[ARK vol 1]
Nagu kokku lepitud, läksin neljapäeval ARKi teooriaeksamit tegema. Eelnevalt rääkisin läbi ühe ühikas elava sportliku tüdrukuga, kes nõustus mulle oma ratast laenama, et ma kiiremini liigelda saaksin.
Nagu kokku lepitud, läksin neljapäeval ARKi teooriaeksamit tegema. Eelnevalt rääkisin läbi ühe ühikas elava sportliku tüdrukuga, kes nõustus mulle oma ratast laenama, et ma kiiremini liigelda saaksin.
Neljapäeva hommikul ma esimesse tundi ei läinud, sest eksam algas juba 9.15. Lahkusin ühiselamust kell 8.45, et mul oleks piisavalt aega, juhul kui ma ära eksida suudan.
Võõras ratas nõudis esialgu harjumist, aga kui ma käiguvahetuse selgeks sain, oli tempot kerge teha. Niisiis jõudsin Maanteeameti hoonesse kaheksa minutiga. See tähendas ligi veerandtunnist ootamist.
Õnneks ei oodanud ma üksi. Laua taga istus üks noormees oma raseda tüdruksõbraga. Neid oli päris koomiline jälgida.
"Ma võitsin sind sõjas!"
"Mis sõja sa mulle kuulutad?"
"Mhh, ei, ma VÕITSIN juba."
Eeldasin, et jutt käib mingisugusest mängust, sest mõlemad jõllitasid telefoniekraane.
Kui lõpuks kell piisavalt palju oli, lasti meid eksamiruumi, võeti allkirjad ja anti veel viimased juhised. Eksam ise on arvutipõhine, ruumis neli masinat. Klõbistad oma vastused ära, endal süda väriseb sees, vajutad 'esita' ja saad kohe teada, kas sooritasid eksami või ei.
Mina õnneks sooritasin. Kahe veaga, aga tehtud sain. Kuid kuna ma tahtsin end sõidueksamile registreerida, pidin ootama, kuni ülejäänud kolm lõpetavad. Kui kõik lõpuks väljusid, mõtlesin, et olen seekord targem, ja võtsin sappa ühe mehe juurde.
Too pani mulle netikeskkonnas aja kinni ja kõik tundus esialgu korras olevat... Kuni toosama tädike eelmisest korrast kisendama kukkus, et tol päeval on juba mootorrattaeksamid ja siis ei saa ja bla-bla.
Seejärel käskis tädike tema putka juurde tulla, et uus aeg panna. Asi jätkus sellega, et tädike ja too mees vaidlesid ja vabandasid paar minutit, enne kui kellelgi minu jaoks tähelepanu jätkus. Mina trummeldasin sel ajal närviliselt sõrmi ja vaatasin kella, mis hakkas kolmveerandile lähenema. Viimaks sai tädike minule sobiva aja paika pandud ja 9.45 astusin ma Maanteeameti büroost välja.
Mul oli aega täpselt viisteist minutit, et sõita läbi pool linna, ajada ratas ühikaustest sisse, vahetada riided ja joosta koolimaja neljandale korrusele matemaatika kontrolltööd tegema. Pole vist vaja öelda, et ma kihutasin nagu liiklushuligaan.
Kell 9.59 jooksin ma mööda koolimaja treppe, nahk märg, koolikott taga lendlemas, ja jõudsin enne õpetajat klassiruumi, hingeldades nagu segane. Selleks ajaks, kui kontrolltööd nina alla lükati, olin suutnud oma kopse pisut talitseda, aga adrenaliin voolas ikka veel veres.
Ma ei tea, kas kontrolltöö oli seekord kergete killast või tuli kasuks hapnikurikas veri, mis mu kehas meeletul kiirusel liikus, aga mu mõte oli erk ja ma sain selle 15 minutiga valmis. Pärast seda uhtus närvipingest ja äkilisest füüsilisest tegevusest tingitud väsimus mu lainena üle. Järgneval veerandtunnil ei suutnud ma üldse oma mõtteid koondada, niisiis ei hakanud ma midagi parandama, viisin töö ära ja lahkusin klassiruumist.
Oleks siis päev sellega lõppenud. Füüsika tunni ajal nurus klass end mingisuguse poliitiku loengusse, mis pakkus mulle ideaalse võimaluse taaskord jalga lasta ja ühikasse puhkama minna.
Palju ma siiski puhata ei saanud - selle eest hoolitsesid neerupealised, mis tootsid taaskord suurel hulgal adrenaliini eesootava kolmekilomeetrise jooksu tõttu. Ma ei tea, miks, aga enne jooksuvõistlusi või hindelist jooksu tuleb mul alati närv sisse, terve keha tõmbub pingesse ja adrenaliin hakkab voolama.
3k polnud aga nii jube, kui olin arvanud. Võin vanduda, et pool sellest ajast ma kõndisin, aga viie sain ikkagi. Pärast seda oli mu füüsis juba ärganud, mis tähendas, et ma hüppasin kaugust, tõukasin kuuli, tegin kätekõverdusi ja kõhulihaseid...
Tagatipuks käsutati meid MiniArenale jalgpalli mängima. See tähendas pisikeste poiste platsilt ära ajamist. Kui me olime paar minutit mänginud ja kuna minu värava esine kaitseliin oli olematu, hüüdsin mehehakatisi appi. Peagi seisiski mu ees kolme poisi kaitseliin. Vastasmeeskond ei saanud kaua protesteerida, sest ka nende ridadesse lisandus pisikesi pudinaid nagu seeni pärast vihma. Nõnda me seal mängisime, kusjuures keegi ei teadnud, kes on kelle poolt ja mis toimub. Aga lõbusamat jalgpallimängu pole ma veel näinud.
Kogu trall lõppes mõnusa jahutava dušiga.
[ARK vol 3]
Pilt: ErikTjernlund
Võõras ratas nõudis esialgu harjumist, aga kui ma käiguvahetuse selgeks sain, oli tempot kerge teha. Niisiis jõudsin Maanteeameti hoonesse kaheksa minutiga. See tähendas ligi veerandtunnist ootamist.
Õnneks ei oodanud ma üksi. Laua taga istus üks noormees oma raseda tüdruksõbraga. Neid oli päris koomiline jälgida.
"Ma võitsin sind sõjas!"
"Mis sõja sa mulle kuulutad?"
"Mhh, ei, ma VÕITSIN juba."
Eeldasin, et jutt käib mingisugusest mängust, sest mõlemad jõllitasid telefoniekraane.
Kui lõpuks kell piisavalt palju oli, lasti meid eksamiruumi, võeti allkirjad ja anti veel viimased juhised. Eksam ise on arvutipõhine, ruumis neli masinat. Klõbistad oma vastused ära, endal süda väriseb sees, vajutad 'esita' ja saad kohe teada, kas sooritasid eksami või ei.
Mina õnneks sooritasin. Kahe veaga, aga tehtud sain. Kuid kuna ma tahtsin end sõidueksamile registreerida, pidin ootama, kuni ülejäänud kolm lõpetavad. Kui kõik lõpuks väljusid, mõtlesin, et olen seekord targem, ja võtsin sappa ühe mehe juurde.
Too pani mulle netikeskkonnas aja kinni ja kõik tundus esialgu korras olevat... Kuni toosama tädike eelmisest korrast kisendama kukkus, et tol päeval on juba mootorrattaeksamid ja siis ei saa ja bla-bla.
Seejärel käskis tädike tema putka juurde tulla, et uus aeg panna. Asi jätkus sellega, et tädike ja too mees vaidlesid ja vabandasid paar minutit, enne kui kellelgi minu jaoks tähelepanu jätkus. Mina trummeldasin sel ajal närviliselt sõrmi ja vaatasin kella, mis hakkas kolmveerandile lähenema. Viimaks sai tädike minule sobiva aja paika pandud ja 9.45 astusin ma Maanteeameti büroost välja.
Mul oli aega täpselt viisteist minutit, et sõita läbi pool linna, ajada ratas ühikaustest sisse, vahetada riided ja joosta koolimaja neljandale korrusele matemaatika kontrolltööd tegema. Pole vist vaja öelda, et ma kihutasin nagu liiklushuligaan.
Kell 9.59 jooksin ma mööda koolimaja treppe, nahk märg, koolikott taga lendlemas, ja jõudsin enne õpetajat klassiruumi, hingeldades nagu segane. Selleks ajaks, kui kontrolltööd nina alla lükati, olin suutnud oma kopse pisut talitseda, aga adrenaliin voolas ikka veel veres.
Ma ei tea, kas kontrolltöö oli seekord kergete killast või tuli kasuks hapnikurikas veri, mis mu kehas meeletul kiirusel liikus, aga mu mõte oli erk ja ma sain selle 15 minutiga valmis. Pärast seda uhtus närvipingest ja äkilisest füüsilisest tegevusest tingitud väsimus mu lainena üle. Järgneval veerandtunnil ei suutnud ma üldse oma mõtteid koondada, niisiis ei hakanud ma midagi parandama, viisin töö ära ja lahkusin klassiruumist.
Oleks siis päev sellega lõppenud. Füüsika tunni ajal nurus klass end mingisuguse poliitiku loengusse, mis pakkus mulle ideaalse võimaluse taaskord jalga lasta ja ühikasse puhkama minna.
Palju ma siiski puhata ei saanud - selle eest hoolitsesid neerupealised, mis tootsid taaskord suurel hulgal adrenaliini eesootava kolmekilomeetrise jooksu tõttu. Ma ei tea, miks, aga enne jooksuvõistlusi või hindelist jooksu tuleb mul alati närv sisse, terve keha tõmbub pingesse ja adrenaliin hakkab voolama.
3k polnud aga nii jube, kui olin arvanud. Võin vanduda, et pool sellest ajast ma kõndisin, aga viie sain ikkagi. Pärast seda oli mu füüsis juba ärganud, mis tähendas, et ma hüppasin kaugust, tõukasin kuuli, tegin kätekõverdusi ja kõhulihaseid...
Tagatipuks käsutati meid MiniArenale jalgpalli mängima. See tähendas pisikeste poiste platsilt ära ajamist. Kui me olime paar minutit mänginud ja kuna minu värava esine kaitseliin oli olematu, hüüdsin mehehakatisi appi. Peagi seisiski mu ees kolme poisi kaitseliin. Vastasmeeskond ei saanud kaua protesteerida, sest ka nende ridadesse lisandus pisikesi pudinaid nagu seeni pärast vihma. Nõnda me seal mängisime, kusjuures keegi ei teadnud, kes on kelle poolt ja mis toimub. Aga lõbusamat jalgpallimängu pole ma veel näinud.
Kogu trall lõppes mõnusa jahutava dušiga.
[ARK vol 3]
Pilt: ErikTjernlund