Teadaolevalt on mul hetkel vahelduva eduga käsil B-kategooria juhilubade tegemine. Praeguseks olen järjega jõudnud ARKi ukseni, milletagune tegevus ei ole üldse nii lihtne, kui arvata võis.
Kõik sai alguse ühel esmaspäeval, mil pärast koolipäeva lõppu sammud kohaliku Maanteeameti liiklusregistri büroo poole seadsin. Kohale jõudnud, ei osanud ma esiti midagi teha, sest leti taga istusid kaks meest, kaks naist, kellel tundus kole kiire olevat. Kuna mina neid segada ei julgenud ja ükski neist minu poole ei vaadanud, tuikusin ma seal ruumis mõned minutid nagu viimane argpüks, kuni mul lõpuks kõrini sai ja ma ühe tädikese juurde astusin.
Esitasin talle oma soovi ja vajalikud dokumendid, mispeale tema paberitega sahmima ja klaviatuuri toksima hakkas. Tundus, et ta ei tea ise ka täpselt, mida ta tegema peab, aga viimaks asi edenes. Aeglaselt. Väga aeglaselt.
Kuna tädike riigilõivu kohta midagi ei lausunud ja üldse üpris sõnakehv oli, mainisin, et mul on raha maksmata. Selle peale otsis tädike välja uued paberid ja uued andmestikud, mida arvutisse toksima hakkas, kuni ta mulle viimaks kaarditerminali nina alla lükkas ja PIN-koodi sisestada palus. Lootsin sisimas, et ta mingisuguseid valesid summasid ei sisestanud ja tervet mu pangakontot tühjendada ei soovinud.
Seejärel ütles tädi, et ma võin fotoputkasse pilti tegema minna. Mina, kes ma olin just pool linna läbi kapanud, et enne sulgemist ARKi jõuda; kellel polnud just tol päeval kübetki meiki peal, kelle juuksed olid mustad ja sassis ja kes kandis kõige lohvakamat meestepluusi üldse, pidin juhilubade pildi ära tegema. Mõttes kirusin ennast oma rumaluse pärast ja teisi, kes polnud taibanud mulle mainida, et ma dokumendifoto tegema pean.
Sellegipoolest tõmbasin juuksed hobusesabast lahti, võtsin prillid peast ja istusin putkasse, et kuulata masina antud juhendeid. Kokku tehti kolm pilti, üks hullem kui teine, millest pidin ühe valima. Võtsin enda arust kõige vähem jubeda ja marssisin tädi juurde tagasi.
"Nii, said pildi tehtud jah? Oi, kas sa valisid ise selle viimase või võttis arvuti?"
"Ee... Jah. Mis sellega siis on?"
"Sa oled siin nii tõsine lihtsalt. Seda naeratavat ei tahtnud võtta?"
Kuule, vabandust, tädike, aga ma tõesti ei taha seda, kus mul suu viltu peas on. Väga raske on valida kolme jõleda pildi seast kõige vähem koledat. Äkki sa teed nüüd oma tööd edasi ja registreerid mu eksamile ära, et ma saaks tagasi ühikasse minna?
Ma ei teagi, kas tädike muutis omavoliliselt mu pildi ära või ei. Eks seda näeb siis, kui kunagi plastikkaardi kätte saan. Politseiga kohtudes tuleb siis lihtsalt sama jubedat nägu teha.
Seejärel avastas tädi, et mu tervisetõendiga on mingisugune probleem. Nimelt ei pidavat enam eksisteerima sellist asja nagu kaheaastase kehtivusega tervisetõend, vaid kõik on kümnesed. No ma ei tea, perearst andis sellise, autokoolile sobis ja nüüd ARKis on meeletu jama. Kui tervisetõend on kehtiv, siis pole ju vahet, kui kaua ta mul on. See, et ta ei aeguks, on minu mure, mitte mingi ARKi tädikese oma.
Igatahes helistas tädike minu perearstile, keda ta loomulikult sellisel kellaajal enam kätte ei saanud, ja pidi leppima õega tõrelemisega. Lisaks käskis ta mul uue tervisetõendi teha. Nõue, mida ma siiamaani lahkelt ignoreerinud olen, sest, andke andeks, aga mu perearst on maakonna teises otsas ja ma lihtsalt ei satu tema tööajal sinna. Pealegi pole mul mingisugust tahtmist uue tervisetõendi eest maksta, kui teine veel poolteist aastat kehtib.
Kuna ma olen aga viisakas inimene, elasin oma viha sissepoole ja naeratasin lahkelt tädile. Viimaks oli aeg eksamile registreeruda. Põhjus, mille pärast ma end üldse kohale lohistasin. Tädike pakkus teisipäeva, millest ma resoluutselt keeldusin, sest mul oli tol päeval ette nähtud muusikaseminar ja eesti keele tasemetöö. Niisiis leppisime kokku neljapäeva suhtes.
Kui ma büroost lõpuks ometi välja jalutasin, olin maruvihane, et ma ei oodanud, millal too noormees vabaneb, et siis temaga omi asju arutada. Siis oleks kõik palju ladusamalt kulgenud.
Puudu ei jäänud ka kirss tordilt: Eesti Teede auto pidi mu kahe sammu kaugusel ARKist alla ajama ja ma suutsin tagasiteel peaaegu ära eksida.
[ARK vol 2]
[ARK vol 3]
Pilt: ErikTjernlund
Esitasin talle oma soovi ja vajalikud dokumendid, mispeale tema paberitega sahmima ja klaviatuuri toksima hakkas. Tundus, et ta ei tea ise ka täpselt, mida ta tegema peab, aga viimaks asi edenes. Aeglaselt. Väga aeglaselt.
Kuna tädike riigilõivu kohta midagi ei lausunud ja üldse üpris sõnakehv oli, mainisin, et mul on raha maksmata. Selle peale otsis tädike välja uued paberid ja uued andmestikud, mida arvutisse toksima hakkas, kuni ta mulle viimaks kaarditerminali nina alla lükkas ja PIN-koodi sisestada palus. Lootsin sisimas, et ta mingisuguseid valesid summasid ei sisestanud ja tervet mu pangakontot tühjendada ei soovinud.
Seejärel ütles tädi, et ma võin fotoputkasse pilti tegema minna. Mina, kes ma olin just pool linna läbi kapanud, et enne sulgemist ARKi jõuda; kellel polnud just tol päeval kübetki meiki peal, kelle juuksed olid mustad ja sassis ja kes kandis kõige lohvakamat meestepluusi üldse, pidin juhilubade pildi ära tegema. Mõttes kirusin ennast oma rumaluse pärast ja teisi, kes polnud taibanud mulle mainida, et ma dokumendifoto tegema pean.
Sellegipoolest tõmbasin juuksed hobusesabast lahti, võtsin prillid peast ja istusin putkasse, et kuulata masina antud juhendeid. Kokku tehti kolm pilti, üks hullem kui teine, millest pidin ühe valima. Võtsin enda arust kõige vähem jubeda ja marssisin tädi juurde tagasi.
"Nii, said pildi tehtud jah? Oi, kas sa valisid ise selle viimase või võttis arvuti?"
"Ee... Jah. Mis sellega siis on?"
"Sa oled siin nii tõsine lihtsalt. Seda naeratavat ei tahtnud võtta?"
Kuule, vabandust, tädike, aga ma tõesti ei taha seda, kus mul suu viltu peas on. Väga raske on valida kolme jõleda pildi seast kõige vähem koledat. Äkki sa teed nüüd oma tööd edasi ja registreerid mu eksamile ära, et ma saaks tagasi ühikasse minna?
Ma ei teagi, kas tädike muutis omavoliliselt mu pildi ära või ei. Eks seda näeb siis, kui kunagi plastikkaardi kätte saan. Politseiga kohtudes tuleb siis lihtsalt sama jubedat nägu teha.
Seejärel avastas tädi, et mu tervisetõendiga on mingisugune probleem. Nimelt ei pidavat enam eksisteerima sellist asja nagu kaheaastase kehtivusega tervisetõend, vaid kõik on kümnesed. No ma ei tea, perearst andis sellise, autokoolile sobis ja nüüd ARKis on meeletu jama. Kui tervisetõend on kehtiv, siis pole ju vahet, kui kaua ta mul on. See, et ta ei aeguks, on minu mure, mitte mingi ARKi tädikese oma.
Igatahes helistas tädike minu perearstile, keda ta loomulikult sellisel kellaajal enam kätte ei saanud, ja pidi leppima õega tõrelemisega. Lisaks käskis ta mul uue tervisetõendi teha. Nõue, mida ma siiamaani lahkelt ignoreerinud olen, sest, andke andeks, aga mu perearst on maakonna teises otsas ja ma lihtsalt ei satu tema tööajal sinna. Pealegi pole mul mingisugust tahtmist uue tervisetõendi eest maksta, kui teine veel poolteist aastat kehtib.
Kuna ma olen aga viisakas inimene, elasin oma viha sissepoole ja naeratasin lahkelt tädile. Viimaks oli aeg eksamile registreeruda. Põhjus, mille pärast ma end üldse kohale lohistasin. Tädike pakkus teisipäeva, millest ma resoluutselt keeldusin, sest mul oli tol päeval ette nähtud muusikaseminar ja eesti keele tasemetöö. Niisiis leppisime kokku neljapäeva suhtes.
Kui ma büroost lõpuks ometi välja jalutasin, olin maruvihane, et ma ei oodanud, millal too noormees vabaneb, et siis temaga omi asju arutada. Siis oleks kõik palju ladusamalt kulgenud.
Puudu ei jäänud ka kirss tordilt: Eesti Teede auto pidi mu kahe sammu kaugusel ARKist alla ajama ja ma suutsin tagasiteel peaaegu ära eksida.
[ARK vol 2]
[ARK vol 3]
Pilt: ErikTjernlund