis kahjuks mu kõrvad mõnikord valutama panevad, aga midagi pole teha - uni on tähtsam.
Teiseks on ta kohutavalt valju häälega. Ma olen siinsamas, sa ei pea karjuma, ma kuulen sind küll. Sama on, kusjuures, terve elu öeldud ka minule, nii et ma tean, kui keeruline sellist asja kontrollida on, aga tänu E-le suudan seda paremini teha.
Samuti on ta ääretult ebaviisakas. Mingeid elementaarseid kommunikatsiooninorme on temalt palju oodata. Temaga saab rääkida ainult siis, kui tema ise rääkida tahab, vastasel juhul jääb mulje, et räägin seinaga, sest vastuseks tuleb ainult apaatne "ok". Võimalik, et asi on hiljuti läbitud suhtluskoolituses, aga mina ei suuda teisega suheldes täiesti ükskõikset hoiakut võtta. See on ju äärmiselt ebaviisakas! Niisiis ma teesklen tavaliselt alati, kui ta mulle oma järjekordset fantaasiaraamatut või arvutimängu probleeme ümber jutustab, isegi kui see mind absoluutselt ei huvita, mida see sageli ka ei tee, või kui ta näeb, et ma olen parasjagu hõivatud õppimise või muu olulisega. Viimasel ajal olen aga hakanud samamoodi külmalt temasse suhtuma, sest kaua sa kannatad. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.
Eriti hull on, kui üritada vestlust alustada siis, kui ta loeb raamatut. Iga normaalne inimene paneks raamatu korraks kõrvale, kuulaks, mis teisel öelda on, ja siis loeks edasi, aga temal on täiesti ükskõik, ta NÄHVAB vastu, et kas sa ei näe, ma loen ja mind üldse ei koti, mida sa tahad, nii et mine sure kuskil kivi all või midagi. Umbes sellises stiilis. Ma olen veendunud, et kõike seda saab öelda ka viisakalt ja nii, et teisele ei jääks väärtusetut muljet, nagu minul kahjuks jääb. Niisiis olen hakanud temaga lihtsalt vähem rääkima. Öeldaksegi, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Võin oma rõõmu ja muresid mujal ka jagada, aga ärgu siis oodaku, et ma tema jaoks olemas olen, kui temal midagi jagada on. Muide, ta naerab raamatut lugedes nagu napakas. Ma saaks aru, kui tuleks väiksed turtsatused, kui on tõesti naljakas koht, aga sellist kajakakisa ei taha keegi kuulata.
E üritab ka jätta muljet, et on suur koristaja, koostedes hiljuti lausa väga põhjaliku koristustabeli, mida kõik nüüd täitma hakkama peaksid, aga mis mul plaaniski pole. Tegelikult ei ole ma mitu nädalat teda meie ühikatuba koristamas näinud ja ma ise ka kahjuks igal nädalal ei jõua (katsun siis järgmiselgi). Kord, kui ma polnud terve nädal või mitugi ühikas olnud, uuris ta minult lausa, millal ma ühikasse tulemas olen, et põranda tolmuimejaga üle tõmbaksin, sest seda preilile teha ei meeldi, tema on rohkem põrandapesija. Hallelujah, kes sul kunagi oma kodus tolmuimejaga põrandat üle tõmbama hakkab? Ka mina?
E on arvutimängusõltlane. Kõik vabad päevad, mil ta tööl ei käi, veedab ta arvutiekraani ees, vaadates kas mingeid nõmedaid mitteharivaid YouTube'i videoid või mängides oma online-mängu Blade&Soul. Kõige kohutavam (ja naljakam?) on see, kuidas ta hakkab mängu valjul häälel ja intensiivselt kommenteerima siis, kui keegi kuulamas on ehk kui mina ühikasse tulen. Nagu mind huvitaks. Küsisin, kas ta omaette mängides ka niiviisi kisendab. Ütles, et ei. Üldiselt on jäänud mulje, et E on lihtsalt tähelepanuvajaduses. Võib-olla on asi selles, et ta passib ainult ühikas ja ei saa seega kuskilt seda. Ma ei tea, kas tal on sõpru. Ta väidab, et on, ja G tõenäoliselt midagi sellelaadset ka oli, aga võib-olla on ülejäänud sõbrannad lihtsalt järjekordne fantaasiamaailma väljamõeldis.
E on võimeline sind surnuks rääkima. Mul on sageli olnud olukord, kus pean kiirelt ühikast läbi jooksma, et midagi kaasa haarata, kusjuures all auto või inimesed ootavad. Nii pea, kui ma uksest sisse astun, hakkab pihta mingi täiesti mõttetu jutuvada mingist LotR-i või arvutimänguteemast, mis mind absoluutselt ei huvita, aga kuna ma pole ebaviisakas, ei saa ma teda poole jutu pealt katkestada, et minema joosta. Ta ei lõpeta isegi siis, kui näeb, et ma nihkun järjest enam ukse poole ja olen vb juba pooleldi selle vahelgi. Hea taktika selle vastu on ise uksest sisse astudes kohe selline jutuvada lahti lasta, et sellele ühtki sõna vahele pista ei saa, ja lahkuda kohe, kui minu enda jutt otsa saab.
E on eriti ebaviisakas, julgeks isegi öelda, et vastik, oma ema vastu, nähvates tollele sageli telefonis ja ignoreerides hiljem tema kõnesid. Olen mõningaid taolisi kõnesid pealt kuulnud ja minu arust ei ole selline reaktsioon sugugi õigustatud. Jätab kasvatamatu jõmpsika mulje, isegi kui tean, et tal on oma emaga olnud keerulised suhted ja pool lapsepõlve kasvatas ta ise oma väikest venda. Emad ei vääri taolist kohtlemist.
Arvasin algul, et oleme E-ga täpselt samasugused, aga avastan järjest enam külgi, mis on meil (õnneks) erinevad. Mulle meeldiks arvata, et ma ei ole nii ebaviisakas ja ebameeldiv. Arendan end E-d jälgides iga päev paremaks inimeseks, sest kui mulle vaataks peeglist vastu midagi, mis on täpselt nagu E, siis ma ei oleks enesega absoluutselt rahul.
Boonus: ta töötab kinos ja saab tänu sellele koos sõpradega tasuta filme vaatamas käia. Kuna tal eriti sõpru pole, siis kutsub ta mõnikord mind. Kahjuks ma pole väga kinofänn, aga kasutan ikkagi võimalust.
Esmalt tundus, et oleme E-ga täiesti samal lainel ja peaaegu nagu copy-paste inimesed. Oleme mõlemad kaksiku tähtkujust, meie maailmavaade on suures osas sama, nagu ka meie elurütm ning suhtumine koledasse ruloosse, ja eks ta olegi üsna tore tüdruk, kui poleks mõningaid minu jaoks häirivaid asju.
Esiteks ta ei lase mul magada, sest ta norskab ja krigistab hambaid. Ma ärkan öösiti üles selle peale, et käib mingi kole õudne rõve krigin ja plaksumine ja saan aru, et need on tema töös lõualuud. Või siis ajab ta oma norskamisega mind üles ja see on tõesti asi, mida ma ei talu. Niisiis olen olnud sunnitud taaskord üles otsima vanad head tuttavad kõrvatropid, mis kahjuks mu kõrvad mõnikord valutama panevad, aga midagi pole teha - uni on tähtsam.
Teiseks on ta kohutavalt valju häälega. Ma olen siinsamas, sa ei pea karjuma, ma kuulen sind küll. Sama on, kusjuures, terve elu öeldud ka minule, nii et ma tean, kui keeruline sellist asja kontrollida on, aga tänu E-le suudan seda paremini teha.
Samuti on ta ääretult ebaviisakas. Mingeid elementaarseid kommunikatsiooninorme on temalt palju oodata. Temaga saab rääkida ainult siis, kui tema ise rääkida tahab, vastasel juhul jääb mulje, et räägin seinaga, sest vastuseks tuleb ainult apaatne "ok". Võimalik, et asi on hiljuti läbitud suhtluskoolituses, aga mina ei suuda teisega suheldes täiesti ükskõikset hoiakut võtta. See on ju äärmiselt ebaviisakas! Niisiis ma teesklen tavaliselt alati, kui ta mulle oma järjekordset fantaasiaraamatut või arvutimängu probleeme ümber jutustab, isegi kui see mind absoluutselt ei huvita, mida see sageli ka ei tee, või kui ta näeb, et ma olen parasjagu hõivatud õppimise või muu olulisega. Viimasel ajal olen aga hakanud samamoodi külmalt temasse suhtuma, sest kaua sa kannatad. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.
Eriti hull on, kui üritada vestlust alustada siis, kui ta loeb raamatut. Iga normaalne inimene paneks raamatu korraks kõrvale, kuulaks, mis teisel öelda on, ja siis loeks edasi, aga temal on täiesti ükskõik, ta NÄHVAB vastu, et kas sa ei näe, ma loen ja mind üldse ei koti, mida sa tahad, nii et mine sure kuskil kivi all või midagi. Umbes sellises stiilis. Ma olen veendunud, et kõike seda saab öelda ka viisakalt ja nii, et teisele ei jääks väärtusetut muljet, nagu minul kahjuks jääb. Niisiis olen hakanud temaga lihtsalt vähem rääkima. Öeldaksegi, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Võin oma rõõmu ja muresid mujal ka jagada, aga ärgu siis oodaku, et ma tema jaoks olemas olen, kui temal midagi jagada on. Muide, ta naerab raamatut lugedes nagu napakas. Ma saaks aru, kui tuleks väiksed turtsatused, kui on tõesti naljakas koht, aga sellist kajakakisa ei taha keegi kuulata.
E üritab ka jätta muljet, et on suur koristaja, koostedes hiljuti lausa väga põhjaliku koristustabeli, mida kõik nüüd täitma hakkama peaksid, aga mis mul plaaniski pole. Tegelikult ei ole ma mitu nädalat teda meie ühikatuba koristamas näinud ja ma ise ka kahjuks igal nädalal ei jõua (katsun siis järgmiselgi). Kord, kui ma polnud terve nädal või mitugi ühikas olnud, uuris ta minult lausa, millal ma ühikasse tulemas olen, et põranda tolmuimejaga üle tõmbaksin, sest seda preilile teha ei meeldi, tema on rohkem põrandapesija. Hallelujah, kes sul kunagi oma kodus tolmuimejaga põrandat üle tõmbama hakkab? Ka mina?
E on arvutimängusõltlane. Kõik vabad päevad, mil ta tööl ei käi, veedab ta arvutiekraani ees, vaadates kas mingeid nõmedaid mitteharivaid YouTube'i videoid või mängides oma online-mängu Blade&Soul. Kõige kohutavam (ja naljakam?) on see, kuidas ta hakkab mängu valjul häälel ja intensiivselt kommenteerima siis, kui keegi kuulamas on ehk kui mina ühikasse tulen. Nagu mind huvitaks. Küsisin, kas ta omaette mängides ka niiviisi kisendab. Ütles, et ei. Üldiselt on jäänud mulje, et E on lihtsalt tähelepanuvajaduses. Võib-olla on asi selles, et ta passib ainult ühikas ja ei saa seega kuskilt seda. Ma ei tea, kas tal on sõpru. Ta väidab, et on, ja G tõenäoliselt midagi sellelaadset ka oli, aga võib-olla on ülejäänud sõbrannad lihtsalt järjekordne fantaasiamaailma väljamõeldis.
E on võimeline sind surnuks rääkima. Mul on sageli olnud olukord, kus pean kiirelt ühikast läbi jooksma, et midagi kaasa haarata, kusjuures all auto või inimesed ootavad. Nii pea, kui ma uksest sisse astun, hakkab pihta mingi täiesti mõttetu jutuvada mingist LotR-i või arvutimänguteemast, mis mind absoluutselt ei huvita, aga kuna ma pole ebaviisakas, ei saa ma teda poole jutu pealt katkestada, et minema joosta. Ta ei lõpeta isegi siis, kui näeb, et ma nihkun järjest enam ukse poole ja olen vb juba pooleldi selle vahelgi. Hea taktika selle vastu on ise uksest sisse astudes kohe selline jutuvada lahti lasta, et sellele ühtki sõna vahele pista ei saa, ja lahkuda kohe, kui minu enda jutt otsa saab.
E on eriti ebaviisakas, julgeks isegi öelda, et vastik, oma ema vastu, nähvates tollele sageli telefonis ja ignoreerides hiljem tema kõnesid. Olen mõningaid taolisi kõnesid pealt kuulnud ja minu arust ei ole selline reaktsioon sugugi õigustatud. Jätab kasvatamatu jõmpsika mulje, isegi kui tean, et tal on oma emaga olnud keerulised suhted ja pool lapsepõlve kasvatas ta ise oma väikest venda. Emad ei vääri taolist kohtlemist.
Arvasin algul, et oleme E-ga täpselt samasugused, aga avastan järjest enam külgi, mis on meil (õnneks) erinevad. Mulle meeldiks arvata, et ma ei ole nii ebaviisakas ja ebameeldiv. Arendan end E-d jälgides iga päev paremaks inimeseks, sest kui mulle vaataks peeglist vastu midagi, mis on täpselt nagu E, siis ma ei oleks enesega absoluutselt rahul.
Boonus: ta töötab kinos ja saab tänu sellele koos sõpradega tasuta filme vaatamas käia. Kuna tal eriti sõpru pole, siis kutsub ta mõnikord mind. Kahjuks ma pole väga kinofänn, aga kasutan ikkagi võimalust.
Nagu eelnevast näha, on minuga üsna keeruline koos elada. Ei leidu asja, mis mind ei häiriks. Eks see ole tingitud sellest, et olen üksik laps ja harjunud omaette olema ning teistega mitte arvestama. Ma loodan vaid, et mu tulevased 10 kassi suudavad minu kapriisidega leppida. Seni aga, kuni mul pole piisavalt raha omaette elada, tuleb leppida igasuguste meeldivate ja ebameeldivate karvaste ja sulelistega.
Pilt: Narukawaa